Kummardus sopranist Farinelli ajastule

Tiiu Levald

Derek Lee Ragin pressifoto Eelmise nädala neljapäeval said barokkmuusika austajad kuulata väga meeleolukat, efektitsemist eiravat, ent ajastuomast virtuositeeti ning igasse hetke süvenenud musitseerimist. Üles astus Suurbritanniast pärit ansambel Florilegium (tõlkes „õilmitsemine, õitsemine”), kelle eesotsas flötist Ashley Solomon tõepoolest lausa õitses ja pakatas mängulustist. Selles mängus oli Leclairi võluvat talupoeglikku tantsulisust, Händeli nakatavat energeetikat ja lausa riverdance’likku „jalad maast lahti!” Vivaldi interpreteerimist. Lummas kahe viiuli kõrvu paitav tämbriline sünkroonsus, tšello pulseeriv vundamenditunnetus ning Solomoni virtuoossus flöötidel.

Need, kes olid tulnud kontserdile ahvatleva afiši „Farinelli hääl” kutsel, tundsid ilmselt väikest pettumusekübet – glamuurset kultuurišokki, mida loodeti, ei saanud. Küllap on ununenud tõsiasi, et filmis „Farinelli” me kuulsime falsetisti ehk kontratenori ja naishääle (metsosoprani) helitehnilist kokkumiksimist ja et seda tehishäält serveeriti vägevate detsibellidega, nagu see tänases filmikunstis on tavaks saanud.

Siinkohal tasub teha üks väike ekskurss vokaalmuusika ajalukku selgitamaks, mis eristab sopranisti ehk kastraati falsetistist ehk kontratenorist. Esimesed olid teatavasti 8–12 aasta vanuses kirurgilise operatsiooni läbi teinud noormehed, kes said äärmiselt kõrgetasemelise muusikalise koolituse, olid „ingliteks” kuulutatutena kiriku kaitse all ja omasid väga tugevat, sageli ka terava kõlaga häält. Väga tugevad olid Bologna ja Napoli koolkond, viimase eredaimaks õpetajaks peeti Nicola Porporat, kes oligi Farinelli õpetaja. Händel käis isiklikult Mandri-Euroopast oma ooperite jaoks uusi sopraniste kutsumas, kes olid kõrgeimate honoraridega pärjatud muusikud. Nende hiilgeaeg oli seega XVII-XVIII sajand.

Falsetiste ehk kontratenoreid on koolitatud ikka baritonidest ja parimatel neist on meeldiv hääle sarnasus sametise ja lopsaka naishääle, metsosoprani tämbriga. Meil näiteks on praegu sellised kontratenorid Risto Joost ja Ivo Posti.

Sellel õhtul kohtusime Derek Lee Raginiga USAst, kontratenoriga, kelle hääl oligi üheks komponendiks eespool jutuks olnud Farinelli hääle komponeerimisel. Juba tema lavaleilmumine häälestas publiku äärmiselt soojale lainele: solisti olekust kiirgas lapsemeelset siirust ja aval naeratus kutsus ennast kuulama. Lugenud kontserdi bukletist, milliste dirigentide ja ansamblitega ta on teinud koostööd maailma lavadel, hämmastas tema ilmne närveerimine. Võib oletada, et tal ei olnud saaliproovi ja teda üllatas esimese loo ajal saali akustika, mis tema mitte just suurt häält ei soosinud. Vahest sellega oligi seletatav, et Händeli kantaadis „Mi palpita il cor” ei pääsenud hääl alguses kohe saali lennukalt täitma. Kuid pikkamööda tuli kohanemine ja meisterlikkus retsitatiivide serveerimisel hakkas mõjule pääsema. Meeldis värviküllus, millega vooliti iga mõte.

Laulja keskmises ja alumises registris oli nauditav meeldiv soojus ja mahlakus, milline lummas eriti aeglastes ja kantileensetes lõikudes. Ja imetlust väärib vokaaltehniline pagas, mis andis talle täieliku vabaduse teha fiorituure juba ekspositsioonis ning neid igati varieerida kordustes. Nagu näiteks Händeli aarias „Siete rose ruggiadose”, kus emotsionaalsus ja kaunistuste tulevärk tõusid lausa vulkaanilisteks. Händeli ooperi „Flavio” aarias „Amor…” pani kuulama korduse imeline sotto voce ja uskumatu malbuse intonatsioon lõigus „Ära valeta mulle!”. Ning tõeliseks hümniks Nicola Porporale kujunes Acise aaria „Aulik Jupiter” ooperist „Polifemo”.

Muuseas, säilinud on poeedi ja libretisti Pietro Metastasio kirjad Farinellile, kust õhkub siiraimat kiindumust, sõprustunnet ja lugupidamist viimase kui kunstniku ja looja vastu. Neis sisalduvad mõtted on tänasele huvilisele hindamatu allikas arusaamiste kujundamisel ajastu ideaalidest ja tunnistus, kuivõrd süvitsi mindi poeetilise mõttega laulmises.

Lisapalana kõlanud Händeli „Ombra m’ai piu” ooperist „Xerxes” oli ju kirjutatud Caffarellile, samuti ühele sopranistile, ja D. L. Ragin esitas selle parimaid traditsioone silmas pidades.

P.S. Kiitust väärivad Maarja Kangro hea sõnavaldamise ja poeetilise mõtestatusega tõlked kavalehel. Rõõm oli istuda nii publikurohkes miljöös, kuid järjekordselt tuli kogeda, et see muusika vajanuks barokile sõbralikumat akustikat.