Kuno Areng: „Laulev mees ulatab lahkemalt sõbrakäe ka teisele laulvale mehele”

Kersti Inno

70aastast Rahvusmeeskoori 26 aastat juhatanud Kuno Areng alustas seal lauljana Gustav Ernesaksa käe all.

70aastast Rahvusmeeskoori 26 aastat juhatanud Kuno Areng alustas seal lauljana Gustav Ernesaksa käe all.

Piia Ruber

See, kui populaarne oli RAM pärast sõda koos Ernesaksaga, on legend. Neid, kes seda ise mäletavad, ei ole enam palju. Kuidas võrdlete toonast ja tänast RAMi?

Kuno Areng: Kui võrrelda Ernesaksa-aegset ja tänast RAMi, siis on vahe väga suur. Kõigepealt ei ole praeguses RAMis nii palju lauljaid. Kui Ernesaks tuli 1944. aastal Jaroslavlist ja hakkas koori asutama, nõudis ta suurt koori – lauljaid 76-77, koos dirigentidega 80 – ja saavutas väga toredaid tulemusi. Ernesaks oli suur romantik, armastas vokaali ja tegi kohutavalt palju tööd, aga selle seltskonna nooditundmine oli väga kehv. Nii kulus tal tehniliselt lihtsate lugudega kontserdi ettevalmistamiseks poolteist kuud. Praegu teeb RAM väga keerulised kavad valmis maksimaalselt kahe nädalaga.

Aga Ernesaksa RAM oli väga kuulus, kontserdid Tartus ja Riias olid välja müüdud, inimesed kuulasid isegi tänaval. Riikliku kollektiivina oli RAMil aastaplaan – 100–110 kontserti. Sõitsime kunagise suure Nõukogude Liidu tõesti idast läände ja põhjast lõunasse läbi ja kaugemalegi, Lääne-Saksamaa ja Šveitsini välja. Vastukajad olid fantastilised.

Mul on imelik kuulda, et nüüd on RAMis lauljate kohti 49. Miks? Suure koosseisuga laulsime üht võimsat teost, Wagneri „Apostlite püha õhtusöömaaega”, kus on solistid (12 apostlit), suur koor ja orkester (kolmveerand esimesest poolest on a cappella meeskoor). Vapustav lugu! Esiettekannet Leningradis juhatas Gennadi Roždestvenski, Roman Matsov tegi Tallinnas. Sellise muusika puhul jääks praegune koosseis orkestrile alla. Tahaksin tõesti korra veel kuulata seda teost võimsas esituses, mis ihukarvad püsti ajab!

Seoses Arvo Pärdi kevadiste autorikontsertidega USAs oli ajakirjanduses palju juttu eesti muusikute edust maailma ühes mainekamas saalis Carnegie Hallis. Aga RAM andis seal kontserdi juba 1989. aastal. See oli pikk, kolmenädalane Kanada-USA turnee, misjärel kõige tähtsamaks hinnati kontsert Ameerika koorijuhtide assotsiatsiooni seminaril Louisville’is, kus rohkem kui 3000 koorijuhile ja muusikaõpetajale pakuti vaid eesti heliloomingut. Täissaalile läks ka kontsert Carnegie Hallis. Mis sellest meenub?

See oli kahtlemata tähtsündmus koori ajaloos. Meenub kõigepealt selle saali kõla. Ja see uhke tunne, kuidas meid pandi dirigendituppa, kus seintel kuulsate dirigentide fotod ja kus oli olnud Bernstein.

Laulsime seal valdavalt eesti muusikat: Mart Saar, Konstantin Türnpu, Aleksander Kunileid, Tuudur Vettik, Evald Aav, Villem Kapp, Gustav Ernesaks, Eduard Tubin, Tarmo Leppik, Veljo Tormis, aga ka Schuberti, Wagneri, Poulenci ja Valeri Kikta loomingut, lisalugudeks ameerika laulud, Paciuse „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” ning Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm”.

Ernesaks oli reisil kaasas. Carnegie Hallis tuli ta lavale ja juhatas oma „Isamaad” – see oli Ernesaksa üks viimaseid juhatamisi kontserdil. Päris viimane oli 1990. aasta laulupeol. Järgmisel, 1994. aasta laulupeol teda enam ei olnud ja siis kirjutas Veljo Tormis tema mälestuseks kauni laulu „Meelespea”.

Kui olime kooriga välisturneedel, oli see hoopis teine koor. Ma ei tea, kust see energia ja kõla tuli! Ja tahtmine hästi teha. Reisidel õnnestus kõik väga hästi.

RAMil on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Millisena näete koori nüüd, kui neljandat hooaega on peadirigendiks Mikk Üleoja?

Mul on hea meel, et noor mees on praegu RAMi ees. Ta on täis ideid ja väga suurte, sealhulgas vokaalsete eeldustega. Ja tema üldised arusaamad on väga õiged. Viimastel aastatel on ta teinud suuri edusamme. Eesti Filharmoonia Kammerkoori koormeistrina oli tal vähe võimalusi teha oma kontsert. Nüüd on ta pealik – mees, kes vastutab, kes kontserti teeb. Koorijuhil peab olema kõigepealt praktika: akadeemia lõpetanud muusik ei ole veel valmis, sealt alles algab areng, kuni elupäevi jagub. Väga vajalik on teha õigeid otsuseid, leida uusi ideid, pidev arenemine, pidev edasiminek. Kollektiivi juht peab kampa koos hoidma, arvestama, milleks on inimesed suutelised, et mitte vinti üle keerata. Mikk on selleks valmis minu arvates. Ta toetab ka heliloojaid, kes kirjutavad koorile. On muljet avaldav, kui palju ta on oma kavadesse toonud uut muusikat, rääkimata sellest, et ka vana kooriklassika ja vanamuusika on au sees.

Minu silmis on RAM praegu maailma mastaabis arvestatav meeskoor ja arvan, et ka kõikjal oodatud külaline. Ainult see 49 on küsimus, mis vajab lahendamist: koosseis peaks suurenema vähemalt kuuekümneni.

Kui Tõnu Kaljuste tegi Eesti Filhar­moonia Kammerkoori (EFK), siis oli see RAMist ees, kuna seal laulsid noodilugejad. Mulle tundub, et nüüd on balanss enam-vähem sama, sest ka RAMi mehed on võimelised iseseisvat tööd tegema ja juhtimine on õigetes kätes. EFK peadirigendiks kutsuti Kaspars Putniņš. Minu arvates, kui meil on tegemist rahvusliku koorimuusikaga, peaks kollektiivi juhtima siiski inimene, kes tunneb nii eesti keelt kui kultuuri ja vastutab eesti kultuuri eest. Olen seda meelt, et ohjad peaksid olema ikka oma poiste käes!

Millised on teie tähelepanekud värskema koorirepertuaari kohta?

Minu meelest Pärdi ja Tormise kaliibriga mehi praegu ei paista. Aga usun sellistesse võimekatesse heliloojatesse nagu Tõnu Kõrvits, Pärt Uusberg, Galina Gri­gorjeva, Toivo Tulev jt. Küllap neid tuleb veelgi. Ega siis ainult eesti muusikat pea laulma. Maailm on lai ja koorimuusikat leidub igal pool.

Teie koorijuhielu on olnud seotud suuresti meestelauluga. Kuidas mõjub laul eesti mehele?

Meeste laul pani ju aastal 1869 aluse meie laulupeotraditsioonile. Tänapäeval on Eesti laulvad mehed koondunud Eesti Meestelaulu Seltsi (EMLS), mille põhikirja üks olulisemaid punkte on kasvatada õiget eesti meest. Seltsi on seni juhtinud kolm laulumeest, kõik teaduste akadeemia meeskoori lauljad: Heino Ross, Jaan Ots ja Arvi Karotamm. Esimese lipu kinkisid seltsile Kuremäe kloostri nunnad, kes olid selle käsitsi valmistanud. Terve rida seltsi algatatud ühisüritusi on juba saanud traditsiooniks: Eesti Vabariigi aastapäeval rahvuslipu pidulik heiskamine Pika Hermanni torni, Tartu rahu aastapäeva tähistamine kontsertidega Eestimaa eri paikades, aga kõige populaarsem on emadepäeva pidulik kontsert Estonia kontserdisaalis, kus osalevad ka poistekoorid.

Jaan Ots tõi poistekoorid seltsi juurde täieõiguslike liikmetena. Tänapäeval ületab poistekooride arv üle kahe korra meeskooride arvu: viimasel üldlaulupeol osales 38 mees- ja 81 poistekoori. EMLS hoolitseb selle eest, et poiste suvi oleks täidetud laulu ja spordiga. Meie tähelepanekute kohaselt kasvab poistekooris laulnud poisist tubli mees.

Ühislaulmine, ühtehoidmine ja üksteisemõistmine on eesti meest edasi aidanud mitmel tasandil. Laulev mees ulatab lahkemalt sõbrakäe ka teisele laulvale mehele.

Teid on sageli näha kontserdisaalis. Kuidas hindate praegust kontserdielu?

Eesti Kontserdi sarjad on väga põnevad, näeb-kuuleb huvitavaid soliste, dirigente. Viimane elamus oli Iisraeli Sümfooniaorkestri kontsert Zubin Mehtaga – see oli ime! Ime oli ka Peterburis aspirantuuri ajal Karajani kuulamine: nägin oma silmaga, kuidas ta kontserdisaalist kätel hotelli kanti. Tipphetki on elus olnud ja tahaks loota, et meie kontserdikorraldajad neid ikka veel pakuvad. Mind on alati võlunud otsene suhe muusikaga. Selle tunneb kohe ära, kas ta võtab mul käest kinni, kas saan kontakti. Kui ei saa, siis olen süüdi kas mina ise või muusika. Aga maitsed ju erinevad.

Estonia kontserdisaal on väga hea saal, hea kõlaga, ilusa arhitektuuriga, ja vastab praegu täiesti Tallinna vajadustele. Võib-olla on ooperipool veidi kitsaks jäänud. Aga kui ehitame kohutavalt suured saalid ja need ei täitu, kas sel on siis mõtet?

Eks iga põlvkond näe asja omamoodi. Milline on tulevik, millised on uued suunad ja millised tulevad laulupeod, see on juba järgmiste generatsioonide otsustada. See peabki nii olema. Minu soov on, et süvamuusika jääks ausse.

Kui vestlesime pärast eelmist laulupidu, olite üllatunud tohutu osalejate hulga üle ja ütlesite, et pole iialgi näinud lauluväljakul nii palju rahvast. Aga nüüd, pärast viimast pidu „Aja puudutus. Puudutuse aeg”?

Vapustavalt tore pidu! Tänusõnad laulu- ja tantsupeo sihtasutuse toimkonnale! Olen osalenud kolmeteistkümnel laulupeol, nüüd oli XXVI, niisiis olen käinud poolel pidudest. Esimest korda Rakvere koolipoisina 1947. aastal. Vahepeal, kahe kõige õudsema peo ajal ehk 1950. ja 1955. aastal, olin Suhhumis sõjaväes, mängisin puhkpilliorkestris. 1960. aastal algas Ernesaksa ja Koidula võidukäik vihmasajus. Siis sündis traditsioon alustada Mihkel Lüdigi „Koiduga” ning lõpetada Gustav Ernesaksa lauluga „Mu isamaa on minu arm” ja Raimond Kulli marsiga. Tekkis vormitervik, kuidas laulupidu üles ehitada.

Tänavu meeldis mulle kõigepealt peo pealkiri või tüvitekst – aja puudutus, puudutuse aeg. Hirvo Surva sai väga hästi hakkama kunstilise juhi ülesandega. Tema karakter on juba selline, et ta oskab suhelda, seltskonda koondada, mõttelõnga juhtida. See andis hea tulemuse.

Vormiliselt oli see laulupidu täiuslik ja väga hästi läbi viidud. Esimese päeva kava esimesest laulupeost tänapäevani oli väga hästi kokku seatud. Mõjuv oli vaikushetk, millega tähistati küüditamisjärgse surutise ajal pealepressitud kavaga 1950. aasta pidu. Olin alguses pisut skeptiline, kas see toimib, aga ta toimis – ja kuidas veel! See oli üks tipphetki, mis hinge puges. Kunstilise juhi assistent Riina Roose oli teinud tohutu töö laulupeo ajaloo uurimisel ja kirjutanud vahetekstid laulupeo noodivihikutesse. Kogu see kraam moodustas toreda terviku.

Väga sügavalt puudutas mind Tõnu Kõrvitsa ühendkoorilaul „Puudutus” – väga hästi tehtud lugu Kristiina Ehini fantastiliselt ilusale luuletusele. Kui laulupidu lõppes, hõikas koor selle laulu välja ja tahtis uuesti laulda. See on suur tunnustus!

Kas tohutu huvi laulupeo vastu viitab sellele, et meil on järelkasvuga kõik korras?

Väga head tööd teevad muusikaõpetajad koolides. Noorte osavõtt on väga oluline ja nende kooride kõla on väga hea. Lausa liigutav, kui hästi juba mudilased oskavad käituda. Kahjuks kipub suurte kooride traditsioon känguma: täiskasvanute koorid on hõredaks jäänud, eriti meeskoorid kokku kuivanud. Eks see ole nii, et kui inimene hakkab peret looma, saavad teised asjad tähtsamaks, tuleb raha teenida.

Koorijuhte meil jagub. Seekord juhatas iga laulu ise koorijuht. Noorte dirigentide kõrvale kutsuti vanad taadid ja daamid. 98aastane Roman Toigi oli laulupeol ja pidas lõpuni vastu. Kui ta laulis kaasa „Isamaad”, tuli mul klomp kurku …

Kui vaatame ajaloos tagasi, siis ennesõjaaegseid laulupidusid juhatas enamasti kolm-neli koorijuhti. Pärast sõda esimesel laulupeol 1947. aastal oli dirigente ka neli, kuid kolm pandi hiljem kinni, kuna kava oli „vilets”, natsionalistlik – liiga palju eesti lugusid. Päts, Karindi ja Vettik saadeti vangilaagrisse. Ernesaks pääses imekombel, sest ta oli Jaroslavli poiss.

Pärast hakkas iga laulupeoga rohkem koorijuhte tulema. Ma olen täiesti selle poolt: mida suurem hulk neist suudab tõestada, et ta kõlbab laulupeokoori ette, seda parem. See on suur tunnustus ja jääb inimese mällu kogu eluks. Tänavu oli ka kaks debütanti: Kaspar Mänd ja Kuldar Schütz – noored mehed ja toredasti tegid. Eks ole ka probleeme. Külakohtades on ilmselt raske ambitsioone realiseerida. Aga kuuldavasti oli EMTAs tänavu kena vastuvõtt, seega tuntakse koorijuhtimise vastu huvi ja normaalne töö käib.

Eesti koorimuusikal on rahvusvahelises ulatuses väga tugev maine ja meie koorid konkurssidel edukad. On tekkinud palju võimekaid koore nagu Huik, Voces Musicales, Collegium Musicale. See teeb rõõmu.

Kas ja kuidas võiks eesti rahva suhtumine laulupidudesse muutuda?

Laulupidu on üks asi, mis meid seob, ja annab tunde, et oleme suured. Vahepealsetel aastatel kostis juttu, et need kui nõukogudevastase protesti avaldused on oma aja ära elanud. Nüüdseks on leitud uus tähendus, uus sisu ja see ka omaks võetud. Laulpidu on väärt asi – ega ta asjata seisa UNESCO kultuuripärandi nimekirjas.

Lauluväljakust on saanud omamoodi pühapaik: seal on memoriaal, EMLSi eestvedamisel ja annetuste toel püstitatud Gustav Ernesaksa kuju, sada tamme, mis istutati juubelilaulupeo ajal. Kogu see looduslik amfiteater koos tõusva laululavaga on unikaalne – teist sellist pole maailmas!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming