Kunstide ja kultuuride ristlõikes

Maailma muusika päevad Wrocławis

Märt-Matis Lill

Selleaastased maailma muusika päevad (World Music Days), mida korraldab Rahvusvaheline Uue Muusika Ühing (ISCM International Society for Contemporary Music), viidi 3. – 12. oktoobrini läbi Poolas Wrocławis. Oma valdkonnas on ISCM vanim ja suurima liikmeskonnaga organisatsioon, mis tegutseb juba 1922. aastast. Liikmeid on seal rohkem kui 50 maalt, esindatud on kõik kontinendid. Festivali ajal on traditsiooniliselt ka ühingu aastakoosolek, kus arutatakse jooksvaid küsimusi, otsustatakse järgmiste festivalide toimumispaikade üle ning valitakse uus auliige. Sel aastal valiti auliikmeks Arvo Pärt, kelle kandidatuuri seadis üles ISCMi Poola sektsioon.

Pika ja väärika ajalooga maailma muusika päevad on ühtlasi ühingu tegevuse üks tähtsamaid väljundeid. Tegemist on ka ühe olulisema nüüdimuusikasündmusega. Igal aastal korraldatakse festival eri maal, juba on plaanid paigas 2022. aastani ja järgmisel aastal viiakse festival läbi Sloveenias Ljubljanas.

Väljakujunenud tava kohaselt tutvustab festival igalt maalt vähemalt ühe helilooja teost. Valiku teeb kõigepealt kohapealne sektsioon, kelle ettepanekute seast teeb lõpliku valiku ISCMi žürii. Seekord esindas eesti muusikat Mirjam Tally „Animalistic Hymn” segakoorile ning mitmel kontserdil esitati muidugi ka Arvo Pärdi teoseid.

Festival oli mahtult, nagu ikka, tohutu. Esindatud olid peaaegu kõik mõeldavad žanrid seda laadi traditsioonilistest nagu sümfoonilised, vokaalteosed ja ooper tänapäevaste piire kompavate katsetusteni välja. Võimalik, et just viimased olid isegi eriti esil, kuivõrd see festival kujutas endast tegelikult festivalide kogumit, mille üheks värvikamaks osaks oli kahtlemata audiovisuaalseid teoseid eksponeeriv festival „Avant Art”.

Alljärgnevalt toon välja mõned mulle eredamad ja huvitavamad hetked.

Piirideülese või tänapäeva muusika ja kunsti piire laiendava loomingu osakaal ja kvaliteet avaldas erakordset muljet. Suurema osa pakutust moodustasid mitmesugused videokunsti ja muusikat kombineerivad ettevõtmised. Asjaolu, mis eriti eredalt silma torkas, oli video ja muusika reaalajas sünteesimine. Mitmed videolahendused said lõpliku kuju just kohapealses töötluses. Nii näiteks projitseeriti Frano Durovići multimeediaetenduses „Mu nimi on eikeegi” („My name is nobody”) tantsijate töödeldud siluette ekraanile ning tantsust ja ekraanil toimuvast kujunes sedaviisi muljetavaldavalt mitmetasandiline ja interaktiivne tervik. Muusika oli puhtalt elektrooniline ning lähenes teatud määral mõnedele eksperimentaalsematele tantsumuusika vormidele.
Samasuguse esteetika on aluseks ka maailmas juba üksjagu laineid löönud Ryoji Ikeda (sünd 1966) muusikavideole „datamatics [ver 2.0]”. Teos, mida võis muide kuulda ka kahe aasta eest Helsingis festivalil „Musica Nova”, on mitmete sünteesitud müra- ja bassihelide tõeline tulevärk ning tundlikuma kuulaja puhul on bassinivoo üsnagi taluvuse piiril. Video ja muusika sünteesimisel kujutab „datamatics” aga arvestatavat teetähist. Videopildis on tegemist justkui abstraktsete osiste kokkupanemisega, mis illustreerib ja avab muusikas toimuvat.

Nüüdismuusika publikule natuke tavapärasema helikeelega kõlanud audiovisuaalsetest helitöödest jäi meelde praegushetke prantsuse suurnime Pierre Jodlowski „Time & Money” ehk „Aeg ja raha”. Esitajaks oli prantslaste üks tipplöökpillimängijaid Jean Geoffroy. Tema suuri tugevusi on esituse äärmiselt väljaarendatud teatraalne pool, mida teosed eksponeerisid värvikalt. Nii näiteks koosnes belglase Thierry de May (1956) „Silence must be” endast üksnes dirigeerimisliigutuste imiteerimist lindilt kostvate löökpillihelide saatel.

Samal kontserdil kõlas ka flaami helilooja Stefan Prinsi (sünd 1979) „Piano Hero #1”. Teoses on süntesaatori klahvid ühendatud mürahelide ja lühikeste videolõikudega. Tegemist oli järjekordse näitega sellest äärmiselt intiimsest seosest, mida paljud heliloojad ja kunstnikud praegu muusika ja video vahel otsivad. Kõik mürahelid olid tekitatud klaverikeeltele midagi visates või neid mõnel teisel viisil manipuleerides. Ometi vormus muljetavaldav virtuoosne tervik, mis imponeeris ka festivaližüriile sedavõrd, et Prins sai ISCMi tänavuse noore helilooja preemia. Teos on muide kõlanud ka Eestis, Defunensemble’i mullusügisesel kontserdil Kanuti gildi saalis.

Videot ja live-esitust sünteesivatest eksperimentidest jäi meelde ka jaapanlase Ai Kamachi (sünd 1971) „Paradox” viiulile ja live-elektroonikale. Selles teoses manipuleeriti reaalajas viiuldaja kujutist ekraanil ja loodi esituse, pildi ja muusika vahel muljetavaldavalt vahetu seos.

Festivali üks eredamaid esinejaid Jean Geoffroy kõrval oli prantsuse juhtivaid nüüdismuusika ansambleid Court Circuit. Nende kontserdil kõlasid nii meie aja tuntumad heliloojad nagu Philippe Hurel, Enno Poppe kui ka verinoor türgi helilooja Mithatcan Öcal (sünd 1992), kelle intensiivsetele kõlamassidele rajatud teos „Sivgin” mõjus autori 22 eluaastale vaatamata äärmiselt küpse ja viimistletuna. Meeldivaks avastuseks kujunes ka poola helilooja Cezary Duchnowski (sünd 1971) „Drone Music” ansamblile ja elektroonikale: pidevalt üllatusi pakkuv teos oli kaasahaarav elektroonika, elava esituse ja naturaalhelide ühisosa kaardistav tervik.

Poola nüüdismuusika jättis üldse väga tugeva mulje – nii esitajate kui heliloojate poolest. Olen seda juba mõnda aega tajunud ka kaugemalt jälgides. Nüüd sain kohapeal sellele muljele veelgi kinnitust. Kusjuures just Wrocławist on kujunenud Poola nüüdismuusika ja multimeediakunsti tõeline tuiksoon.

Nii oli meeldejäävamaid sündmusi lauljatari ja helilooja Agata Zubeli ning tema ansambli kontsert imeilusas Wrocławi ülikooli barokses saalis. Zubel on praegu üks hinnatumaid nüüdismuusika vokaalsoliste ja heliloojaid, kelle esitusi ja loomingut iseloomustab äärmiselt peenekoeline, mitmetasandiline ning rikkaliku kõlaga vokaaltunnetus. On rõõmustav, et üsna pea – tuleval veebruarikuul – võib teda kuulda ka Eestis.

Zubeli kõrval väärib esiletõstmist ka Sławomir Kupczaki II sümfoonia 100 mootorrattale. Tegemist oli performance’i-laadse vabaõhusündmusega, mis tõi pealkirja kohaselt kokku suure hulga tsiklimehi, kes pandi elektrooniliste helide saatel üheskoos nii signaali vajutama, võtmeid kõlistama kui muidugi ka gaasi andma. Kuigi kõlarite helikvaliteet oli pisut kehvapoolne, mõjus sündmus äärmiselt värskelt ja vaimukalt – ning mõistagi testosterooni­rikkalt.

Nii Zubel, Duchnowski kui Kupczak tegutsevad Wrocławis ja käivad ka omavahel tihedalt läbi. Kupczak ja Duchnowski koos tõusva tähe Paweł Hendrichiga musitseerivad koos ansamblis Phonos ek Mechanes, mida võis kuulda omanäolises folki ja müramuusikat kombineerivas-vastandavas kavas „Laptops vs. Folk Ensemble Battle”. See vastandamise idee toimis üllatavalt hästi: klubisaali kogunenud publik läks õige pea päris eufooriliseks ning tantsis kontserdi lõpus isegi kõige rajumate müramassiivide saatel.

Oli meeldiv tõdeda, et Poola väga tugev muusikakultuur on ka Eestiga üsna tihedalt seotud. Nii näiteks on mõnigi festivalil esinenud noorema põlve ere muusik käinud korduvalt esinemas Pärnu nüüdismuusika päevadel ning teised jälle lähitulevikus siia tulemas. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et just Poola delegaadid esitasid ISCMi konverentsil Arvo Pärdi auliikme kandidaadiks, toonitades Pärdi tihedat seotust ja vaimset lähedust poola vaimu- ja kultuuriruumiga. Auliikmete nimekiri ei ole väga pikk – sinna kuuluvad näiteks Ravel, Hindemith, Stravinski, Bartók, Cage jt – ning iga maa soovib seal näha eelkõige oma liikmeid. Väljakujunenud tava kohaselt aga riik ise oma heliloojaid ei esita.

Seega võib festivali lõppedes tõdeda, et eesti nüüdismuusika on maailma muusikakultuuri lahutamatu ja silmapaistev osa. Ainuke asi, mida siitpoolt vaadates tahaks loota, on see, et mujal tehtavat saaks siin kuulda-näha suuremas ja mitmekülgsemas koguses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht