Kuulates rändavaid pilvi…

Virve Normet

  Suvised Eestimaa linnad ja mõned maakohadki on justkui privatiseeritud ühe või teise nimeka festivali poolt. Nende vahele lükib aga julgesti oma muusikapärle festival ?Klaaspärlimäng?. Jättes kontsertide reast välja löökpillimängijate avaprotsessiooni 16. juulil Pärnu kesklinna tänavatel, pakub see festival üheksat erinevat kontserdikava Pärnus, Tallinnas, Kuressaares, Tartus, Jõhvis, mitmed neist eri õhtutel sama programmiga erinevates paikades.

Otsesed muusikamuljed tulenevad siin neljast esimesest kontserdist: Süd-West Rundfunk Sümfooniaorkester kutsus end kuulama tänu solistile, pianist Piotr Anderszewskile; põnevat kava tõotas Pärnu Linnaorkestri kontsert Kristjan Järvi juhatusel; uudishimu ajendas Pärnusse sõitma Duo Martinika kontserdile, mis äraseletatult tähendab flötist Maarika Järvi ja fagotist Martin Kuuskmanni kammerkooslust; veel oli mul võimalus kuulata Pärnu kontserdimajas Euroopa Liidu Kammerorkestrit ning selle viiulisolisti, napilt põlvpükstest välja kasvanud endist imelast Christoph Konczi.

 

Ehedad pärlid?

olid neist neljast esimese ja viimase kontserdi solistid. Süd-West Rundfunk Sümfooniaorkester on igati korralik saksa orkester, mida ka sellise avatud temperamendi ja sisendusjõuga dirigent nagu Sylvain Cambreling ei suuda imet tegema panna.

Ime ise oli aga pianist ? Mozarti (Klaverikontsert nr 20 d-moll) muusika loomulik siirus sündis justkui samal hetkel, pianisti käte all. See d-moll kontsert on iseenesest lüüriline teos ja rikas kaunitest kujunditest. Piotr Anderszewski ei muutu aga tundeliseks: see oleks liiga piiratud tõlgendus, surutuna vaid ühte emotsioonilainesse. Kunstnik jätab meid mingite avatud maailmade väravaile, kus kogu Poeesia, Ilu ja Nauding tunduvad olevat vaid käeulatuse kaugusel, lõpmatult lähedal.

Kristjan Järvi dirigeeritud kontsert oli valik Ameerika mandri heliloojate muusikast, põhjast ja lõunast. Kristjan Järvil on muusikunärvi iga võimaliku ?anri jaoks. Ka käesolev kontsert lähenes tema käes kiiresti ?keemistemperatuurile? ja imekombel kaob sellisel puhul piir nn meelelahutusliku ja tõsimuusika vahel olematuks. Pärnu Linnaorkester kui instrument pole dirigendi käes just Stradivarius, aga Järvi suutis mängijad nakatada oma muusikarõõmuga ja tulemus läks kontserdi edenedes üha nauditavamaks.

Esmakordselt Eestis kõlas Charles Colemani fagotikontsert ?Latarnia?, loodud just Martin Kuuskmanni kui virtuoosi silmas pidades. Ja Martin on virtuoos! Kuigi selle teose helikeel on dissonantskõladest tulvil ja rütmi pulss ning keerukad ?jagamised? nõudsid orkestrilt kohati üle jõu käinut pingutust, siis ühes mõttes oli kontsert siiski klassikaline ja sellisena tõenäoliselt fagotirepertuaari kinnistuv: solist sai võimaluse oma meisterlikkust igati demonstreerida!

Oodatud eksootika oli kuulajate jaoks bandoneon kui instrument ja Astor Piazzolla kontsert ?Aconcagua? (Andide kõrgeim mäetipp) bandoneonile ja orkestrile. See võõra nimega akordionilaadne pill on, tsiteerin, ?konstrueeritud 1850. aastal Heinrich Bandi poolt, mängitakse mõlema käe sõrmedega ca kuuekümnel nupul. Kuna nuppude asetus ei allu loogilisele muusikalisele süsteemile, nõuab selle pilli valdamine ülimat meisterlikkust.? Tangokuningas Piazzolla mängis ise bandoneoni ja nimetatud kontsert sai helilooja leivanumbriks tema paljudel esinemistel. Hollandlane Carel Kraayenhof oli just nii vaba ja piazzollalik oma ?anritunnetuses, et esitusest kujunes triumf. Viimane teos kontserdil oli samuti lõunast: Argentina helilooja Alberto Ginastera süit balletist ?Estancia?, lugu, milles orkester ja iseäranis dirigent said näidata oma temperamenti ja sära.

 

Maarika Järvi värvis emotsioone

Igal pillil on oma iseloom. Kui üldse saab rääkida olemuslikult kelmikast muusikast, siis seda võime kuulda enim flöödimängus. Fagott ? puhkpillidest tämbrilt kõige lähedasem inimhäälele ? säilitab teatud tõsidusevarjundi isegi oma kõige tehnilisemates ja virtuoossemates etteastetes. Duo Martinika on andnud väga originaalseid kontserte paladest, mis seatud või kirjutatud sellele kooslusele kas mõne saatepilliga või ilma.

Pärnu kontserdimaja kammersaalis oli duo klaveripartner Kanada helilooja ja pianist Matt Herskowitz. Õhtu kavas oli julgeid kõrvutamisi: Beethoveni Trio G-duur (1786), Herskowitzi Sicilienne ja fuuga fagotile ja klaverile (1999), Jindrich Feldi Sonaat flöödile ja klaverile (1957), Daniel Schnyderi jazzisugemetega Sonaat fagotile ja klaverile (1984), Pärdi ?Aliinale? (1976) ning Poulenci Trio klaverile, flöödile ja fagotile (1926). Kontserdil oli palju kauneid hetki, duo mängijad on ju väga head kunstnikud ja oma pilli virtuoosid.

Ometi ei saavutanud muusikaõhtu oodatud ühtlast kõrgtaset ? fagotiteostes ja Poulenci trios ?tappis? klaveri võimas kõla virtuoosid. ?Aliina? ei toiminud publikule ootuspäraselt, pigem tekitas küsimärgi. Beethoven avaloona lasi juba aimata karisid, mida kontserdi käigus kuulaja ka koges: lisaks mängutehnikale ja muusikarõõmule on paraku vaja ka ?higi?, ent kokkumängu võimalust oli muusikutel ilmselgelt vähe olnud.

Kokkuvõttes mäletagem siiski kaunist: põnevaim teos oli Schnyderi Fagotisonaat, parim õnnestumine Feldi Flöödisonaat, mille puhul tahaksin eraldi imetleda Maarika Järvi interpretatsiooni. Ootan alati teoste aeglast osa, et saada midagi ?teada? helilooja ja esitaja isiksusest. Maarika Järvi on äärmiselt delikaatne ? ta justkui värviks emotsioone filosoofilis-saatusliku varjundiga. See annab tema lüürilistele osadele omapärase ?pärlmutrilise? helgi, distantsilt vaadeldud emotsiooni, eepilise alatooni.

 

Ei staaritsemist ega poose

Euroopa Liidu Kammerorkester mängib dirigendita. Orkestri A ja O on kontsertmeister, kelle ?esti ja ilmeka mängu järgi kollektiiv orienteerub. Elamuse pakkus siin viiulisolist Christoph Koncz, kes on juba aastaid ringelnud kontserdilavadel koos suurte dirigentidega (Haitink, Gergiev, Temirkanov, Neeme Järvi). Pärnus mängis noor kunstnik Mozarti Viiulikontserti nr 5 A-duur. Ma ei püüagi leida sõnu, sest oma ehedas musikaalsuses oli esitus täiuslik. Rõõmus, lihtne, endastmõistetav, ei mingit staaritsemist ega akadeemilisi poose.

Euroopa Liidu Kammerorkester, kes tegutseb 1981. aastast, annab aastas ca 70 kontserti. Suurepäraselt mängisid nad nii Gustav Holsti kui Giovanni Sollima muusikat, parim oli aga Haydni Sümfoonia nr 42 D-duur.

Festival kestab 20. augustini.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming