Kultuurisotsialismi igatsus kontserdikorralduses

Marko Lõhmus, Eesti Kontserdi direktori kt

Rein Rannapi esinemist Eesti Muusikanõukogu aastakoosolekul oli huvitav kuulata, hulga huvitavam,  kui seda 7. mai Sirbist („Rein Rannap Eesti interpreetide olukorrast”) lugeda. Särav interpreet suudab oma loomingule ikka vajalikku värvi lisada. Ja selles, et maestro Rannap on väärt looja ja pianist, ei kahtle keegi. Loominguliselt võib suhtuda paljudesse asjadesse, aga arvude ja faktide puhul võib see lausvaleks üle kasvada. Ja siis hakkab piinlik. Seda enam, kui sõna võetakse eesti interpreetide nimel. See on suur vastutus ja siin peaks muusikute eestkõneleja  endale asja väga selgeks tegema, enne kui hakkab mõne asutuse või kollektiivi tegevuse osas väärinfot laiali laotama. Pole küll minu asi fokuseerida teise organisatsiooni liikmete tähelepanu oma juhatuse esimehe avaldustele, aga kuivõrd Rannapi sõnavõtu algus oli nii ootamatu, siis teen seda siiski. Tsiteerin: „Eesti Interpreetide Liit (EIL) ühendab soolo- ja kammermuusikuid. Me ei esinda riigipalgalisi orkestrante ega koorilauljaid, vaid  mittekoosseisulisi soliste”. Liidu põhikirjas ja kodulehel on deklareeritud oma võimalikeks liikmeteks kõik Eestis ja ka väljaspool tegutsevad professionaalsed interpreedid: solistid, kammermuusikud, orkestrandid ja dirigendid. Seega, tähelepanu just viimased kaks kategooriat – teiega EIL enam ei tegele (tõsi, võttes teie eest küll kultuuriministeeriumilt loomeliitudele ette nähtud mitte just väikest pearaha). Tegelikult võiks ju välja valida lihtsalt ka ühe  pilli, mille mängijaid esindada. Oleks ju veel lihtsam oma mätta otsast üldistusi teha. Või äkki nii ongi läinud?

Ei tahaks kõikidesse Rannapi toodud kaheldava väärtusega väidetesse kinni jääda ja tema muret eesti interpretatsioonikunsti kui meie professionaalse muusikakultuuri ühe alustala arengu üle jagan täielikult. Aga ilmselt on meil erinev arusaam, mida ja kuidas ära teha, et meie muusik oma professionaalsust arendada ja seda  välja näidata saaks. EILi juhtkond leiab, et Eesti Kontsert (EK) peaks sisse seadma kvoodid, milline osa riigitoetusest kulutatakse eesti interpreedile, milline osa välismaisele. Üsna selge, et tulemus pole kummalegi poolele meeltmööda. Ainuüksi eelmisel aastal olid EK korraldatud 836st kontserdist 686 need, kus esinesid eesti interpreedid või kollektiivid. Hüva, EILi arvates ei tohiks näiteks pea in corpore eesti interpreetidest (ja seejuures parimatest) koosneva ER SO  kontserte siia hulka lugeda. Võtame maha ka Hortus Musicuse (HM), Rahvusmeeskoori (RAM), Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja muusikateatrifestivalid. Alles jääb ikkagi 470 (kammer) kontserti.

Tõsi, ligi poole moodustavad loengkontserdid, aga ma kahtlen, et meil EILiga noorte muusika juurde toomise osas lahkarvamusi on – ka koolis antud kontsert on oluline, sageli isegi vastutusrikkam ja nõuab rohkem läbimõtlemist. Seega, keskeltläbi 3-4 kammerkontserti eesti  esinejatega igal nädalal. Ja üle riigi. Kui see pole regulaarsus, siis mis see on? Teadagi, kammerkontserdid on liik, mille piletitulu on napp ja otsekulude katmiseks tuleb muude segmentidega suuresti lisa teenida. Seda saab aga teha eelkõige EK koosseisu kuuluvate kollektiivide RAMi ja HMi või teiste riiklike kollektiividega kontserte tehes. Ja nii teenibki EK piletitulust kontserttegevusele vahendeid juurde samas mahus, kui riik eelarvest  eraldanud on. Kui nüüd võtta proportsioon riigidotatsioonist, mida nõuab EILi juht, saaks eesti muusikutega kammerkontserte kõvasti vähem kui praegu. See pole aga ju ei EK ega EILi huvides. Rannapil on õigus, kui märgib, et palju antakse kontserte EK „saalilinnades”, aga kaugelt mitte ainult EK saalides. Nii oleme just kammermuusikutele või solistidele mõelnud sarjad „Vocalissimo” Tallinna raekojas, „Valge klaver”  Tartu ülikooli aulas, „Violino bis!” mitmel pool Tallinna saalides.

Seega, süüdistada EKd mugavuses on selge ülekohus. Ja isegi kui EK korraldaks rangelt enamiku oma kontsertidest oma saalides, ei tohiks keegi selle juures korraldaja pihta kivi visata – mille tarbeks siis sadu miljoneid investeeriti, kui neid maju ei kasutata? Ma miskipärast ei kuule näiteks riigiteatrite aadressil etteheiteid, et ei minda statsionaarist välja. Rannap teab suurepärastelt, et sageli pole näiteks  kasutamiskõlbmatu klaveri tõttu mõnesse sobiva miljööga saali lihtsalt võimalik kontserti viia, kuigi tahaks. Küll aga olen sajaprotsendiliselt nõus, et see maht kasvaks hüppeliselt (ja mitte ainult EK-l vaid ka teistel korraldajatel), kui kultuuriministeerium saaks käima programmiga „Teater maale” sarnase meetme. Oma eelmisest ametist kaasa võetud teadmise pealt võin remargi korras öelda, et 2007. aastal said vastava programmi printsiibidki Eesti Muusikanõukogu  juhatuse ning Reagionaalse Kultuuripoliitika Nõukojaga läbi arutatud-vaieldud. Puudu on vaid raha. Tahan ka rõhutada, et EK on viimasel talvel sõlminud just kammermuusikutele mõeldes koostöökokkuleppeid, mis alles hoogu kogumas. Nii käivitati koostöös Rakvere teatriga sealne sari „Kontserdid pangamajas”, kohe algab kahasse Haapsalu linnavalitsusega „Haapsalu suvemuusika” oma üheksa kontserdiga ja  koos Pärnu Filharmooniaga tulevad „Raemuusika” kontserdid samuti läbi suve. Rein Rannap heidab ette EK-le žanrilist mitmekesisust.

Palun tõesti väga vabandust, et EK püüab publikule võimalikult laia valikut pakkuda! Kui see etteheide tulnuks mõne klassikalisema pianisti käest, võiks sellest isegi aru saada. Aga Rannap, kes oma kontsertidel „reisib” heliloojate osas Bachist Rannapini, teab, et kontserdi korraldamisel kehtib reegel: kõige  tõenäolisem järgmise kontserdi publik on see, kes su saalis juba istub. Just need inimesed saab kõige kindlamini järgmisel korral tagasi, et siis juba rohkem süvenemist nõudvat kava pakkuda. Midagi pole teha – publiku enamus areneb siiski Rannapist Bachi poole. Jah, ka minu arvates polnud õigustatud etnomuusika hoidmine EK kontserdiportfellis, sest selles žanris korraldajaid praegu jagub. Kuid jazzmuusika see osa, mis jääb klubides  tehtavast väljapoole, ehk sari „Kontsertjazz” on leidnud nii muusikute kui publiku hea vastuvõtu ja sellest loobuda pole EK-l plaanis. Olen ikka pidanud lugu EIList kui kontserdikorraldajast ega arva küll, et EIL peaks kontserttegevusest loobuma. Kuuldavasti on kultuuriministeerium EILi seda tegevust ka otsustavalt rohkem rahastanud.

Ma olen nõus tunde diskuteerima nendega, kes igatsevad tagasi keskset (loe: monopoolset) asutust, kes peaaegu ainsana  kontserdikorralduses toimetaks ning kelle käekiri määraks meie interpreetide ja repertuaari valiku ning publiku maitse. Meie muusikaelu tugevus seisneb just selles, et korraldajaid on palju, festivale on žanriliselt laias skaalas ja riigi paljudes geograafilistes punktides. Eesti interpreetidel koos oma katusorganisatsiooniga on selles täita ülioluline osa. Valinud elukutseks kaunitest kunstidest just muusika- ja tantsukunsti, peavad nende kahe valdkonna  interpreedid olema aga valmis konkureerima nendega, kes tulevad väljastpoolt. Ma oleksin sügavalt jahmunud, kui tänases Eestis lähtuks mõni kontserdikorraldaja oma programmide valikul muudest kriteeriumidest kui kvaliteet ja vajadus pakkuda oma publikule parimat ja huvitavaimat. EK on vääramatult sellel teel. Artikli alguses toodud arvud kõnelevad enese eest: 2009. aastal toimus 82% EK kontsertidest eesti interpreetide osavõtul. Lähiaastatel  see protsent kindlasti ei vähene. Protektsionismi aeg meie kontserdikorralduses on möödas ja jäänud ühes teises riigis vabatahtmatult viibimise aega. Tõsi, kahjuks pole see mitte kogu maailmast kadunud nähtus, sest välisesinejatevastast „kaitset” kohtab veel nii mõnegi riigi kultuuripoliitikas: Etioopia, Kuuba, Korea Rahvademokraatlik Vabariik … Kas me aga tahaksime selliste riikide kontserdielus osaleda? Mina küll mitte! 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming