Kvartetimuusika sisse minek

Virve Normet

 

 

JANÁČEKI-nimeline KEELPILLIKVARTETT (Tšehhi) Estonia kontserdisaalis 18. I.

 

Kvartetimuusika on päris muusika. Puhas. Muusika helikunsti enda pärast. Selle kontserdile ei eksi just tihti juhukuulaja ja sellest ei kujune n-ö staatusekontserti. Nii mõtiskledki seda viiendik saalitäit kuulajat vaadates nende kolme inimrühma üle, kellele kvartetimuusika midagi tähendab. Nüüd kujutletav vestlus.

Helilooja: Jah, nemad on esimesed, kelle puhul küsid: miks sa kirjutasid keelpillikvarteti? See on ju nagu peegli ees seistes iseendasse vaatamine! Isegi siis, kui sa kirjutad pelgast harjumusest ja kirjutamise mõnust ja lustist.

Schuberti ja Janáčeki kvartetti lahutab täpselt sajand. Aga midagi on neis ühist. See sügav isiklikkus, subjektiivsus. Igas osas, igas mõttes, igas fraasis. Dvořáki puhul kahtled, kas see on ikka (kogu teose ulatuses) niimoodi… Janáčeki kvartett on heliloojal esimene selles žanris, Dvořákil eelviimane, kolmeteistkümnes! Ühine kõigil, ka meie praegustel kaasaegsetel, on see, et eriti aeglased osad on ikka tahes-tahtmata helilooja enda isiksuse ja ande peegelpilti.

Interpreet: Mulle tähendab keelpillikvartett kui ansambel omamoodi pühendumust. See tähendab tööprotsessi tundide-nädalate-aastate kaupa neljases seltskonnas, keda tunned lõpuks paremini kui oma perekonda. Sest muusika kaudu, mida kvartett mängib, tajud lõpuks kaaslaste igakülgset võimekust, iga talendikallet ja ka iseloomunõrkust. Me justkui loeksime neljakesi koos tolle isiklikke pihtimusi, aga kuidas keegi meist neid loeb ja mõistab, selles peegeldub tema oma suur või väike ise ning tema panus ansamblimängu.

Kuulaja: Ma ei tule kontserdile mitte rõõmsat ja kõlavat saaliühiskonda tunnetama nagu koori- või sümfooniakontserdil. Ma tahan see paar tundi olla tegelikult iseendaga, lootes, et hästi esitatud kvartetimuusika viib mu rahu ja õndsuse seisundisse. Et puhta muusika ilu, selle mõtte liikumine ja areng annab ka mu oma mõtetele pehmelt igavikulise kõrvalmaigu, mis teeb argiteravikud ümaramaks ja elu justkui elamisväärsemaks. Ma tahan lihtsalt olla, minna muusika sisse, ennast ära unustada.

 

Midagi jäi hinge närima

 

Janáčeki kvarteti kontserdiks olid Estonia kontserdisaali tooliread toodud esimesele saalipoolele ja paigaldatud oluliselt suuremate reavahedega kui tavaliselt. See soodustab mõnusat üksiolemise tunnet ja kuulamist. Ent ikkagi jäi saal kvartetimuusika jaoks liiga suureks ja esitus kaotas palju oma kammerlikkusest, tuba-hubasusest, intiimsusest.

Janáčeki-nimelisel kvartetil on 60aastane ajalugu, vahetunud on mitu koosseisu. Praegu mängivad kvartetis Miloš Vacek (I viiul), Vitezslav Zavadilik (II viiul), Ladislav Kyselák (vioola) ja Bretislav Vybiral (tšello). Nad kõik on mitmekordsed konkursside laureaadid ja õppejõud muusikakõrgkoolides. Kvartetistaaž on kõigil üle kümne aasta. Ansambli repertuaar on tugevasti klassikakallakuga ning loomulikult tšehhi ja moraavia heliloojate eelistusega.

Nii tunduski, et Schuberti Keelpillikvarteti a-moll op. 29 “Rosamunde” esitus tervikuna oli kuidagi pastelne, justkui pehmelt loori taga mängitud. Ja seda sügavat hingeerutust, mida teadsid oodata, ei tulnudki. Schuberti muusika võlu on kaunites meloodiates ning geniaalses oskuses muusikalisest mõttest arenduse ja varieerimise teel tohutult palju võimalusi leida. On raske öelda, kas mõjusam oli teine (aeglane osa) või isegi kolmas osa menuett, kus püüdlikust tantsurütmist ikka ja jälle murrab läbi mingi isiklik traagika. Neljas osa on liikuv ja täis kevadet. Seda “kevadet” olekski mängijatelt natuke rohkem oodanud, kuigi tehniliselt on nad kõik ju laitmatud interpreedid. Aga võib-olla klassikalised kvartetimängu traditsioonid seda looritatud, emotsionaalselt vaoshoitud Schubertit just nõuavadki? Väike rahuldamatuse-kuradike jäi ometi Schuberti kvartetist hinge närima.

Et ansambli täiskõla on jõuline, et dramatism ja kontrastid võivad joonistuda eredalt, et iga pill neljast on partituurist johtuvalt see esimene ja tähtsaim – kõike seda kogesime Janáčeki dramaatilist “Kreutzeri sonaadi”-nimelist kvartetti kuulates. Ju oli muusika lähedasem, aga pakkus ka rohkem artistliku kujundamise võimalusi ja lahendusi. Ilmselt on Janáčeki muusika nende mängijate pärisosa. Ning see on ka loomulik, oma nimiheliloojat peab ju ansambel suutma mängida maksimaalse mõjuvusega!

Dvořáki 13. kvartett op. 106 on kaunis näide sellest, et helilooja võib tunda mõnu oma professionaalsusest. Tema maailmaränduri silmaring ja mitmekülgne kultuurikogemus laseb tal tunnetada omaenese võimekust ja kohta muusikamaailmas. Kvartett tundub olevat üks ta meelisžanre: neli pilli võivad siin kätkeda endas lausa sümfoonilist arendust ja dramatismi, aga ka melanhooliat, kõike, mida vaid soovite ühelt sümfoonialt. See leidub ka klassikalises (ülesehituse mõttes), sisult üliromantilises kvartetis! Dvořáki muusika on kaunikõlaline ja jõuline, Janáčeki kvarteti üks ilmselge lemmik.

Kogu kontsert jättis mulje väga hea tasemega mängijatest ja korralikust musitseerimisest. Superelamuse tasemele see siiski ei küündinud. Võib-olla oleme juba liiga ärahellitatud publik?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming