Laul ja laululava

Kui keskusteludes ei saa eestlased sageli sõna suust, siis lauldes nende suletud loomus avaneb, mõnel meist vaid lauldes.

LEONHARD LAPIN

Mäletan oma lapsepõlvest Võrumaal: kui meie perekonnas peeti suuremat pidu, kutsuti alati kohale akordionimees. Raadioaparaate, mida olid ära korjanud nii Saksa kui ka Vene okupandid, oli vähe, magnetofone üldse mitte – vaid üks kultuurimajas. Akordion mängis, rahvas laulis nii eesti, saksa kui ka vene laule, sest eesti mehed olid sunnitud sõdima mõlemal poolel, laulis innukalt, sest stalinistliku terrori aegu oli see üks väheseid vabaduse võimalusi. Alles 1970. aastail hakkasid meil magnetofonid levima ning noored kuulasid lintidelt keelatud lääne muusikat, biitleid aga lauldi kaasa – tänavail ja kitarri saatel väikestes seltskondades. The Beatlesi muusika käis üle Eesti nagu tormi-iil, sünnitades palju kitarriansambleid ja noored hõiskasid neile kaasa.

Ei ole täpne arvata, et Nõukogude okupatsiooni aeg oleks olnud meie laulu­kultuuri tõus. Sovetid lasid küll korraldada suurejoonelisi laulupidusid, et demonstreerida võltsetnograafia kaudu nõukogude võimu hoolitsust väike­rahvaste kultuuri eest. Ürituste kava välistas aga kõik rahvuslikule iseolemisele viitavad, isegi regivärsile tuginevad ürgeesti ja eesti hilisemad kristlikud laulud, mida laulsid vennastekogudused. Esimesed laulud pärast hümne pidid olema poliitilised ja lisaks neile sunniti eestlasi oma pidudel kohmakas keeles laulma venekeelseid, põhiliselt propagandistlikke laule. Alles laulupeo lõpus võtsid koorid üles sõjaaegse eestlaste võitlustahet sakslaste vastu üles kihutava Gustav Ernesaksa laulu „Mu isamaa on minu arm”, mida võimud püüdsid tobeda makimuusikaga summutada. Olen üht sellist stseeni juhtunud nägema Tallinna lauluväljakul, ühel kuuekümnendate üldlaulupeol, kui kohmetunud eesti kompartei juhid pidid seda kahemõttelist rahvuslikku hümni mitu korda järjest kuulma, sest rahvas ei lõpetanud enne, kui makk kinni oli keeratud ja nad said segamatult südame­lähedase loo tervenisti ära laulda. Lauluväljakult linna minnes lauldi aga kõiki keelatuid laule ning seda südaööni oma majutuskohtades või varasel kojusõidul. Tallinn helises laulust!

Nõukogudeaegsete kooride tegelik eesmärk ei olnud promeneerida laulupidudel ja esitada pealesunnitud poliitilisi laule, sest need tegutsesid varjatud klubidena, kuna klubiliikumine oli peaaegu kogu okupatsiooniaja keelatud. Kooride kirjutamata tava oli käia vabalt koos ja laulda lemmiklaule, et tunda end seltsis viivukski vabana, vabana just seltskonnas ning perekondlikel pidudel. Riigilt sai ruumid ja väikese toetusegi reisideks naabrite juurde, näiteks Lätti, et siis koos vaba laul üles võtta ja tunda end mitte nõukogude inimesena, vaid ikka veel eestlasena – kaduva rahvana, nagu nõukogude sotsiaalteadlased ennustasid.

2017. aasta Karja kihelkonna laulu- ja tantsupidu Leonhard Lapini projekteeritud Leisi laululaval.

Silvar Mehik

Minu tädi Lydia käis ühes sellises kooris Räpinas ning kirjeldas seltskonna rõõmsaid koosviibimisi ja laulureise. Ta õppis kooris käies, juba pensionieas, isegi akordioni mängima ja pärandas pilli mulle. Endaõmmeldud eesti rahvariietel kandis ta pidude ajal uhkelt ka sõja järel saadud Nõukogude aumärke. Miks mitte! Ühes väikeses maakohas oli koori­laul naistel üks ainsamaid võimalusi harrastada midagi pärast päevatööd, sest mehed lihtsalt võtsid viina ja jorutasid poe taga lorilaule, mida tänapäeval esitavad poppundid. Laulukoorid olid maa-Eestis tõelised rahvusluse taimelavad, mis lõid õitsele laulva revolutsiooni ajal.

Laulu ja pidude aineline sümbol on laululava. Nõukogude ajal püstitati maakohtadesse palju laululavasid, ent see ei olnud Eestit okupeerinud riigi teene: pigem ehitati laululavasid võimude kiuste ja vaid kohalikke ressursse kasutades. Raha saadi tihti kolhoosidelt, mille esimehed, kuigi kompartei pilet taskus, olid 1970. aastaiks juba rahvuslikult meelestatud, sest pärast sõda ametisse määratud kommunistlikud politrukid ei saanud neil kohtadel lihtsalt majandusega hakkama. Laululavade ehitustöid tehti osaliselt või täielikult talgute korras, eriti haljastust. Materjalid saadi kohapealt, tavaliselt metsast: seepärast on suur osa meie laululavasid puidust, mitte eriti kaua kestvad ehitised, nii et neid tuli iga kümne aasta järel taastada või täiesti uued ehitada. Aga seda tehti innukalt. Ise olen projekteerinud Leisi laululava Saaremaal (1978–1982): seegi ehitati kohalike vahenditega ja talgute korras. Seetõttu on laululava, nagu kohtki, miniatuurne, ent pidevas kasutuses ja ei ole siiani lagunenud. Sel on punasest tellisest seinad, juba akustiliselt oluline puidust katuslagi, mis paneb hääle kõlama. Laululava on tagasi­hoidlikult asetatud männitukka, pingid puude vahele. Arhitektina teeb see töö mu südame soojaks.

Laululavasid ei kasutatud ainult laulmiseks: neis korraldati spordi- ja muid võistlusi, kontserte, tantsuõhtuid, teatri­etendusi, laatasid ja ka lihtsalt pidusid. Olen ise viibinud laulukaare all suurel perekondlikul koosviibimisel. Söödi, joodi, tantsiti ja lauldi, ikka lauldi … Elav laul ületas vabas õhus igasuguse tehismuusika, sest laul ühendab inimesi. Kui keskusteludes ei saa eestlased sageli sõna suust, siis lauldes nende suletud loomus avaneb, mõnel meist vaid lauldes. Kui laul lõpeb, läheb suumulk jälle kinni – aga hing jääb elama!

Neil päevil, mil laululava kasutamist ei leidnud, kogunesid sinna päeval kohalikud luuserid oma „klubielu“ elama, õhtuti aga noored oma võrride, mopeedide ja makkidega. Väikeses maakohas oli laululava intiimne kogunemiskoht, sest ehitati ju laululavad looduskaunitesse kohtadesse, parkidesse ja vee­kogude manu. Ometigi olid need kasutatavad vaid suvel; kui tuli talv, talvitusid laululavad lumes justkui karud, ja kui lumikattest vabanesid, räästad tilkumas, algas kevad, laululavade taassünd. Seda oodati. Laululavad vabanesid lumest ja jääst, laudpõrandad kuivasid kevadpäikeses ja jälle võis neid väisata. Olen ühel kevadel isegi hämarduvas õhtuvalguses laululaval tütarlast suudelnud, kuusirp kummuli.

Eesti koorides salaja ette valmistatud kontrrevolutsioon nõukogude võimu vastu sai teoks 1988. aastal, mil Võrumaalt ja Tartust lõi loitma laulev revolutsioon. Ei mingit verd, ei vägivalda, ei lõhutud aknaid ega põletatud autosid: rahvas lihtsalt kogunes laululavadele ja laulis. See oli nende ehitiste haripunkt, sest laul kandus neist tänavaile ja valgus üle Baltimaade. Hämmingus okupatsioonivõimud ei osanud midagi ette võtta. Tartus püüti inimestele koerad kallale saata, aga vaesed loomad hakkasid sellist laulvat massi nähes ka ise kaasa ulguma ning häbistatud miilitsad panid põõsasse. Mäletan, et sel ajal tormas öösiti mööda Tallinna Kalamaja agulit haukuv ja ulguv koertekari, taotlemaks loomadelegi õigusi. Mitu korda käisin isegi õhtuti Tallinna lauluväljakul laulmas, aga mitte üksnes seal – lauldud sai ka Raekoja platsil, koos Tõnis Mäe, Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmendiga Graniidi tänaval Kalamajas, kus elasin. Ja laululavasid ehitati juurde, ehitatakse praegugi.

Aga vabaks saime ning iseseisvusega kaasnes uus, võimas koorikultuuri tõus. Eestlane ei armasta üksi laulda, töö juures ehk laulsid veel meie vanaemad. Eestlane tahab laulda koos, et ületada lõhet omaenda ja maailma vahel. Arvan, et tavaeestlane laulab rohkem kui räägib, eriti maal. Uuel iseseisvusajal said ka laulupeod täiesti uue tähenduse. Ei laulda enam pealesunnitud laule: hümn on oma ja armas, soomlastega samastumine; lauldakse Veljo Tormise avastatud ja töödeldud regilaule, rahvuslikke võitluslaule eri aegadest, eesti kirikulaule, kooridele seatud nüüdisaegseid poplaule koos staaridega, aga ka lausa nüüdisheliloojate mitte just lihtsalt esitatavat avangardset muusikat. Ja keegi ei kurda. Lauldakse mõnuga, ekstaasis, pisarad silmis. Laulupidude külastajaid on nii palju, et Tallinna lauluväljak ei taha kõiki ära mahutada! Tundub, et laulukaart tuleb nihutada mere poole. Ka visuaalne pilt on muutunud: nii esinejate kui ka külaliste seljas näeb üha rohkem rahvariided, rahvariiete sümboolika ja mustrid on tunginud ka eesti moodsasse disaini, rõivastest ja jalanõudest mööblini. Rahvuslikkus on in.

Mõni aeg tagasi sai eesti koorilaulu uueks väljundiks meedia: on korraldatud telesaateid-võistlusi, kus esinevad koorid – mitte kutselised, vaid rahva hulgas sündinud koorid. Seal on käinud näiteks pankurite koor, arstide koor ja kunstnike koor, ka mõnel lõbusal koosviibimisel sündinud koore – kõikvõimalikud koorid on üritanud telepurgis erilise laulustiili, liikumise ja rõivastusega üksteist üle lüüa. Ei näe enam tõsiste nägudega staatiliselt seisvaid koore, neid võib kohata vaid kontserdisaalis, sest meedias, aga eluski, on koorielu mänguline, lõbus ja rõõmus. Ja need koorid ei jää ainult stuudioseinte vahele. Pärast tele-show’d lähevad nad välja, linna ja külla laulma, kuhu tahes. Lauljaid, soliste, bände ja koore Eestis oodatakse. Palusin 2011. aastal kunstnike liidu kooril esineda Tallinna Kunstihoones eesti abstraktse kunsti suurnäituse avamisel, mille kuraator olin. Rõõmsameelne koor ja vabameelne koorijuht tulid ja esitasid oma originaalloomingut, mis sobis nii lauljaile kui ka kuulajaile, kes olid koorist vaimustuses. Näituse avamine kujunes suurejooneliseks.

Eestlane laulab nii kaua kui ta elab. Kui üks laululava laguneb, ehitatakse uus asemele, mõnikord isegi kaks. Mõni fänn on oma eramule lisanud väikese laululava. Eestlus, meie rahvas, elab nii kaua, kui ta laulab. Laul ei lõpe, ta algab inimesest, läbib kuulaja ja suubub lõpmatusse, igavikku …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming