Kuulates Mart Saare koorilaule

Virve Normet

  Noor Mart Saar vaatab meile fotodelt vastu rühika, enesekindla, selgepilgulise ja nägusa noore mehena. Kas me ei võiks teda sellisena meelde jättagi, igaveseks? Mitte aastatest, haigusest ja saatusest vintsutatuna.

Juba esimestest oopustest peale kannavad tema teosed erksa maailmataju pitserit, püüdu uute kõlamaailmade (eeskujuks impressionistid, Skrjabin) ning eheda, loodusemüstikast ja maagiastki tulvil rahvalaulu poole. Suur meloodiaanne, muusikaliste mõtteleidude tohutu, lausa geniaalne rikkus ja värviküllus, haruldane võime justkui meelevaldsete harmooniliste järgnevuste kaudu süvitsi meeleoludesse sisse minna – see on Mart Saar. Ta oskas targalt ja tundlikult leida uusi, väga isikupäraseid teid nii harmoonias, vormis kui tunnetuslaadis.

Heliplaat, mis paneb süvitsi mõtisklema ajast ja ajatusest, Mart Saarest, tema Hüpassaarest ja kõverast kuusekesest rabamaastikul, on kahekümne Mart Saare koorilauluga “Luule, see ei tule tuulest”, mille eest oleme tänu võlgu Eesti Filharmoonia Kammerkoorile ja eriti tema noorele dirigendile Mikk Üleojale. Need on laulud aastatest 1907–1934, valdavas osas siiski kahekümnendates-kolmekümnendates eluaastates helilooja sulest. Vanim valitud lauludest on “Mets kohiseb” ning ajaliselt sama lähedalt pärinevad ka “Põhjavaim”, “Meie elu”, “Imäl oli jo”, “Vihmakõne, vellekõne”, “Karjase kaebus”, “Allik”, “Seitse sammeldunud sängi”.

Kolmekümnendatel aastatel loodud ehk hilisemad on võrratu “Kõver kuuseke”, “Luule, see ei tule tuulest”, “Sii om leelo liinast tuudu”, “Miks sa nutad, tammekene?”. Oma esivanemate Hüpassaare talu sai helilooja tagasi alles aastal 1932, aga midagi müstiliselt põhjavaimumeelset ja metsavaimuhinguselist on Saarel ilmselt geenides. Seda ei ole võimalik õpetada ega sisendada, see on sündides kaasa antud. Seda peegeldab enamik tema lauludest, ka need, mis loodud üsna linlikes oludes.

Mitte olles pädev järeldusi või kokkuvõtteid tegema, lähtun hetke meeleolust ja tinglikust näilisusest. EFK on loorbereid lõiganud Pärdi-Tormise liinil ja õige mitme maa klassika esitamisega, enamasti ikka peadirigentidega roolis. Koormeistrina on Mikk Üleoja olnud EFK juures 1998. aastast peale ja iseseisvaid kontserte andes jäänud eesti muusika radadele. Tahaks loota, et see on kas või osaltki missioonitunne.

Mikk Üleojas kui dirigendis on väga head tundlikkust Saare meeleoludesse sisenemiseks. Selles muusikas kõnelevad ju tihtipeale tempod ja aeg võrdselt meloodia iluga, häälte liikumise võrratu “kangaga” ja harmoonia omapäraga. Antud heliplaat näitab, et Mart Saare laulud lihtsalt on erakordselt kaunid, nauditavad ja lähevad (eestlastele) hinge ka XXI sajandil. Aegumatult. Tõenäoliselt pakuvad need ka koorile parasjagu nii tööd kui naudingut.

Nende valimine ühe tunniajalise CD-kontserdi jaoks polnudki ehk kerge, sest Saare koorilooming küünib 300 lauluni. Saan aru, et Mikk Üleoja on valinud siia talle kõige armsamad, põnevamad, tuntumad ja plaadi kui terviku aspektist vaheldust pakkuvad oopused. Saare laulude sekka on pandud ka üks eesti koorimuusika haruldasi pärleid, Peeter Süda ainus koorilaul, koorifuuga “Linakatkuja”. Nad olid suured sõbrad, Saar ja Süda. Ka nende helikeeled sobivad omavahel, sest nad olid aatekaaslased. Peeter Süda surm 1920. aasta augustis oli Mart Saarele raske saatuselöök.

1922. aastast tähistati pea iga viie aasta järel Mart Saare sünnipäevi arvukate koorikontsertide, mõne kammerkontserdi ja enamasti ka mõne noodiväljaandega. See hea komme lõppes vist millalgi pärast helilooja 100. sünniaastapäeva. Mis saab Mart Saare loomingust täna, homme, aasta ja kümne pärast? Mis saab Hüpassaarest täna-homme-üldse? Kas langetatud metsadest kaob ka “me kaitsja Põhjavaim”? Kuidas Betti Alver kirjutaski, et “nüüd Vaim on vardas ja pöörab – Härg”…

Heliplaat jääb. See on sündinud EFK ja Eesti Raadio koostöös, salvestatuna helirežissöör Maido Maadiku professionaalse käe all Tallinna Metodisti kirikus möödunud suvel. See on hea muusika heas ettekandes, heas tehnilises lahenduses ja kaunilt kujundatud heliplaadina oma välisvormis. Poeetilise ja inforikka kaassõnaga Kersti Inno sulest. Ometi teeb selle kuulamine meele nukraks.

Mart Saare 125. sünniaastapäeval, mis on täna, 28. septembril, oleks tore olnud kuulda tema laule ka kontserdilavalt…

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming