Kummituslik müsteerium Toompeal

Igor Garšnek

Märt-Matis Lille ilmaliku müsteeriumi  „Armastajad ja elupõletajad” esiettekanne: libreto Jan Kaus, lavastaja Taago Tubin, kunstnik Liisa Soolepp, valguskunstnik Revo Koplus. Nero Urke (jutustaja) ja Corelli Consort 2. X Toompea muusikasalongis.  Barokkansambel Corelli Consort alustas Toompea muusikasalongis oma uut hooaega. Avakontserdi kava kõlas koguni kolmel õhtul, sest Toompea muusikasalongi pisike saal teaduste akadeemia majas (Kohtu 6) poleks kõiki soovijaid korraga lihtsalt ära mahutanud.  

 

 Publikumagnetiks oli seekord välja kuulutatud Märt-Matis Lille uudisteos, ilmalik müsteerium „Armastajad ja elupõletajad” jutustajale ja ansamblile. Kuid et see oopus oli umbes tunnipikkune, siis pakuti kontserdi avapooles barokkmuusikat tuntud ja vähe tuntud heliloojatelt kahele barokkviiulile (Mail Sildos ja Meelis Orgse), tšellole ja tiiskant viola da gamba’le (Tõnu  Jõesaar) ning klavessiinile (Lembit Orgse). Esimesena kõlanud Johann Helmich Romani (1694–1758) Triosonaadi kahele viiulile ja basso continuo’le g-moll puhul tuleb kõigepealt tutvustada heliloojat ennast. See meil tundmatu komponist on kavalehe andmetel Rootsi muusikaloos üks tähtsamaid tegelasi: Karl XII surma järel oli ta Stockholmi õukonnakapellmeister, kes korraldas kogu sealset muusikaelu. Ja nagu nüüd võis veenduda, oli ka üsnagi silmapaistval  tasemel barokkhelilooja.     

Triosonaadi algusosades sai kuulda kahe  viiuli tundlikku koosfraseerimist Adagio’s ja ka täpselt doseeritud aktsente Allegro’s. Samas kujunes esituslikult parimaks kahtlemata finaal Presto assai, mille tempo oli küll hästi lennukas ja n-ö heast energiast kantud, kuid artikulatsiooni ja keelpillide detache’de mõttes väga täpne. Stiili tähenduses autentselt ja väljendusrikkalt kõlas siin ka ansambli nn astmedünaamika. Henry Purcelli (1659–1695) „Fantaasia” tsüklist „Three parts upon a ground” on küll  originaalis kolmele viiulile ja basso continuo’le, kuid et Tõnu Jõesaar vahetas oma tšello märksa väiksema ja kõrgemalt kõlava tiiskant viola da gamba vastu välja, siis meenutas ansambli kõlapilt tõepoolest kolme viiulit. Kuna tegemist on variatsioonidega, pani siin kuulama voolujoonelisus, see, kui sujuvalt esitajad ühelt karakterilt teisele liikusid ja need variatsioonid ühtseks tervikuks sidusid. Ent järgnenud teostes hakkasid kummati tunda andma pillide häälestusprobleemid.       

Kui Johann Valentin Mederi (1649–1719) Chaconne’is olid need veel vaevumärgatavad,  siis Arcangelo Corelli (1653–1713) kirikusonaadi Grave’s jõudsid aeglase tempo tõttu juba „piiri peale”. Eks barokkinstrumendid ole temperatuurikõikumiste suhtes märksa tundlikumad kui nüüdisaegsed. Ja kui keset lugu mõni pill hakkab ära vajuma, siis ei saa ka häälestust täpsemaks timmida … Kontserdi teises pooles esiettekandele toodud Märt-Matis Lille (1975) ilmalik müsteerium „Armastajad ja elupõletajad” (2011) jutustajale  (Nero Urke) ja ansamblile (Corelli Consorti laiendatud koosseis) oli mitmes mõttes tähelepanuväärne muusikaline lavateos. Just nimelt lavateos, kuna Nero Urke ei esinenud siin mitte passiivse jutustaja, vaid sümpaatselt koleerilise näitleja rollis. Tema kanda teatraalne show peaasjalikult oligi.       

Lille müsteerium ise tugineb Tallinna vanalinna iidsetele ja kummituslikele legendidele, eks peaksid juba osade pealkirjad nagu „Kuradi pulm”, „Varjusurnute varjupaik”, „Toompea kummitus” jt kui mitte kõhedust, siis vähemalt okultset huvi tekitama. Hea, et neid legende sai kavabukletist eelnevalt lugeda, sest Jan Kausi  vaimukast libretost oleks ehk väheks jäänud, et hoomata, millise legendiga konkreetses stseenis just täpselt tegu.       

Määratlus „müsteerium” oli Lille lavateoses selles mõttes täpne, et keskaja vaimulikes müsteeriumides esitati tõepoolest kõneteksti muusikaga vaheldumisi, erinevalt liturgilisest draamast, kus piiblitekste lauldi. „Armastajate ja elupõletajate” lavastus (Taago Tubin) oli hästi pilkupüüdev juba selle poolest, et valgeid kostüüme vahetav näitleja kehastus pidevalt ja tempokalt ümber erinevateks  kummitusteks-muumiateks. „Pahaendelisust” lisas ka põrandale asetatud prožektorite altvalgustus: läbiproovitud võte, mida juba enne II maailmasõda kasutati nii „Nosferatu” kui „Frankensteini” õudusfilmis.       

Kuid muusika ise oli selles „kummitusmüsteeriumis” pigem illustratiivse tähendusega, toetades igati tegevustikku, näitlejat ja tema teksti. Näiteks kui midagi „õudset” hakkas juhtuma, siis markeeris seda madal ja hoitav trummikõmin. Samas oli Lille muusikas keskaja menestrelide ilmalikele tantsudele viitavaid momente mitte ainult instrumentatsioonis (näiteks krummhorni ja dulcian’i kasutamine),  vaid ka modaalrütmikas, nn gooti kadentsides ja parafoonias. Muusika küll ei domineerinud, kuid tema kanda oli omaette, n-ö kommenteeriv „lavakõne”.      Kuna „Armastajate…” show’s oli mitmeid  groteskimaigulisi lavalahendusi, tekkis korraks isegi kahtlus, kas midagi lõpuks „üle võlli” ei lennutata. Õnneks mitte – Nero Urke rollisoorituse „hüsteeriast” ei saanud korrakski paduparoodiat ega karikatuuri.       

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming