Kuueteistkümne luige lend põhjamaa taevas

Mirje Mändla

Eesti-Soome Sümfooniaorkestri hooaja avakontsert Anu Tali dirigeeri­misel 30. IX Estonias, solist Sergei Dogadin (viiul). Eesti-Soome Sümfooniaorkester alustas oktoobrikuu lävel uut hooaega ?Põhja nägu?. Rõõm on näha, et Eestis toimib dirigentide-isiksuste puhul muster, et kui oled saanud koolitust maestrote käe all, siis ära jää ootama, millal sulle pakutakse koostööd siinsete orkestritega, vaid leia endale oma väljendusvahendid ja võimalus arenemiseks.

Lisaks Anu Talile, kes on oma õe Kadri Taliga juba kaheksandat hooaega vedamas Eesti-Soome sümfooniaorkestrit, on sarnaselt Eesti ja ka maailma muusikaelus tõestanud Olari Elts, kes alustas ja vastavalt võimalustele jätkab oma NYYD Ensemble?i projektiga. Näiteid leiab ka varasemast generatsioonist, näiteks Andres Mustoneni puhul, kes ei tagane oma ideedest ka siis, kui eksisteerivad institutsioonid pole veel valmis nendega kaasa tulema. Lisaks sellele on Anu Tali rikastanud oma orkestriga Eesti muusikapilti ja pööranud suurt tähelepanu noore põlvkonna muusikalisele haridusele eemärgiga tutvustada maailma andekate heliloojate orkestrimuusikat.

Eesti-Soome Sümfooniaorkester on projektorkester. Algava hooaja esimesel kontserdil 30. IX oli meeldiv tõdeda tendentsi, et Eesti lõunanaabrite muusikalised talendid leiavad Eesti kultuuripildis üha laiemat rakendust. Kui seni oleme siin põhiliselt näinud Latvija koori mitmete suurvormide ettekandel, siis nüüd võis tunda vähemalt keelpillide kõlas jälle lõunanaabrite koolkonda, mida traditsiooniliselt vedas idanaaber Lev Klõt?kov. Anu Tali ESSO algava hooaeg kannab aga nime ?Põhja nägu?. Avakontserdi kava kandis üsna hästi Anu Tali soovi olla põhjamaade muusikapärandi interpreteerija ? maitsekalt kokku pandud programmis kõlas Sibeliuse, Tormise ja T?aikovski looming.

Avaloona kõlas Tormise kõige tuntum ja Eestis viimasel ajal väga armastatud ja mängitud orkestriteos Avamäng nr 2. Oleme kuulnud teose interpretatsiooni nii vene dirigendi Nikolai Aleksejevi kui taanlase Thomas Dausgaardi käe all. Viimasest on mulle siiani meelde jäänud tõik, kuidas Dausgaard tundis Tormise loomingus ära siinse maa kohal kumava taeva värvid. Anu Tali oli inspiratsiooni saanud paganlikest riitustest, ehk ka vene muusika, Stravinski ?Kevadpühitsuse? rütmierksusest, samas unustamata avamängu keskmise osas kammerliku muusika omapära ja kontrasti. Igal juhul väga emotsionaalne esitus. Ja veel enam valmistab rõõmu see, et Anu Tali jätkab siin läbivat liini tuua taas kontserdilavale Tormise küllaltki napp orkestrilooming. Mäletame Finlandia all plaadistatud Tormise süiti muusikast näidendile ?Ookean? ja süiti ooperist ?Luigelend?. Jääme põnevusega ootama, millal ESSO esitab Tormise unustusehõlma vajunud Avamängu nr 1.

Kontserdile kaasatud viiuldaja Sergei Dogadin, kes orkestriga varemgi koostööd teinud, on endiselt väga hea ja tundlik ning sooja tooniga solist. T?aikovski Viiulikontserdi meloodiad voolasid Dogadini esituses ürgorgudes, tehnilistes passaa?ides oli nooruslikku värkust ja rõõmsat sädelust. Dogadinile ja Anu Talile mõlemale oli see esimene avalik T?aikovski Viiulikontserdi esitamine, vaatamata sellele kõlas T?aikovski partituur väga harmooniliselt ja originaalitruult. Valitses kaunis tasakaal solisti ja delikaatsete orkestrifraaside vahel. Üle orkestri lennelnud inspireerivad motiivid innustasid Dogadinit soolofraasides. Ehk liigagi innukalt, sest teose kolmandas osas kippus viiuldajat haarama nooruslik õhin ja tormakus. Orkestri ja solisti vaheline kontakt oli hea ehk ka seetõttu, et Dogadini ja orkestri kontsertmeistri Lev Klõt?kovi vahel oli ilmne erakordselt soe ja vastastikku toetav kontakt.

Vaatamata sellele, et Sibeliuse loomingust peetakse endiselt kõige kuulsamaks tema II sümfooniat, usun, et tänases päevas kõneleb meile isegi rohkem tema 1919. aastal lõpetatud V sümfoonia. Sibeliuse V sümfoonia mitmekihilise ülesehitusega on huvitav nii muusikauurijale kui lihtsalt looduslüürika nautijale, kui meenutada neid laiuvaid, endasse haaravaid Põhjala maastikke, mida tajume ka V sümfoonias. Mäletatavasti kuulsime 2003. aastal selle teose Olari Eltsi interpretatsiooni. Tegemist oli väga ereda ettekandega, millega Elts tõestas ennast paljude jaoks dirigendina, kelle ampluaa ei ole vaid nüüdismuusika oma spetsiifikaga.

Anu Tali orienteerus hästi Sibeliuse faktuurimuutustes ja suutis kujundada sujuvaid üleminekuid laiast orkestripannoost kammerlikesse lõikudesse. Kõlanud muusika mitmekihilise ülesehituse juures oli tunda interpretatsioonikunsti peenkäsitööd. Kuid siiski õnnestus Anu Talil kõige enam visualiseerida Sibeliust lummanud kuueteistkümne luige tiirlemine aprillikuu taevas, mida sümfoonia finaalis sümboliseerivad trompetite legato?d.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming