Kultuurikorraldaja määratlematu identiteet

Kas kultuurikorralduse tudengid peaksid spetsialiseeruma muusikamänedžmendile või pigem pirnivahetusele?

MERLI ANTSMAA

Kultuurikorraldust on püütud määratleda ja raamidesse panna, kuid kas see on ka tegelikult võimalik? Kultuurikorraldust õpetatakse rakenduskõrgharidusena Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias (TÜ VKA), eestikeelne magistriõpe on Tartu ülikoolis (TÜ) ning rahvusvaheline magistriõpe Eesti muusika- ja teatriakadeemias (EMTA). Vestlusringis räägivad Piret Aus TÜ VKAst, Ester Bardone TÜst, Marko Lõhmus EMTAst ja Kristina Kuznetsova-Bogdanovitš Soome Sibeliuse akadeemia doktoriõppest kultuurikorralduse vajalikkusest, praegusest õppest ja tulevikusuundadest.

Merli Antsmaa: Räägime algatuseks koolide õppekavadest ja nende kriitikast.

Kristina Kuznetsova-Bogdanovitš: Kuigi olen Sibeliuse akadeemia doktorantuuris, olen lõpetanud EMTA ja seal ka töötanud. EMTAt on kritiseeritud spetsialiseerumise puudumise pärast. Magistriprogramm on mõeldud kõigile huvilistele, olgu nad poliitikakujundajad, muusikavaldkonna tegijad, kunstikorraldajad … Ka Sibeliuses ei spetsialiseeruta. Nende kõrgkoolide programm on väga sarnane. Valikut ei ole tahetud piirata, sest keegi ei tea, mis inimestest saab, nii oskavad nad teadmisi oma valdkonnas edaspidi paremini rakendada.

Marko Lõhmus: TÜ VKAs spetsialiseerutakse, rakenduskõrghariduses teatrile ja etenduskunstidele või muusikale. Tartus ja Tallinnas spetsialiseerumist ei ole ning see on seni end õigustanud. Arendame EMTA õppekava suhteliselt pluralistlikust kultuurikäsitlusest lähtuvalt. Tulenevalt tööandjate ja vilistlaste tagasisidest oleme viimastel aastatel EMTAs suurendanud praktika ja praktiliste oskuste osakaalu, kuid see ei tähenda, et oleksime kaugenenud sotsiaalteaduse suunast, millest lähtub ka magistritöö. TÜ õppekava on eesti- ja EMTA õppekava ingliskeelne, aga see ei ole ainus erinevus. EMTA-l on ühisõppekava Estonian Business Schooli ehk EBSiga: ligi neljandik aineid, eelkõige (loome)majandusvaldkonnas, tuleb sealt. Õppekava on rahvusvaheline, praeguses grupis on neli õppijat väljastpoolt Eestit.

Ester Bardone: Mõlemad õppekavad läbisid sel aastal rahvusvahelise kvaliteedihindamise, oma hinnangu andsid nii välishindajad kui ka Eesti spetsialistid. Viljandi inimestega istusime koos tunde ja tegime oma õppekavadele põhjaliku võrdleva analüüsi. Meid hinnati kokkuvõttes positiivselt, kuigi oli ka kriitikat. Tugevusena toodi välja tudengite motiveeritus eriala õppida: konkurss on meil igal aastal võrdlemisi suur. Samuti toodi tugevate külgedena välja nii vilistlaste kui ka tööandjate rahulolu haridusega, praktikute suur osakaal õppejõudude seas, head tingimused õppetööks, erialakirjanduse kättesaadavus ja e-tugi paljudel ainetel, õppetöö kvaliteedi pidev monitoorimine ning regulaarne õppekava arendamine koostöös õppejõudude ja tudengitega.

Piret Aus: Kevadel ilmunud artiklis ütles Egge Kulbok-Lattik, et kultuurikorraldaja identiteet on hõredavõitu.¹ Millele see on tuginenud?

Kuznetsova-Bogdanovitš: Kultuurikorraldaja identiteet on üks minu uurimisteemasid ja võin proovida sellele vastata. Tegelikult ei ole olemas ühtainust identiteeti. Tundub, et artiklis on proovitud seda määratleda, kuid ammendavat definitsiooni pole.

Aus: Kultuurikorraldust on väga keeruline defineerida, sest see on nii lai ja interdistsiplinaarne valdkond. Kui mõtleme rahvamaja juhi peale, siis tõenäoliselt on seda ametit kergem määratleda, kuid kultuurikorraldaja erialaga ei ole see nii lihtne.

Kuznetsova-Bogdanovitš: Oma kogemusest võin öelda, et kui ühiskond survestab tudengit end kuidagi määratlema – kes korraldab kontserte, kes midagi muud –, siis võib tal tekkida tunne, et ta pole selline, nagu oodatakse. Juhendajad ja õppejõud peaksid aitama igaühe identiteeti kujundada, et tudeng oleks tugev just sellisena, nagu ta end ise näeb.

Lõhmus: EMTAs järgime küll seda, et meistri ehk õppejõu ja õpipoisi ehk tudengi vahel peab mingis etapis olema tugev side. Meil on see võimalik, sest meil on vähe tudengeid ja maja õhustik soodustab seda. Meistrilt õpilasele antavad teadmised on hindamatu väärtusega ka kultuurikorralduses. Õppekavahoidjatena on aga meie ülesanne käia ajaga kaasas ja õppejõude valida. Iga kahe aasta tagant teeme õppekava veidi ümber, sest aeg läheb kiiresti. Ma ei ole kindlasti nõus, et fookus on loomemajandusele kaldunud. EMTAst on mindud juhtima teatreid, kontserdiasutusi ja muuseume ning tulnud väga tugevaid festivaliprodutsente või näitusekuraatoreid. Praegu on meie vilistlastest viis eri ülikoolide doktorantuuris.

Aus: Meil on võtta 2012. aastal Kristiina Alliksaare tehtud vilistlaste küsitlus ja nüüd on tulemas uus: küsitakse, kuhu nad on läinud, mida teinud, kas ja millist täienduskoolitust on neil vaja. Tõepoolest, on nõunikke, juhatajaid, turundusjuhte, administraatoreid, ettevõtjaid, festivalide programmijuhte, piletimüügi korraldusjuhte jne. Ometi, konkreetselt piletimüügi korraldusjuhiks me ju ei õpi. Viljandis on nelja aasta jooksul 30 protsenti õppekavast praktikat. Nii saab hea ettevalmistuse. Muidugi ei ole noor sellega lõplikult valmis, kuid küps sisenema tööturule. Parimad näpatakse juba koolipingist ära.

Lõhmus: Viljandi õppekavaga seotud olnuna pean mõnikord tõdema, et seal peaks kasutama EMTA lavakunstikooli taktikat ja mitte lubama tudengeil teisel või kolmandal kursusel tööle minna. Samal ajal me soosime kogemuste saamist. Ilmselt on tööleminek eluga seotud: peab teenima ja lubama endale luksust õppida. Vahel paraku tundub, et töötamine on hakanud õppimist segama. EMTA spekter on aga väga lai.

Kuznetsova-Bogdanovitš: EMTAsse tulnud tavaliselt juba töötavad oma valdkonnas. Nende eesmärk ei ole otseselt ülespoole ronida: tullakse oma rolli uuesti mõtestama, ajakohastama oma teadmisi seoses uute meetodite ja arengusuundade lisandumisega. See on väga hea. Nüüd, doktorantuuris olles, saan aru, et oleme EMTAs saanud teadmisi, kuidas üldse õppida, kuidas mõtestada oma õpikogemust. Seda mujal Euroopas ega teistel erialadel väga ei ole.

Aus: Viljandis on loeng „Õppimine ja õpetamine kõrgkoolis“, kus käsitletakse uuemaid õpimeetodeid ja -vahendeid. See on väga võimas. Meie õppejõud käivad ka Tartus. Mari Karm ja Anu Sarv koolitavad ülikooli töötajaid uutest metoodikatest lähtudes. Kuulajaid ei huvita ainult slaidid ja rääkivad pead ammugi mitte. Viljandis saavad seda ainet nüüd õppida ka õpilased.

Lõhmus: Ka EMTAs on õppejõududele olnud kursus „Train the Trainers“.

Kuznetsova-Bogdanovitš: Oleme nii-öelda kasutanud ära välisõppejõudude oskused ja kutsunud ka vilistlasi uuesti koolitustele. Selle võrgustiku – omavahel hoitakse ühendust – tõid EMTA tugevusena välja ka kõrgkooli atesteerijad. Teadustöö võiks tugevam olla, kuid see puudujääk on Euroopas kõigil kultuurikorralduse programmidel.

Lõhmus: Just kultuurikorraldajate kokkuhoidmine on väga oluline. Loen alati EMTAs alustajatele sõnad peale, et teadmiste kõrval on sama tähtsad inimesed, kellega ollakse ühes ruumis kaks aastat, ja õppejõud, kellega kohtutakse. Kaks korda aastas korraldame vilistlastele kokkusaamisi, et oleks võimalus kohtuda eri valdkondade inimestega, nii et kui eales on nõu vaja, siis on, kelle poole pöörduda. Ikka on keegi samast grupist ühe telefonikõne kaugusel, et teine vaatepunkt anda. Seda pidasid vilistlased tagasisides väga oluliseks ja seda tean ka omast käest.

Aus: Viljandi vilistlastelt küsiti sedagi, mida hindavad nad akadeemias saadud hariduse puhul kõige enam ja miks. 51 vastanust 85 protsenti tõi välja võrgustiku – ja mitte ainult õpikaaslased, vaid ka õppejõud.

Aus: Me korraldame juba õpingute ajal koos tudengitega projekte. Viimane suurem koostööprojekt oli IX erivajadusega inimeste laulu- ja tantsupidu Viljandis. Korraldasime esimese peo, mis tõlgiti täies mahus eesti viipekeelde.

Bardone: Leian samamoodi, et kogu kõrgharidus vaevleb küsimuse ees, kas tuleks kitsamalt spetsialiseeruda, milliseid oskusi peab õpetama. See ei ole ainult kultuurikorralduse mure, vaid tasakaalu otsimise küsimus. Kõike detailideni ülikoolis õpetada ei ole võimalik. Tartu tudengid käivad tööl, kusjuures peale kultuurikorralduse ka muudes valdkondades. Võrgustik on oluline, praktikute suhtlusringkonna tekkimine õpingute käigus on oluline. Koos oma erialase identiteedi mõtestamine on oluline. Meie ülesanne õppejõududena on aidata ja suunata, kui näiteks ei olda harjunud mõtisklema oma töökogemuse üle.

Kuznetsova-Bogdanovitš: Olen ka selle peale mõelnud, et kultuurikorraldus on erinevalt teistest akadeemilistest distsipliinidest interdistsiplinaarne. Minu arvates ei ole ülikoolis üldse spetsialiseerumine hea. Juhendaja roll on õpilase õpikogemused kokku tuua.

Bardone: Endise programmijuhina analüüsisin õppetööd ja võin kinnitada, et interdistsiplinaarsus on õppejõududele väga suur väljakutse, kuna nad on hästi erineva taustaga. Majandustaustaga inimesed mõtlevad tihti rohkem kindlates raamides kui humanitaarid või kultuuriinimesed, kuigi on ka erandeid.

Antsmaa: Ajakirjas Muusika kirjutab Kai Kiiv, et kultuurikorraldajaks ei sünnita, vaid õpitakse – kui selleks on eeldusi.²

Lõhmus: Kes see kultuurikorraldaja siis on? Kui see on inimene, kes peab palju suhtlema ja väga erinevate huvidega asjaosalised ühe eesmärgini viima, siis on kaasasündinud suhtlemisoskus ülioluline. Väga palju jutukamaks või suhtlejamaks ei saa täiskasvanud inimest õpetada, küll aga diplomaatilisemaks.

Aus: Või helistama võõrale inimesele … Kui ta seda ikka teha ei julge, siis seda talle ei õpeta.

Kuznetsova-Bogdanovitš: Asi on selles, mida inimene tahab. Ka mina olen introvert, kuid ühel hetkel tahtsin hakata suhtlema ja kultuurikorralduse õppimine andis motivatsiooni.

Lõhmus: Muidugi on ka vastupidi: ka väga suur organiseerija on vaja sotsiaalteaduslike uurimismeetodite kaussi toppida, kui ta tahab siin programmis kuhugi jõuda.

Aus: Igaühest ei saa teadurit, igaühest korraldajat ega juhti. Me ei õpeta juhte, vaid anname tudengitele võtmed kätte. See jääb iga kultuurikorraldaja enda otsustada, millised uksed tulevikus nendega avada.

Lõhmus: Oluline on anda inimesele kätte tööriistad ja oskused, et ta ei läheks ükskõik mis kultuurivaldkonnas piltlikult öeldes haamriga kruvi keerama. Igaks asjaks on oma meetod, lähenemine ja ettevalmistus. Muide, ühes õppegrupis võivad olla inimesed, kes on tulnud kohe pärast bakalaureusekraadi saamist, ning 40aastased, kes on elus juba mõndagi näinud ja kogenud. Eks nad siis täiendavad üksteist – ja täiesti õppekavaväliselt.

Aus: Viljandis antakse õppekavas baas kätte: muusikateooria, teatriajalugu. On hea, kui saab muusikaõpingutega edasi minna, aga see pole primaarne. Meil nutetakse, et kultuurikorraldaja kaob ära ega lähe enam külaelu edendama. Minnakse küll, aga mitte massiliselt. Nõukogude ajal ei olnud palju valida: olidki ainult rahvamajad, kino, teater, restoran. Praegu on valikuvõimalus suurem. Müts maha nende ees, kes lähevad kodukohta tagasi, näiteks rahvamajja. Seal jääb muusikale spetsialiseerumisest isegi väheks: vaja oleks spetsialiseeruda pirnivahetusele, toolide tellimisele, muruniiduki bensiini ostmisele. Seal tuleb teha palju rohkem.

Kuznetsova-Bogdanovitš: Egge Kulbok-Lattiku artiklist tuleb välja, et ta on nostalgiline ja vaatab minevikku. Ta peab oluliseks kultuuripoliitika konteksti ja ajaloolist tausta. Tegelikult hakkavad kultuuritöötajad töötama tulevikus. Tagasi vaadates ei jõua kaugele.

Aus: Kultuurhariduse osakonna tudengid – need on kultuurikorraldajad ja huvijuhid – saavad kõik kultuuriloo ainet. Ei saa väita, et me ei tunne konteksti.

Lõhmus: EMTAs ja Viljandis, küllap ka Tartus mõeldakse selle peale, et teadmisi muudes valdkondades peaks olema rohkem. Mõtlen, milliseid oskusi oli mul vaja 20 aastat tagasi, kui kultuuriorganisatsiooni juhina alustasin, milliseid ämbrisseastumisi oleksin saanud vältida. Näiteks ürituskorralduse ohutuse või riigihanke teema. No satub näiteks keegi pärast lõpetamist tööle avaliku sektori organisatsiooni ning peab hakkama kohe orienteeruma riigihanke reeglistikus ja hangete läbiviimises. Sellel pole näiliselt kultuurikorraldusega midagi pistmist, aga praegu on see üks põhilisi kultuuriorganisatsiooni juhtide peavalukohti. Kõiki 20 tudengit ei pruugi see jälle puudutada.

Antsmaa: Korraks käis jutust läbi, et kultuurikorraldajaid ei tule kultuurimajadesse piisavalt, neid on puudu muusikavaldkonnas, samal ajal tööpõld laieneb. Kuidas saame oma valdkonda aidata?

Aus: Mis puudutab rahvamajasid, siis olen kursis Pärnumaa olukorraga. Tihti töötab seal erihariduseta aktiviste. Ei saa ju sinna ka kedagi sunniviisiliselt tööle saata: soov peab tulema seestpoolt. Kurb on aga see, et meil ei ole enam bakalaureuse tasemel avatud ülikooli. Paljud on maininud, et mõnes külakohas on olemas noor aktivist, kes ei saa aga päevaõppesse tulla.

Bardone: Piret, sinu kursusel olid valdavalt staarid. Hiljem on olnud palju rahvakultuuri valdkonna inimesi. See oligi enne magistriõppekava loomist Tartu eripära: pakuti täienduskoolituse võimalust kultuuritöötajatele.

Aus: Sellest kasvaski 2002. aastal välja magistriõpe. Seal olid siis Jaak Viller, Meelis Pai ja abi, Pärnu Endla juhtkond, Aet Maatee, Ene Vohu, Aino Arro ja teised – umbes 35 inimest. Kõik olid kõvad tegijad üle Eesti.

Bardone: Ma arvan, et Tartu võikski jääda kultuurivaldkonnas täiskohaga töötavatele inimestele täiendusvõimaluse pakkumise kohaks – eeskätt väiksemate kohtade kultuuritöötajatele, kes ei saa päevaõppes ülikoolis käia. Õppetöö on koondatud nädalavahetustele, on ka magistrieksamiga lõpetamise võimalus.

Lõhmus: See ongi juba paika loksunud. Öeldakse, et Tartu ja EMTA programm kattuvad ja eks nad mõnes asjas peavadki kattuma. Mõnes mõttes on need koolid tõesti konkurendid, aga Tartu fookus ongi pigem rahvakultuuri valdkonna inimestel. EMTAs on selle valdkonna sisseastujaid palju vähem.

Bardone: 2015. aasta suvel alustanud kursusel oli näiteks palju muuseumitöötajaid. Eestis ei ole praegu muuseumikorralduse õpet, ehkki muuseum on väga oluline kultuuri osa.

Kuznetsova-Bogdanovitš: Kui rääkida muusikakorraldusest, ja see on puhtalt mu enda arvamus, siis olen palju vestelnud Virgo Sillamaaga, kes on samuti küsinud, kuhu kaovad muusikavaldkonnas korraldajad. Mina ei arva, et EMTA magistriprogrammis peaks spetsialiseeruma muusikale. Ka eelmine rektor Peep Lassmann mainis mitmel korral, et võiks olla muusikamänedžmendi bakalaureuseprogramm. Magistriõppesse tullakse juba mingi tausta ja suunaga, seal ei saa enam sundida spetsialiseeruma. Bakalaureuseõppesse tulijaid, kes pole veel kindlat suunda valinud, saab aga valida ning nad juba varakult valdkonna inimestega kokku viia. Praegu ma ei näe, et muusikamänedžeride hulk hüppeliselt kasvaks.

Antsmaa: Kas valdkonnas on piisavalt raha? Kas artist suudab mänedžeri ülal pidada? Mänedžeri töö on ka tulu eest hoolitseda, kuid see võtab siiski aega.

Aus: Töötame viis aastat ja siis hakkame tulu teenima. Tegelikult, kui palju Trad.Attack! oma ressurssi tuuride ja tegemiste alla paneb? See on meeletu töö. Sandra Vabarna on sellest palju rääkinud.

Lõhmus: Me kipume rääkima eri asjadest – ja mitte ainult praegu, vaid ka juunikuises vestlusringis [EMTA magistriprogrammi 15. sünnipäeval], kus osales ka Virgo Sillamaa. Sealgi küsiti, kus on kultuurikorraldajad ja mida teha, et neid oleks rohkem. Eesti muusikaagentuuridega on nagu Eesti autotööstusega: kõik kiitsid kunagi omamaist Vilgast, kuid osteti ikka välismaine. Eesti artist saavutab välismaal muusikavaldkonnas edu ainult siis, kui agent on välismaine. Turg on ju suuresti mujal. Eestis on korralduse mõttes struktuurid olemas. Ükski hea korraldaja või mänedžer ei ole tööta. Oi kui palju ma saan sügiseti kõnesid näiteks koorijuhtidelt, et meil on asjaajajat vaja. Kui ma siis lasen peast läbi need, kes võiksid sobida, on neil juba neli-viis samalaadset asja ajada. Ajaressurss saab otsa. Seega, nad ei kao kuhugi, aga neid lihtsalt ongi vähe. See on demograafiline, mitte kultuurikorralduse õppe probleem.

Aus: Mulle see bakalaureusetasemel muusikamänedžeri teema meeldib – kui turg nõuab. Haridus reageeribki turunõudlusele nii pika vinnaga. Õppekavade väljatöötamine, kinnitamine, rahastuse ja õppejõudude leidmine võtab aega.

Kuznetsova-Bogdanovitš: See oleks äkki täiendusõppena hea. Ma polegi formaadis nii kindel, kuid midagi saab koostöös organisatsioonidega ära teha. Midagi oleks vaja: muusikaeksport, muusikaettevõtlus …

Antsmaa: Music Estonia Intro programmi saab kandideerida.

Lõhmus: Ma olen ikka korrutanud: alati ei pea kohe ülikoolis eriala avama ja tasemeõpet korraldama, mingid teemad võivad vabalt jääda täienduskoolituse alasse. Alati ei ole vaja ka ainepunkte anda. Kui tööturul on vaja mingit oskust, siis järelikult peab seal olema ka raha, et neid inimesi motiveerida ja õpet rahastada. Aga kvaliteet peab olema garanteeritud: valdkonna hea tegija ei pruugi alati olla hea õpetaja.

Bardone: Nõus Markoga: erialaliidud ja -ühendused saavad korraldada ka koolitusi ja täiendusõpet.

Aus: Ka rahvakultuuri keskus korraldab rahvatantsuõpetajatele täienduskursusi, suvekoole, talvekoole. Mänedžeride kursused – miks mitte.

Lõhmus: Me kolleeg Kaari Kiitsak-Prikiga õpetame ettevõtlus- ja korraldusoskusi ka interpreetidele ja näitlejatele-lavastajatele. See on oluline: keegi ei sunni neid hakkama korraldajaks või mänedžeriks, aga nad peavad saama teadmised, millega neil tuleb elus arvestada.

Aus: Kalju Komissarov ütles igal sügisel näitlejaerialale pääsenud tudengitele: „Mitte keegi ei oota teid.“

Lõhmus: Tõesti, kõike ei pea oskama, kuid ta peab teadma, mida mänedžment tähendab. Siis on ta palju leidlikum ja vastuvõtlikum, oskab ka küsida või korraldajalt nõuda, mida on vaja teha.

Antsmaa: See on ka kõik kultuurikorralduse õppekavas sees – juhtmekerimisest turundamiseni. Kõik ei pea ise turundajaks hakkama, aga teatakse, kuidas ja kellega rääkida. Ise sooviksin end harida näiteks graafilise disaini alal, et see nn keel ära õppida.

Lõhmus: See „ühise keele“ õppimine on tõesti väga oluline. Me püüdleme sinnapoole, et EMTAs võiks olla rohkem erinevate erialade ühisprojekte. Viljandi on selles osas mäekõrguselt ees. Muidugi on ka EMTAs olnud väga kõrgetasemelisi ooperiprojekte, näiteks „Kruvipööre“ ja „Korduma kippuvad küsimused“, kuhu on olnud haaratud kultuurikorraldajad, interpreedid, lavakunstikool, heliloojad jt. Kõik oleneb muidugi programmi sisse astuvate inimeste töövaldkonnast. Kui on ainult muuseumi- või audiovisuaalvaldkonna inimesed, siis neile muusikaprojekti peale ei suru. Eks siis leitakse mõni muu mõte.

Kuznetsova-Bogdanovitš: Oluline on, et eriala õppejõu jutt oleks ettevõtluse õppejõu räägituga sünkroonis.

Aus: Ester, sa oled minuga kindlasti nõus, et ettevõtlus- ja ettevõtlikkuse õpe ning praktika osakaal hakkab pead tõstma ka kõige akadeemilisemates üksustes. Seda soositakse ja suunatakse.

Bardone: Kultuurikorralduse eriala on teiste kultuurierialadega võrreldes erandlik – ettevõtlus on meil pikalt õppekavas olnud. Kultuurikorraldus on olnud pioneer. Meile on see enesestmõistetav.

Aus: Pidasingi silmas kõiki teisi erialasid Tartus ja ka Viljandis. Kui inimene toidab väikeettevõtjana ära enda ja oma perekonna, siis ongi kõik hästi! Turul peab olema kõike – ka loomeettevõtlust. Ettevõtlikkus on oluline, et teada, kuidas asjad toimivad. Tudengite initsiatiivil tuli näiteks tehnikaõpe.

Antsmaa: Oleme rääkinud väga praktiliselt. Kuidas on aga lood teadusuuringutega?

Kuznetsova-Bogdanovitš: EMTAs on tudengeid, kes on oma praktika sidunud andmekogumisega, ja see on väga hea. Meil on ka viis doktorandist vilistlast: mina, Anna Ranczakowska, Kaari Kiitsak-Prikk, Marge Sassi ja Kristiina Urb. Nad õpivad praegu kas Sibeliuse akadeemias, EBSis või Tallinna ülikoolis.

Lõhmus: Kodumaise professuuri tekkimine on olnud EMTA programmile ülioluline suund – ja see on tekkimas.

Antsmaa: See on hea näitaja. Samal ajal kõik ei pea jõudma doktorantuuri, kõik ei pea teatrit juhtima või omavalitsuses töötama.

Aus: Uurimistööd on olulised. Viljandis on seminaritöö kohustuslik kõigi erialade üliõpilastele.

Bardone: Veebruaris oli meil Viljandis TÜ VKAga koostöös magistrikonverents. Eesmärk oli tutvustada valmivate või planeeritavate magistritööde uurimisteemasid laiemale publikule ja anda magistrantidele võimalus end proovile panna. Usun, et paljud kultuurikorralduse magistritööd pakuvad valdkonnas töötavatele inimestele huvi. Magistrikonverents leidis aset esimest korda ja sai pärast nii tudengitelt kui ka kuulajatelt positiivset tagasisidet.

Merli Antsmaa on Eesti Kultuurikorraldajate Liidu asutajaliige.

1 Egge Kulbok-Lattik, Kultuurikorraldaja – nüsitud tiibadega pegasus? – Kultuur ERR 10. V 2017.

http://kultuur.err.ee/594915/egge-kulbok-lattik-kultuurikorraldaja-nusitud-tiibadega-pegasus

2 Kai Kiiv, Kultuurikorraldajaks ei sünnita, vaid õpitakse. – Muusika 2017, nr 10. http://www.ajakirimuusika.ee/single-post/2017/09/06/Kultuurikorraldajaks-ei-s%C3%BCnnita-vaid-%C3%B5pitakse