Kultuuri olemus ei mahu Exceli tabelisse

Tiia Penjam

Elo ja Mikk Üleoja kooriliikumisest ja kultuurist üldse Eesti koorimuusikas on Elo ja Mikk Üleoja sama tuntud nimed nagu nende vanemad Ene ja Ants Üleoja. Ega Mikk selle väitega vähemasti enda osas küll päriselt nõustu: „Isa oli omal ajal ikka täielik ikoon.” Kahtlemata oli ning on seda senini, kuid tegusid ja tuntust jagub ka Elol ja Mikul. Elo töötab Rakvere reaalgümnaasiumis muusikaõpetajana, juhatab viit koolikoori, juhendab ka täiskasvanuid ning on pälvinud Lääne-Virumaa kultuuripärli tiitli. Ta on olnud XXIII laulupeo segakooride üldjuht, kolme järjestikuse laulupeo lastekooride dirigent ja viimasel noortepeol ühtlasi liigijuht. Lastekoorid laulavad tema käe all järgmiselgi suvel. Mikk Üleoja seisis 2009. aasta suure laulupeo dirigendipuldis, 2014. aastal on ta meeskooride liigijuht. Ta on olnud Eesti Filharmoonia Kammerkoori laulja ja koormeister, laulnud maailma noortekooris ja ansamblis Vox Clamantis. Temagi on juhatanud amatööre, kuid praegu töötab Eesti Rahvusmeeskoori kunstilise juhi ja peadirigendina. Sirbile andsid õde ja vend intervjuu koorifestivali „Tallinn 2013” teise päeva lõunapausi ajal. Elo Üleoja osales konkursil oma kammerkooriga Solare, kahel eelmisel korral žüriis toimetanud Mikk Üleoja oli seekord festivali kunstiline juht.

Kõnelesime kooriliikumisest ja kultuurist üldse. Jutt hakkas hargnema küsimusest, kui lai on meie koorimuusika kandepind. Kas rahvuskultuuri mõiste hõlmab ka täiesti pretensioonitut taidlust, kus lauljatel ega dirigendilgi ei näi olevat mingeid muusikalisi ambitsioone? Kust läheb piir või kas üldse ongi niisugust piiri, millest alates lauluklubi siiski ei mahu rahvuskultuuri mõistesse?

Elo Üleoja: Mina seaksin piiri nii: kõik, kes pürivad laulupeole, kuuluvad rahvuskultuuri. On ka koore, kus mõnus seltskond tahab niisama koos laulda, näiteks popmuusikat fonogrammide saatel. Miks mitte, küsimus ongi vaid selles, kuidas üks või teine vaba aja meelelahutus määratleda. Mulle algab rahvuskultuur sealt, kus koos musitseerimises on mingi pürgimus. Kui see puudub, on tegemist lihtsalt inimestele meeldiva ajaviitega.

Mikk Üleoja: Ajaloolises mõttes hakkab rahvuskultuur pihta perioodist, millal me ennast rahvusena teadvustama hakkasime. Folkloorne laul on olemise viis, mõisted „rahvus” ja „kultuur” ei ole selle traditsiooni tekkimise ajal üldse aktuaalsed. Meie aja kultuuris on keskendatust ja pürgimust. Sealt jookseb meelelahutuse ja kultuuri veelahe. Loomulikult ei ole piir mustvalge, hallis tsoonis on natuke ühte ja natuke teist ning kaldumist emmale-kummale poole, aga just süvenemine ja püüdlused on need, mis tõmbavad joone sinna, kust algab ja kus lõpeb kultuur.

Tänapäeva Euroopa kultuuri ja ka muusikakultuuri aluseks on religioosne mõtlemine ja maailmanägemine. Selle vaimne põhi pandi paika seal, kus tegeldi keskendumisega. Religioosse süvenemise tuuma moodustavad inimesed, kes keskenduvad ööpäev läbi. See muster on kandunud üle ka kultuuriellu. Tippkultuur sünnib seal, kus keskendutakse rohkem – pühendutakse täielikult ega tehta selle kõrval või selle asemel midagi muud. Kus ei keskenduta, ei pühenduta, ei pürgita, seal sünnib lihtsalt meelelahutus.

Keskendumise keeruline kunst

E. Ü.: Võimalus millega tahes tõsiselt tegelda on nüüdisajal üks suuremaid probleeme ka koolis. Maailm pakub tohutult võimalusi ning enamik lapsevanemaid usub, et mida rohkem ja erinevamaid harrastusi nende lapsel on, seda läbilöögivõimelisem inimene temast tuleb. Ka kool ise püüab haarata kilde siit ja sealt, kogu aeg toimub midagi: kogunemine, osalemine, projekt, loovusmäng, infotund … Võib ju öelda, et see ongi tore, aga kui kõike kokku on nii kohutavalt palju ja rebimine käib eri suundades, on selles virvarris ülimalt keeruline millelegi keskenduda.

Killustatus lammutab ka õpetajat. Fragmentaarne tohuvabohu tuleb laviinina peale, sellest ei saa üle ega ümber. Meie keskealist või pigem juba vanemapoolset õpetajat ahistab pidev vajadus teatud asjadest osavalt üle olla ja üle lennata ning valikuid teha, et mitte haigeks jääda probleemidest, mille lahendamine ei ole tema võimuses. Õpetaja ei saa täita oma missiooni, nagu ta tahaks ja õigeks peab. Ühelgi koolikoori dirigendil ei ole päeva lõpus proovis kõiki õpilasi, alati on osa lapsi kas trennis, tantsuringis või mõne projektiga hõivatud. Süvenemist häirivad kogu aeg mingid muud tegemised ning seda on võimatu muuta. Kompromissid on ainus tee, et oma alal üldse midagi teha.

Teiselt poolt näen, et inimesed siiski tahavad asjadega tõsiselt tegelda. Solare kammerkooris laulavad täiskasvanud harrastajad, rohkem kui poolel neist ei ole isegi mitte muusikalist algharidust. Ometi on nad pingutanud, välja kannatanud minu õpetamised ja hakanud väärtustama seda, mis me teeme. Igaüks neist on individuaalselt tohutult arenenud, kuid seal taga on pühendumine, ilma selleta ei tule midagi. Noorte seas on pürgimust tekitada ülimalt keeruline, ent siiski mitte võimatu. Ka koolis käivad mõned lapsed mul andunult sabas, sest koor huvitab neid. Andumus tekib ja tuleb, aga väga-väga raskelt.

M. Ü.: Kunstiringkondades ja ka teistes eluvaldkondades on paljud jõudnud selge äratundmiseni, et ühiskonna toimimise praegune mudel ei saa lõputult kesta. Oleme mitmes mõttes viimase piiri lähedal. Keskendumine tarbimisele on kaasa toonud väärtuspõhisuse nurkamängimise ja alaväärtustamise. Institutsionaalsel tasandil räägivad ametnikud nüüd juba täiesti rahulikult ka kultuuri tarbimisest ja loomemajandusest. Tule taevas appi, mis terminid need on!? Administraatorite põlvkond hindab kultuuri faktiliste aruannete ja Exceli tabeli põhjal! Kvaliteeti asendab kvantiteet ja kultuurist saab justkui mingi järjekordne vidin made in China. Paraku pole tarbimisel ja majandusel kultuuri sügavama tuumaga vähimatki pistmist. Käärid on läinud täiesti pööraseks.

Ühiskonna moraalistandardid kehtestab tahes-tahtmata seltskond, kes on n-ö pumba juures, eeldatavalt ühiskonna ühed võimekamad inimesed. Eestis oleme jõudnud punkti, kus valitsejate seltskond ei viitsi enam isegi teeselda eetilist käitumist. Mida siis sootsium tegema peab? Kust saavad ühiskonna madalamatel redelipulkadel toimetavad inimesed oma kultuuri- ja moraalistandardid, kui ülalpool ei vaevuta nägugi tegema, et riigis üldse on mõned väärtuspõhimõtted? Nendes oludes keskendumisest rääkida on kaunis keeruline.

Et selles hulluses toimetada ja ellu jääda, pole teist varianti kui keskenduda oma tegevusele. Ma ei jõua paljakäsi maailma sõgedusega võidelda, küll aga saan teha ühte asja hästi.

Karjatad ja lähed edasi

E. Ü.: Olen samuti juba ammu mõistnud, et mul tuleb parimal võimalikul viisil teha seda, milleks ma tunnen ennast olevat kutsutud ja seatud. Oleme Mikuga natuurilt erinevad ning juhatame eri tasemel koore, kuid meid ühendab väärtuspõhine tegutsemine. Ei ole vahet, kellega koorimuusikat teha, vahe on selles, millele tegevus tugineb, mis aluselt keegi lähtub, kus on tema kandepind ja baasväärtused.

M. Ü.: Mida aeg edasi, seda sagedamini kultuuripõllult karjatusi kostab. Äsja tsiteeriti igal pool Mari-Liis Lille sõnavõttu. Kui väga valus on, siis karjatad korra – ja lähed edasi lootuses, et suudad nakatada ka teisi, tõmmata oma kiiluvette veel kellegi.

Kuigi meelelahutuse ületarbimisest tulenevad kahjud kultuuris on suured, pole inimestel kadunud eheda asja teadlik või alateadlik äratundmine. Laulupeol osaleda soovijaid on senini rohkem, kui lavale mahub. Siiamaani on meil jätkunud mõistust hoida laulupidu puhas poliitikast ja kommertsist. See on viimane laiu hulki haarav sündmus eesti kultuuris, kuhu need kaks saastavat elementi ei kuulu.

Eemalt võib paista, et laulupeotraditsioon on tugev, toob ikka veel kokku kümme protsenti kogu rahvusest. Lähedalt vaadates on näha, kui habras see on. Laulupidu on elujõuline, kuni ta suudab tänast päeva kunstiliselt reflekteerida. Pärimus on mõistagi oluline, aga see üksi ei kanna. Kui ei kasva peale meid kõnetavat nüüdisaegset kultuuri, kaob ka laulupidu kui fenomen. Ta elab niikaua, kuni sünnib tänapäevast väärtuslikku koorimuusikat, mis on oma helikeelelt ja raskusastmelt laulupeol esitatav.

Professionaalses koorikultuuris on samad tendentsid, mis mujal. Et olla tippvormis koorilaulja, läheb vaja meeletut vaimset ja füüsilist pingutust. Palju lihtsam on leida igasugust muud tegevust, killustuda eri valdkondade ja mitme tegevuse vahel. Teed projektikese siin, teise seal, ühes kohas on huvitav ja teises kohas on täitsa vahva, aga süvitsi ei lähe kuskil. Traditsioon, mis sunnib sügavale sukelduma, kipub kaduma, pole enam kombeks.

Meil kõigil on tuhat võimalust oma päevi sisustada. Töötan ise palju arvuti taga, kirjutan ja otsin infot. Arvutisse võib kaduda päevadeks tundega, et kulutad aega äärmiselt sisukalt ja kasulikult. See ajaneelamise viis on väga osavalt konstrueeritud: infoküllus on nii suur, et kõike haarata püüdes tekib kujutlus, nagu teeksid midagi ülimalt vajalikku. Tegelikult ei ole su tegevusel mingit produkti, sellest ei sünni mitte midagi.

Olen sügavalt allergiline kolme sõna vastu: projektijuht, arengukava ja jätkusuutlikkus (kultuuritarbimisest ja loomemajandusest me juba rääkisime). Kolm sõna, kolm nurisünnitist, millel puudub elu tõsiasjadega seonduv sisu. Ka kultuur muutub järjest projektipõhisemaks, aga maakera pöörleb ning loodus elab endiselt ilma arengukavade ja projektijuhtideta. Katsuge panna need kolm sõna perekonna konteksti – absurd kuubis! Kes on teie pere projektijuht? Ja kas teie laste liivakastimäng oli täna ka jätkusuutlik? Ma väga loodan, et te korraldate oma igapäevaelu ikka perekonna arengukavast lähtudes? Tühjadele sõnadele keskendumine eemaldab meid olulisest.

Alustalad on nõrgad

E. Ü.: Trendid on üleilmsed, aga Eesti olukord on eriti hull, sest siinne kultuurikiht on õhuke, meil puudub sajanditepikkune kristlik traditsioon. Eetika haprus on totaalne ja mitte ainult seal, kus juhid ei viitsi nägu teha, et nad millestki hoolivad, vaid igal tasandil. Alustalad on nii nõrgad, et kultuuri olemust ei mõista tihti isegi mitte kõrgharidusega kultuuritöötajad. Ja kuna me oleme nüüd korraga kõigele avatud ja kõik on lubatud, väärtushinnangud puuduvad, siis ongi raske midagi üles ehitada, sest kogu süsteem on tugedeta. Kesk-Euroopa riikides hoiab kultuuritraditsioon ühiskonna jalgu siiski natuke kindlamalt maas kui meil.

M. Ü.: Riik saab baseeruda ainult inimestel, kes tal on, ehk mida targemad, haritumad ja kultuursemad on kodanikud, seda paremini läheb ka riigil. Haridust jagatakse koolis, seega on õpetaja üks olulisemaid persoone riigis. Vaadates praegust aega, tekib küsimus, kas Eesti riik on hull, et hävitab iseenda tulevikku. Tean omast käest, kui keeruline on õpetaja amet ja mida see inimeselt nõuab. Mina ei saanudki hakkama, see ei ole minu ala. Et järgmist põlvkonda hariksid parimad võimalikud inimesed parimal võimalikul moel, on kool see koht, kuhu tuleb raha sisse summida, kui tõesti ainult toorelt rahast rääkida. Kui riik ei toeta lüli, mis kasvatab inimesi, kellest ta koosneb, siis mida ta toetab? Mul ei tule midagi tähtsamat pähe.

E. Ü.: Ei oskagi siia midagi lisada. Soovin sisemist jõudu kõikidele koorijuhtidele-muusikaõpetajatele, kes oma tööd pühendumisega teevad. Praegu neid veel on ja nende mõju toimib. Jätkugu meil äratundmist, et see töö on vajalik ja õige. Kuskilt peab tulema midagi tagasi, mis akusid laeb ja jaksu annab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming