Lätlasteni veel pikk tee minna

Annika Kuuda

Muljeid XII rahvusvaheliselt koorifestivalilt „Tallinn 2011”          Iga kahe aasta tagant Tallinnas toimuv rahvusvaheline koorifestival tõi sel korral 14. – 17. IV Estonia kontserdisaali väga kõrgetasemelisi ja huvitavaid koore 13 riigist. Peavõit läks seekord lõunanaabritele lätlastele ning kuigi eesti koorid võtsid esikoha kahes kategoorias, tõi üritus eredalt esile meie koorikultuuri kitsaskohad. Justkui ühest suust kinnitasid nii festivali  kunstiline juht Hirvo Surva, žürii liige Mikk Üleoja kui ka emeriitprofessor Ene Üleoja intervjuus Eesti Rahvusringhäälingule, et tänavuse konkursi tase oli väga kõrge. „Euroopa peal on vaid mõni konkurss, mis on võib-olla tugevam,” kinnitas žürii liige Mikk Üleoja: „Konkursil osales mõningaid üsna rabaval vokaalsel tasemel kollektiive. Kui kuulata professionaalse kooriga töötava inimese kõrvaga, siis tegelikult osales konkursil üsna suur hulk  lauljaid, kes olid vähemalt sellisel tasemel nagu Eesti Filharmoonia Kammerkoori lauljad ja osa isegi paremad”.    

Kuigi konkursil sai kuulata väga omanäolisi kollektiive nagu Sloveenia naiskoor Grudnove Šmikle (I koht kaasaegse muusika ja II koht  naiskooride kategoorias) või Norra naiskoor Volve Vokal, kes Ene Üleoja sõnul pakkus kuulajatele lausa audiovisuaalse elamuse, siis puudus seekord üks väga tugev ja ere võitjakoor, kellest räägitaks veel aastaid: „Olid tugevad tegijad kõik, kes jõudsid grand prix’ vooru, aga seda ühte päris „nööpnõela” ei olnud, mis aga ei vähenda sugugi võidu sära ja konkursi taset”.     

Selliste konkursside puhul pole erand, et žüriil tuli kooride reastamisel palju nuputada, sest „kellel on üldse õigus öelda, milline koor on parim”. Sellise küsimuse viskas õhku žürii esimees Bo Johansson Rootsist, lisades: „Ma  pole kindel, kas žüriil on õigus seda öelda, sest me ei tea midagi neist asjaoludest, mis on koori esinemise taga. Kui kellelegi meeldivad puuviljad, siis mis on parem, kas õun või banaan? Ma ütleksin hoopis nõnda, et kõik koorid on võitnud esikoha juba ainuüksi sellepärast, et neile on antud luba osaleda sellel kõrgetasemelisel konkursil. Ma tahan väga loota, et kõik dirigendid ütlevad oma lauljatele, et kõige tähtsam pole mitte ainult  esikoht, vaid teiste kooride, uue muusika ja uue lähenemise nägemine ja kuulamine ilma eelarvamusteta”. 

Eesti tugevus on praegu laste- ja noortekoorid 

Eestist osales konkursil kaks tugevatasemelist noortekoori: II koha saavutanud Vanalinna Muusikamaja tütarlastekoor Maarja Soone juhatusel ning liigikategooria esikoha saavutanud ja grand prix’ vooru pääsenud Tallinna Muusikakeskkooli Noortekoor, mille dirigent Ingrid Kõrvits pälvis ka parima dirigendi preemia. „Ma julgengi öelda, et need on praegu peale suure Ellerheina kõige enam rahvusvahelistele mallidele vastavad koorid Eestis,” kinnitas Ene Üleoja.         

„Peale noortekooride esines Eestist hästi ka veel Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor (dirigent Triin Koch), aga mis puudutab teisi seltskondi, siis on meil ikka väga tühi auk praegu,”  tõdes Mikk Üleoja. Kahjuks ei olnud segakooride voorus Eesti kooridel tõepoolest palju öelda, sest neid edestasid kõik siia sõitnud väliskoorid. See aga tõstatab Ene Üleoja sõnul valulise küsimuse: „Mis on lahti meie segakooridega? Nad laulavad ju kenasti, aga see kenadus ei ole tasemel, millega rahvusvahelistelt n-ö kaasa rääkida”.     

Samuti teeb muret Hirvo Surva sõnul nõrk tase kammerkooride kategoorias: kui tavaliselt triumfeerivad grand prix’ voorus just meie kammerkoorid, siis tänavu ei pääsenud lõppvooru ükski selle kategooria koor. Ene Üleoja  arvates olnuks see lausa üllatus, kui keegi oleks suutnud päriselt hakkama saada kammerkooride kohustusliku loo, Einojuhani Rautavaara „Credoga”. Keeruline kohustuslik lugu võiski määrata nõrga osavõtu, ometi üllatas siin vähe tegutsenud Eesti kammerkoor Collegium Musicale (dirigent Endrik Üksvärav), mis pälvis domineerivast sopranirühmast hoolimata kategooria kolmanda koha. 

Segakoorile Sōla tõi võidu stabiilsus         

Kui segakooride voorus jagunesid žürii hääled kahe tugeva tasemega Läti segakoori vahel – Swedbanki segakoor (segakooride kategooria II koht, kaasaegse muusika kategooria II-III koht)  ja Läti Kultuuriakadeemia segakoor Sōla (grand prix, segakooride kategooria I koht, renessanssja barokkmuusika kategooria III koht) – suhteliselt võrdselt, siis grand prix’ määramine ei tekitanud žüriis kahtlust, kuna nii mõnigi koor polnud selleks vooruks vajalikul tasemel valmistunud. „Sōla tugevuseks oli kahtlemata väga heal tasemel sooritus, n-ö tehniline sooritus, kus „kuivad faktid” ehk siis helikõrgused, mis noodis kirjas, esitatakse paljude teiste kooridega  võrreldes küllalt perfektselt. See koor oli väga ühtlane nii vokaalselt kui ka häälerühmiti ehk siis väga hästi balansis, väga võimekas ja vahest kõige stabiilsem läbi kogu konkursi,” tunnistas Mikk Üleoja.     

Lätlastelt veel palju õppida     

Kui vaadata kahte osalenud Läti segakoori, siis ei ole meil Mikk Üleoja sõnul midagi ligilähedastki välja pakkuda. Tasemevahe lätlastega on ikka üüratu: „Me ei saa siin rääkida, et see probleem on ainult dirigentide või ainult lauljate oma, võib-olla on see laiemalt muusikahariduse ja muusikalise kõrghariduse küsimus. Tundub, et lätlastel ei ole ära lagunenud  nõukogudeaegne koorijuhtide ettevalmistamise süsteem, mis produtseerib küll meeletus koguses koorijuhte, keda võib-olla ei ole vaja, aga kes mõistavad päris hästi laulda ja tunnevad ka nooti. Tänu sellele fenomenile on neil segakoor Latvija, on neil Raadio Koor ja tänu sellele on neil ka suur kogus häid suuri taidlussegakoore”. Mikk Üleoja lisas, et „meie siin Eestis näeme kurja vaeva, et meil keegi akadeemiasse üldse õppima tuleks. See huvi on  inimestel nagu ära kadunud, tähelepanu on mujal ja seetõttu tuleb ka kooride tase kolinal alla”. 

Ene Üleojagi leiab, et lätlaste koorikultuuri toetab kindlasti ka see, et iseseisvumise ajal ei lõhutud seni toiminud koorilaulustruktuure ja -mudelit: „Mitte viimane küsimus pole tasustamine, sest ega inimene ka kõike tee ainult armastusest muusika ja inimeste vastu”. Ene Üleoja lisas, et kui mõnigi meie koorijuht jäi  siin iseseisvusaja alguses täiesti ilma palgata, siis lätlased kindlustasid oma koorijuhtidele kindla staatusega sissetuleku. Samuti on lätlastel muusikakultuuri vokaalne alus olnud ajast aega parem kui meil, alates koolikooridest, mille toon on palju küpsem, ja lõpetades ooperilauljatega. Kindlasti on viimane seotud ka läti keelega, mis on Ene Üleoja meelest kõlamahukam ning nõuab artikulatsioonis eesti keelega võrreldes rohkem aktiivsust,  aidates juhtida häält paremini n-ö fookusesse ja kõlakodadesse.     

Kui Eestis seisavad professionaalne koorikultuur ja harrastuskoori kultuur hetkel täiesti eraldi, siis Mikk Üleoja Lätis sellist pilti ei näe. Seal on kombeks, et parimad nendest lauljatest, kes on laulnud mõnes väga heas harrastuskooris ja kellel on muusikaline kõrgharidus, immitsevad Läti professionaalsetesse  kooridesse: „See tähendab, et see asi on koos – üks tervik!”. Tulemus on, et Läti koorid suudavad esitada ka väga keerulist nüüdisrepertuaari, milleks Eesti koorid pole veel kaugeltki valmis.   

Vähem tähtsaks ei pea Ene Üleoja ka head ettevalmistustööd: konkursil osalenud väga head koorid nagu Oregoni Ülikooli Kammerkoor (II koht kammerkooride ning renessanssja barokkmuusika kategoorias) või Junges Vokalensemble Hannover (III koht segakooride ning renessanss- ja barokkmuusika kategoorias ning II/III koht kaasaegse muusika kategoorias) laulsid mitme vooru kavad peast! „Meil aga tullakse suhteliselt lihtsama repertuaariga ja tingimata peab olema dirigendil ees noodipult, ka koorid laulavad noodist. See on üks asi, mis pärsib koostööd ega lase muusikal liikuma minna,” tunnistas ta. Bo Johansson kinnitas samuti, et näeb esinemise peaeesmärki publikule laulmises ja publikuga suhtlemises. „Ma ei saa aru  kooridest, kes tulevad lavale nooti lugema,” oli žürii esimees kriitiline. „Rohkem süvenemist, rohkem detaile, rohkem fantaasiat, rohkem isikupära, et konstruktsioon ja tellingud ei oleks tähtsamad kui see, mida nende abil ehitatakse,” koputas Ene Üleoja koorijuhtide südamele.       

Kokkuvõttes võib aga toimunu põhjal siiski rõõmustada, et Tallinna koorifestival on  rahvusvahelisel areenil end nähtavaks ja kuuldavaks teinud ning kasvab iga korraga järjest huvitavamaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming