Kultuurkapital ja armastus

Jaan-Eik Tulve

Eesti Vabariigi esimesel aastal, kui inimkond alles hakkas toibuma ilmasõja õudustest ning meil endil veel kestis Vabadussõda, mõtles meie noore riigi vaimne eliit juba sellisest Eestist, mida ei hävita ei tuleviku viiskümmend okupatsiooniaastat ega ka ebaeetiline poliitiline lehmakauplemine. Mõte oli lihtne: riigi püsimajäämine sõltub kultuurist. Mitte kitsalt kirjandusest, teatrist või muusikast, aga eelkõige kultuursetest kodanikest, kes kasvavad kirjanduse, teatri ja muusikaga rikastatud keskkonnas. Ja neil oli õigus. Lühikese iseseisvuse ajal suutis Eestis areneda väga võimekas loominguline seltskond ning tänu neile ka kultuurne rahvas, kes kandis oma eesti aja hõngu läbi kogu okupatsiooniperioodi ning tänu kellele sai Nõukogude eestlastes üldse sündida soov taastada omariiklus. Kultuurkapitali seadus võeti vastu neil päevil üheksakümmend aastat tagasi ning õnneks oli taas iseseisva Eesti esimese riigikogu esimene valitsus nõnda idealistlikult sinisilmne, et see algatus taastada.

Nüüd oleme juba rohkem kui kakskümmend aastat taas kultuurkapitali toel edasi liikunud ning ma julgen arvata, et ilma temata oleks meie rahva olukord ehk hullem. See on hea, kuid peaks ka mõtlema, kuidas oleks parem. Väikse ning tundmatu riigina ei tohi me otsida vaid seda rõõmu, mida pakub suurte tegijate õlalepatsutus, vaid peame julgema ka püsti tõusta ja end võrdsena tunda. Mis loeb see, et mujal Euroopas puistatakse kultuurile veel vähem kui meil? Peame aru saama, et selline poliitika viib hävingusse ning julgema teha teisiti. Kirjanike palk naerdi üleüldise mõnituse saatel välja, kuid tegelikult ei peaks palka maksma mitte ainult kirjanikele, vaid kõigile tunnustatud vabakutselistele loomeinimestele. Asjatundmatud armastavad õigustada end kummalise väitega, et tõeline looming sünnibki näljas ja kannatuses ning kuulsad kunstnikud on alati olnud vaesed. Julgen vastu vaielda. Paljud võisid küll vaeselt alustada, kuid edasi oli kaks võimalust: nad kas surid noorelt või said rikkaks. Enamik tänapäevani tuntud heliloojaid elas tolleaegsete sponsorite ehk kultuursete aristokraatide toel ning arvatavasti tulid oma eluga rahuldavalt toime ka paljud ülejäänud, kellel polnud õnn olla Bach, Mozart või Haydn.

Tegelikult ei taha ma aga üldsegi rääkida rahast ega rikkusest, vaid armastusest.

Milleks armastust vaja on? Meid elus pidevalt saatev taustaküsimus armastuse olemuse kohta on vist üks vanemaid ja ka inimesele omasemaid. Isegi siis, kui me seda otse ei sõnasta või sõnastada ei oska.

Tihti öeldakse, et armastuse teema on ära leierdatud. Tekib aga küsimus, et kes seda on teinud või mis mõttes. Pigem on armastuse mõiste taandatud moodsa ühiskonna toitumisahela eri tasemete söödaks. Sest tõelist armastust – armastust, mille paljude tahkude väljendamiseks on vanades kultuurkeeltes mitmeid sõnu, armastust, mida ehk kõige poeetilisemalt on väljendatud „Ülemlaulus“ tuhandeid aastaid tagasi – ei ole võimalik ära leierdada. Päikesele ei saa ette heita, et ta on igahommikuse tõusmise tõttu igavaks läinud.

Armastusest räägitakse palju, kuid lähemal vaatlusel on selle teema käsitluse puhul avalikus ruumis ning meedias tegemist pigem armastuse negatiivse külje ehk enesearmastuse süvendamisega. On ju kogu tarbijakultuur keskendunud inimese madalate tunnete ja ihade lõkkelepuhumisele. Nendesamadega on läbi sajandite võidelnud kõiksugu traditsioonilised ühiskonnad ja religioonid. Kuigi tänapäeva lemmiksõnakõlks on „euroopalikud väärtused“, jääb see termin tihti seletamata ning võib arvata, et nendele judeokristlikele väärtustele, mis on sajandeid suunanud Euroopat vennaarmastuse, tolerantsi, sõna- ja mõttevabaduse poole, tegelikult ei mõelda. Lastakse ju inimese kõige julmematel vaenlastel nagu saamahimu, valevandumine, kahjurõõm ja võimuiha paista roosades värvides ilustatuna sillutiseks tõelise õnne poole. Ning inimese loomuomane vabadus on väänatud mõistesse, kus see tähendab muu hulgas ka õigust solvata, petta ja ülbitseda. Pole siis ime, et sellise mängu juures tunneb mõni enesel olevat ka vabaduse suruda teise suu jäädavalt kinni. Sellises egoistlikus olelusvõitluses ei tule kellelegi pähe, et tegelikult on siiski veel hulgaliselt inimesi, kes on välisele survele vaatamata säilitanud oskuse armastada. Armastada ligimest, oma maad, kultuuri ja neid väärtusi, mis on inimkonda raskustest hoolimata suunanud paremuse poole.

Kuidas on see kõik aga omavahel seotud? Nõndamoodi, et tänapäevane aina kasvavale tarbimisele suunatud ehk teisisõnu prügiühiskond ei soodusta mitte midagi püsivat. Armastus aga, kui teda hästi toita, kasvab ajaga ning muudab elu põhimõtteliselt ja jäädavalt. Öeldakse, et armastus käib kõhu kaudu. Teatud määral kindlasti, kuid siiski – milline on toit, selline ka armastus. See toit, mida meie ühiskond praegu oma inimestele pakub, ei ole väärtuslik kraam, pigem kiirelt kokku lükatud poolfabrikaat. Ning vastu saab ta pideva rahulolematuse, ebaõigluse, kadeduse jne. Kui väärtkultuuril pole piisavalt kõlavõimalust, täidetakse tühi koht väärtusetu kultuuriga, mis omakorda külvabki tühja kõhu tunnet ja sellega koos ka rahuldamatust. Seetõttu võiks julgelt väita, et meie püsimajäämise garantii on kultuuri kapitalis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht