Lõuna-Ameerika muusika lummuses

Vahur Luhtsalu

Kontserdisarjas ?Diplomaatilised noodid/Argentiina? Luis Ascot (klaver, Argentiina) Mustpeade majas 15. II. Kontserdisari ?Diplomaatilised noodid? on pakkunud Eesti kuulajatele pikka aega eksootilisi muusikaelamusi, hiljuti kõlas pianist Luis Ascoti sooloõhtu. Ei juhtu just tihti, et nimekas Lõuna-Ameerika muusik Eestis kontserdi annab ja seda veel Argentiina saatkonna lahkel toetusel kuulajaile tasuta.

Veel enne kui muusika kõlama hakkas, reetsid mitmed detailid, et tegemist on n-ö vana kooli muusikuga. Väärikal sammul klaveri juurde jõudnuna ootas ta terve igaviku, enne kui alustas musitseerimist ? kuni publikust oli täielikult lahtunud kontserdieelne elevus.

Kontserdil esimesena kõlanud argentiina helilooja Alberto Ginastera (1916 ? 1983) helikeelest kõneldes ei saa mööda võrdlusmomendist Euroopa helikunstiga. Nii ?Tres Danzas Argentinas? kui ka Sonaat nr 1 op. 22 on oma mastaapsusest ja läbikomponeerituse astmest tulenevalt täiesti võrreldav Euroopa klaverirepertuaari paremikuga. Ginasterat võib õigusega pidada Lõuna-Ameerika Bartókiks, sest ka tema muusikas on täheldatav Bartókile iseloomulik rahvamuusika ja modernse kompositsioonitehnika süntees.

Ajal, mil USA saloon?ides kõlas ragtime, kirjutas Ernesto Nazareth (1863 ? 1934) klaverile brasiilia valsse ja tangosid. Kontserdil kõlasid pianistilt ?Odeon? (brasiilia tango), ?Eponina? (brasiilia valss), ?Brejeiro? (brasiilia tango) ja ?Turuna? (traditsiooniline suur brasiilia tango). Naljakas, kuid esimene asi, mis mulle neid lugusid kuulates kangastus, oli Eesti Raadio kunagine klaveri saatel toimunud hommikune virgutusvõimlemine. Niivõrd sarnanes lugude meeleolu toonaste viisidega. Kui aga tõsisemalt rääkida, siis iseloomustas mõningale sentimentaalsusele vaatamata Nazarethi klaveripalu chopinlik tundelisus, nostalgia ja rõõmsa maski taha varjatud kurbus. Igal juhul tänuväärne repertuaar neile pianistidele või klaverimängu entusiastidele, kes soovivad vaheldust ragtime?ile või Euroopa XIX ja XX sajandi salongimuusikale.

Argentiina kuulsa tangolegendi Astor Piazzolla (1921 ? 1992) loomingust võis kontserdil kuulda klaveripalade tsüklit ?Ingel?. Nii nende kui ka teiste sel muusikaõhtul kõlanud teoste ettekandes vaimustas siinkirjutajat Luis Ascoti kirg ja pühendumus muusikuna. Pianist suutis kuulaja ette manada otsekui kolmemõõtmelise pildi, milles elavnevad inimelu lahutamatute saatjatena kurbus, rõõm ja igatsus. Ascoti meisterlikkus väljendusvahendite valitsemisel on sedavõrd lummav, et võib selgelt tajuda paralleeli filmikunstiga. Sarnaselt hea linateosega haarab ka pianisti loodud kuvand kuulaja meeled täielikult ning elavdab hingekeeli hellalt puudutades mälestuskilde möödunud elust.

Kui hiinlased vallutavad maailma kaubanduslikus mõttes, siis naljaga pooleks võiks ennustada, et Lõuna-Ameerika alistab meie planeedi kultuuriliselt. Nii palju on seal elavail rahvail pakkuda muule maailmale kasvõi helikunsti silmas pidades! Ascoti etteastet kuulates võis tõdeda, et kuigi kogu maailmas annab tooni enamasti Euroopast pärit klaverimuusika, kõlavad Ginastera, Villa-Lobosi või Nazarethi klaveriteosed värske ja uudsena ning on samas tänu euroopalikele juurtele ka väga tuttavlikud, justkui kaugelt sugulased.

Kergemast ?anrist on Lõuna-Ameerika muusikat Eestisse jõudnud märkimisväärselt palju nii välis- kui kodumaistelt esinejatelt. Näitena võib tuua Tiit Kalluste ? Villu Veski duo tango või Helin-Mari Arderi bossa nova ?maaletoojatena?. Samas ei kuule Lõuna-Ameerika süvamuusikat siinmail kuigi tihti. Arvan, et võttes oma repertuaari selle regiooni heliloojate teoseid, võiksid meie interpreetidel selle tühimiku täita. Samuti võiksid ka siinsed kontserdikorraldajad kutsuda esinema rohkem sealseid muusikuid. Nagu tõestas Mustpeade maja puupüsti täis saal, publikupuudust karta pole.

Kuigi muusikaõhtu oli korraldajate poolt hästi ette valmistatud, juhtus ka apse, mida saanuks vältida. Nimelt kuulasid mitmed muusikasõbrad kontserti algusest lõpuni sisselülitatud mobiiltelefonidega. Kahtlemata unustab nii mõnigi külastaja oma mobiili enne kontserti välja lülitada, kuid seda võikski kontserdikorraldaja inimestele etteaste alguses ja ka pärast vaheaega meelde tuletada. Ütlemata piinlik oli peale publiku seast korduvalt kostvate ?mobiilisoolode? kuulda pianistilt enne viimase teose esitust harrast palvet lülitada mobiilid ometi välja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming