Kunst on pigem oaas, kuhu igapäevamürast põgeneda

Heliloojad Rasmus Puur ja Piret Pajusaar poliitilisest kunstist

Mirje Mändla

Läinud aasta lõpul selgus rahvusooperi Estonia ooperiloomingu konkursi võitja: Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks kirjutab ooperi eelmisel aastal muusikaakadeemia lõpetanud Rasmus Puur. Tema veelgi noorem kolleeg Piret Pajusaar naerutas valimiste eel kontserdisarja „Ludus tonalis“ publikut koorilauluga „Lubadused“, mille tekst tugineb valimisloosungitele. Sirp tundis huvi, kuidas näevad need noored heliloojad poliitika ja kunsti seoseid.

Kas heliloojatel on tänapäeval põhjust teha poliitilist kunsti?

Piret Pajusaar: Võiks küsida, kas on üldse mõtet kunstiga tegelda?

Rasmus Puur: Sõltub konkreetse inimese kannatuslävest ehk millal tuleb piir ette ja on tunne, et pead oma seisukohta väljendama kunsti kaudu.

Kes on teie eeskujud poliitilise kunsti vallas?

Pajusaar: Ma olen sunnitud ütlema kaks suurt nime: varane Pärt ja Šostakovitš, nende heliloojate üldine meelestatus ja protestivaim. Šostakovitši agressiivsus, grotesk ja küünilisus, isegi sarkasm on need omadused, mis mind tema puhul inspireerivad. Pärdi „Credo“ on äärmiselt mõjuv teos, sellega kaasneb ka religioosne teema, see on eriti valus.

Puur: Need märgid möödunud ajast on niivõrd tugevad – Šostakovitš, Pärt – ja lisan ka Tormise, kohe meenuvad „Hamleti laulud“ miskipärast. Praegu ei ole ühiskonnas vaja konkreetselt millegi vastu protesteerida või vähemalt ei ole see enam nii selge, ühene. Selle vastu, mis piirab kunstniku vabadust, on aga alati protesteeritud.

Kas välistate selle, et kuna poliitika on inimestele üldarusaadav, tõmmatakse sel teemal sõna võttes oma loomingule lihtsalt tähelepanu?

Pajusaar: See võib nii olla küll. Hea helilooja lähtub sellest, mis on talle oluline ja mida ta lihtsalt tahab ise teha. Puur: Kui heliloojat ärritab korruptsiooniteema ning võimu ja inimese vahekord on nii absurdseks läinud, siis võtad kunsti relvana appi, et sel teemal oma mõtteid ja vaateid väljendada.

Siiski on kunstnikke, kes väldivad enda seostamist poliitilise kunstiga, ehkki publik tajub nende teostes poliitiliste teemade kajastust.

Puur: Sellisel juhul näitab see, mida publik näha tahab. Publik määrab retseptsiooni, eriti kui muusikateoses puudub tekst. Publik laiendab tähendusvälja ning helilooja on jõetu, tema käed jäävad lühikeseks. Ühtlasi võib kunstniku poliitilise seose vältimine olla tingitud muust, näiteks hirmust.

Kas poliitiline kunst ei ole mitte ühekordne nähtus, mis hiljem ei pruugi kõnetada?

Puur: Sõltub sellest, kui üldistusvõimelised on karikatuurid või teosed. Näiteks muusikal „Savisaar“ oli minu meelest vägagi üldistusvõimeline teos Vana-Kreeka tragöödia võtmes. Seal oli kajastatud ka konkreetseid päevasündmusi ja isikuid, aga üldistus oli minu silmis märksa olulisem.

Pajusaar: Mulle ei meenu ühtegi poliitilise kunsti teost, mis ei kõnetaks, ehk neid lihtsalt ei tea.

Puur: Needsamad mineviku näited, mis kõnelesid tollasest režiimist, aitavad seda aega paremini mõista: see on ajalooline laiendus, mis saab mõistetavaks just kunsti kaudu. Mul on tunne, et teatris on poliitilist kunsti lihtsam kujutada, sest verbaalne tekst aitab seal kaasa. Puhas muusika on niivõrd abstraktne, et on iseküsimus, kas sõnumit on võimalik edastada. Teine probleem seisneb selles, et kuna me elame demokraatlikus ühiskonnas, siis ei ole meil millegi vastu olla, erinevalt situatsioonist, mis oli 70-80 aasta eest, mil näiteks Šostakovitši loominguline impulss oli suunatud väga konkreetselt poliitiliste jõudude vastu, kes teda tsenseerisid. Sel ajal oli poliitiline kunst palju aktuaalsem teema.

Mulle tundub, et muusikali „Savisaar“ kontseptsioon on päris hästi õnnestunud: ühest küljest kõneleb see päris inimestest, meie ajast ja ühiskonnast konkreetselt, aga eelkõige on tegemist looga võimust ja ja inimese muutumisest selle juures. Kui poliitilise kunstiga väga konkreetseks minna, tuleb olla ettevaatlik, sest see võib kergesti jääda asjaks iseeneses, tekitamata üldistavat plaani. Kunstivorm peaks kandma laiemat, üldistavamat tähendust.

Minu meelest on omamoodi poliitiline avaldus ka see, kui kunstnik või kitsamalt helilooja tegeleb meie pärimuse või oma maa ajalooga ning tunnetab valdurmikitalikult sidet just selle maakamaraga, kuivõrd kogu poliitiline orientatsioon ja siht on seotud lääne maailma ja väärtustega. Konflikt peitub selles, et me ei ole ameeriklased, sakslased ega rootslased, vaid eestlased. Me ei saa võtta üks ühele omaks mingeid regulatsioone või reforme, kuna me oleme teistsugused, teistsuguseks kujunenud ning selle tunnetamisega seoses saab teha ka teatud sorti poliitilise avalduse.

Pajusaar: Poliitilisust on kindlasti lihtsam väljendada vokaal- või vokaal-instrumentaalmuusikas, kus tekst on abiks. Mina kasutasin oma koorilaulus „Lubadused“ lihtsalt reklaamloosungeid: „Kindlalt edasi!“ ja „Teeme teisiti!“ jne. Mind häiris see, et need laused ümbritsesid mind igal pool, kas ma seda soovisin või mitte.

Puur: Kuna neid reklaame oli nii palju, muutus kõik see omamoodi absurdiks. Kõrvalt vaadates tundub selline enese eksponeerimine või enesega kauplemine küllaltki … kummaline. Kohati on isegi naeruväärne, kuivõrd meeleheitlikult üritavad täiskasvanud inimesed kõigile meeldida.

Pajusaar: Aastast aastasse kordub lapsik jutt õpetajate palgatõusust ja sellest, kuidas kõik läheb üha paremaks, aga suurte sõnade taga pole midagi.

Puur: Mulle tundub, et nelja-aastase intervalliga poliitika on kunstnikule niivõrd väike perspektiiv, et sellega ei raatsi tegelda. Kunst üldistab pikas perspektiivis. Mina keskendun oma loomingus pigem ühiskonnale, siin elavatele inimestele. Inimene on kõige tähtsam.

Poliitikat on minu meelest muusikas või ükskõik millises kunstis niisama palju kui igapäevaelus. Valimiste ajal pöörasime päevapoliitikale rohkem tähelepanu ja see leiab ühe või teise väljundi loomingus. Oleneb ka sellest, kui ühiskonnatundlik on helilooja.

Pajusaar: Kunstiline väärtus võib loomingus kannatada, kui helilooja tegeleb ainult ühiskonnakriitiliste probleemidega. Muusika on sellisel juhul pro­grammiline ning abstraktne mõt(lemin)e muusikas kaob ära.

Puur: Kuivõrd programmiline muusika ikka olla saab – see jääb ikkagi mingil määral abstraktseks, kui ei ole teksti.

Pajusaar: Mulle tundub, et kui keskenduda liiga tõsiselt kellelegi ärategemisele ja probleemide tõstatamisele, siis on kunstnikuhinge sealt tagant raske leida.

Mida arvate Jonas Tarmi teose „Marss unustusse“ ettekande ärajätmisest New Yorgis?

Pajusaar: Minu meelest on Jonas Tarmi mõte kasutada Saksa natsipartei ja Ukraina NSV hümni oma loomingus leidlik ning paljudele arusaadav lahendus väljendamaks protesti massilise vägivalla vastu. Näen antud olukorras paralleeli Eesti heliloojate loomingu keelustamisega Nõukogude perioodil: erinevus seisneb lihtsalt selles, et tollal kehtestas tsensuuri partei, tänapäeval aga ülidemokraatlik hirm kellegi solvamise ees, hirm rikkuda ülima võrdõiguslikkuse printsiipi. Ei teagi, kumb on hullem, kas diktatuur või pealesurutud demokraatia.

Puur: See on väga selge ja hea näide poliitilisest kunstist. Aga ka ärakeelamises on mitu aspekti. Teose eesmärk oli juhtida tähelepanu Ukraina sündmuste valguses massivägivallale, nagu Piret ütles, aga see ei kukkunud päris nii välja. Oma noorusest tingituna ei osanud Tarm ilmselt kõike ette näha, kuid niivõrd märgilisi motiive kasutades peab kõike ette nägema.

Nagu ma olen aru saanud, põhjustas see teos ühele esiettekandel viibinud natsismi kuritegusid kogenule palju valu. Tarm on lisanud teosele ka mõned read antisemiitlikult Ameerika kirjanikult T. S. Eliotilt, mis süvendas arusaamatusi teose tõlgendamisel veelgi. Kolmas probleem tekkis noorteorkestris mängivate muusikute vanematega, kes polnud just eriti rõõmsad, et nende võsukesed esitavad teost, mida võib valesti tõlgendada. Võib paralleelselt ette kujutada, kui keegi kirjutaks Eestis rõõmsate nägudega noorteorkestrile teose, kus kasutatakse näiteks motiivi Nõukogude Liidu hümnist ja mille sõnum on mitmeti mõistetav …

Mõte oli Tarmil ju tõesti leidlik, aga ajaline distants olnuga on ilmselt veel liiga lühike. Samuti tundub mulle kummaline, kui 21aastane (!) helilooja teatab, et ta ei pea midagi põhjendama ja selgitama, ning toob paralleele Mahleri ja Beethoveniga … Natuke nagu vara … Teiselt poolt, kui Tarmile oli tähtis tema teose ja selle idee levik, siis ülemaailmse meediakära kaasabil jõudis see kindlasti paljude inimesteni, kes poleks sellest teosest lihtsalt esitamise puhul midagi kuulnud.

Kas valmivas ooperis oled väljendanud mõnda ühiskondlikku valupunkti?

Puur: Jaan Kruusvall kirjutab näidendis „Pilvede värvid “ minevikust, meie teeme oma ooperis teatud ajanihke abil uusi üldistusi: vaatame iseseisvuse taastamise perioodi ja sellele eelnenut ning toome esile piirangute ja piiranguteta elu ehmatavaid sarnasusi. Praegu töötan tandemiga Kristiina Jalasto ja Laur Lomper ooperi libreto kallal. Kujundame karkassi ja esimesi tekstikatkendeid, püüame leida fookust ja rõhuasetusi, et näha ette, mis on õhus 2018. aastal, ja teiselt poolt püüame hoida ka igavikulist vaadet. Mulle tundubki, et pigem on kunst praegu see oaas, kuhu inimesed saavad igapäevamürast põgeneda, et oleks võimalik tegelda päriselt oluliste teemade ja igavikulise mõõtmega, olla inimene. See on ju ka omamoodi poliitiline avaldus, et me ei lähe ümbritseva infomüraga kaasa, vaid oleme oma põhiväärtuste juures ja muu, mööduv ei kõiguta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht