Kuula Stravinskit, see teravdab elutaju!

Virve Normet

  Sarjas “Akadeemiline kammermuusika”: NIINA MURDVEE (viiul), VELLO SAKKOS (klarnet) ja NATA-LY SAKKOS (klaver) Kadrioru lossis 19. XI, kavas Brahmsi sonaadid ja Stravinski süit “Sõduri lugu”.

Eesti Interpreetide Liidu ja Eesti Kunstimuuseumi ühisettevõtmisena on “Akadeemilise kammermuusika” kontserdid tutvustanud niihästi noori muusikuid kui ka juba staažikaid mängijaid. Kõnealune kogenud interpreetide koosseis Niina Murvee (viiul), Vello Sakkos (klarnet) ja Nata-Ly Sakkos (klaver) on oma kavadesse toonud huvitavaid muusikakõrvutamisi nagu Brahms ja Bartók, Brahms ja Stravinski, ning loodetavasti tuleb sellele veel lisa.

Võluv kava tõi pühapäeval Kadrioru lossi pisikese saali rahvast päris täis. Nii paljud armastavad ju Brahmsi! Aga Stravinskit? Kas tema muusikat saab üldse armastada? See verb tundub niisuguse muusika puhul vale ja isegi küündimatu.

Kuid esmalt Brahmsist ja tema sonaatidest. Tundeline ja lõpuni romantiline Johannes Brahms kirjutas tihti oma teosed sõpru-interpreete silmas pidades (Joseph Joachim, Clara Schumann jmt). Kolm aastat enne manalasse varisemist lõi ta Meiningeni õukonna orkestrandi Richard Mühlfeldi jaoks Sonaadi klarnetile ja klaverile Es-duur op. 120 nr 2. Järgmise aasta jaanuaris kandsid nad koos selle ka ette. (Klarnetist Mühlfeldile on tal pühendatud veel teinegi sonaat, trio ja kvintett.) Brahmsi muusika on interpreetidele ikka probleeme kaasa toonud. Tehniliselt võiksid (ja võivadki!) seda mängida kas või muusikakooli keskastme õpilased, ent alles terviku- ja isiksusetunnetuse ning nüansseerimise vabaduse ja julgusega saavutatakse see oodatud brahmsilikkus. Meister nõuab Meistreid.

Suure elamuseni me Kadrioru kontserdil ei jõudnud. Üheks põhjuseks tundus olevat seekord ka häiriv akustika – ruumikaja, mis “määris” teose dramaatilisest sisetundest kantud tiheda klaverifaktuuri mingiks kummastavaks helimassiks. Peenus, nüansid, laulvus, mis on sellele muusikale omane, jäi välja kuulmata, sest kõlakvaliteet lihtsalt segas ka olemasoleva äratabamist. Hakkas isegi kahju esinejatest, kelle tehniliselt heatasemeline mäng ei saavutanud loodetut.

Paremini käis Brahmsi Teise viiulisonaadi käsi. Sonaat A-duur op. 100 on heliloojal kirjutatud ligi kümme aastat varem kui Es-duur klarnetisonaat. Valisin kuulamiseks igaks juhuks teise istekoha, vastu saali tagaseina, ehk oli sellest mõnevõrra abi. Niina Murdvee mäng kätkeb loomupäraselt endas just niisugust “ujedust ja sisekaemust, omapära ja intensiivsust”, nagu neid epiteete sellele sonaadi puhul on nimetatud. Kohati oleks aga soovinud natuke tasakaalustatumat viiuli ja klaveri balanssi: Nata-Ly Sakkose mäng oli rohkem jõulistest emotsioonidest kantud ja kui eelmine teos, klarnetisonaat, nõudis seda tingimata, siis viiulit kui intiimsemat pilli hakkas ta aeg-ajalt katma. Üldmulje jäi siiski meeldiv ja armas.

Suurepärase esituse pakkus trio aga Igor Stravinski süidiga “Sõduri lugu”. Viieosalise süidi viiulile, klarnetile ja klaverile on helilooja ise 1918. aastal kirja pannud kui pisike läbilõike suuremast, teatri jaoks loodud “Sõduri loost”, see on n-ö vormistus trio tarbeks ja kontsertettekandeks. Üllatav oli aga, et kõik see, mis akustiliselt enne häiris, läks nüüd asja ette! Faktuuri hakitus ja hõredus ning läbipaistvus, teemade teatud kalkus, kiledus ja iroonilisus – see kõik sobis kõnealusele loole ja sellele ruumikõlale. Stravinski “ärapööratud” venepärasus kõlas nagu võllaroast vanaisa jutustus Sõduri ja Kuradi, kahe riukamehe pahaendelisest sobingust, ent alltekstis justkui pidanuks naeru väike luiskepaharett: eks ma ise olnudki see sõdur, uskuge või mitte!

Karakterite tabamine tantsuosades oli triol hästi õnnestunud. Iga pill mängis “omal lainepikkusel”, lausa oma iseseisvat muusikat, mis kohati täiesti absurdsena ja naerma panevana kokku kõlas (valsis näiteks!), aga – nagu Stravinskil ikka ja alati – imeteldavalt vaimukalt välja kukkus! Meeleolult tundus see lühike lugu olevat päris julgustava moraaliga: ühe ja sama partituuri järgi “mängides” (ka elus?!) on kokkukõlamine äärmiselt hea õnne asi. Mõnel hetkel seda siiski juhtub… Hästi mängitud ja väga tervistavalt mõjuv muusika!