Laulupidu juba ammu käib

Lauluväljakul toimuv on kooridele ja nende dirigentidele vaid protsessi jäämäe veepealne osa, ning sama kehtib kõigi kohta, kes koore laulukaare ees juhatavad.

PÄRTEL TOOMPERE

Räägin teile loo ühest koorijuhist. Aastakümneid tegeles ta oma kirega: juhatas koore, viis neid regulaarselt laulupeole. Ta tegi proove, muul ajal kirjutas projekte, valmistas proove ette, korraldas laululaagreid, suhtles nii omavalitsuse kui ka lauljatega. Aga mitte enam, põhjuseks laulupidu. Eelmise üldlaulupeo eel ilmus Õhtulehes temast artikkel, kus ta tunnistas, et koorijuhtimise isu on täiesti otsas ja ta kaalub ametist loobumist.1 Nii ka juhtus. Pärast laulupidu läks tema juhatatud maakoha mudilaskoor laiali ja tema segakoori võttis üle noorem kolleeg. Varbola naiskoori Astra dirigendiks jäi ta veel mitmeks aastaks, kuid tõotas lauljatele kohe, et laulupidudeks ta enam ühtegi koori ette ei valmista.

Mis siis juhtus? Õhtulehe artiklist selgub, et ettevalmistus laulupeoks oli ränk ja stressirohke, nõudis palju lisaproove ning mõjus tervisele halvasti. Laulupeo ettevalmistuse kitsaskohtadest on avalikult räägitud varemgi. Pärast viimast noortepidu kirjutas koorijuhtimise tudeng Laura Kruusamäe eelkõige dirigentide palgale mõeldes arvamusartikli2, kus lubas, et tema jääb dirigeerimise juurde, kui tema ametit väärtustatakse – aga ta ei jäänud. Praegu õpib ta hoopis Tartu tervishoiu kõrgkoolis elukutset, kus tuleviku pärast muretsema ei pea ning juhatab õppimise kõrvalt vaid üht koolikoori, sedagi abidirigendina. Paari aasta eest kammerkooride festivali parimaks dirigendiks hinnatud Küllike Joosing tunnistas saates „Luukamber“,3 et laulupeo protsessi keskel avastas ta ennast EMO järjekorras, mistõttu küsis ta endalt: „Mis on mulle olulisem: kas mu kuus koori või mu kolm last, kes ootavad kodus?“

Loo peategelasega Varbolast rääkisin nüüd, peaaegu viis aastat pärast artiklit uuesti, et kuulata tema mõtteid, kui värsked emotsioonid on lahtunud. Ka nüüd tunnistas ta, et tema laulupeokäikude aeg on läbi. Ta kurtis, et kooridega tegelemine võttis kogu aja, endale ei jätkunud seda üldse. Ka laulupidu ei paku talle enam midagi, mõeldes ettevalmistusele ja ka tingimustele, mis lauljaid laulupeo ajal ootavad. Muide, ainult enne laulupidu on ta pidanud mõnele lauljale ütlema, et too pole koori jaoks piisavalt hea. Kõige kriitilisem on ta aga repertuaari suhtes, mis on tema hinnangul liiga raske. Ta soovib, et repertuaarivalikul arvestataks maakooride tasemega, arvestataks sellega, et maakoorid on tihti väikesed (Varbola naiskooris laulis eelmise laulupeo eel 20 lauljat), seal laulab eakamaid inimesi ning tihti on maakooridel üks dirigent, kes peab kõik neli häälepartiid koorile selgeks õpetama.

2017. aastal tegi Maret Alango laulupeo dirigendina debüüdi. Ühtlasi kutsuti ta 2019. aasta laulupeo mudilaskoori liigijuhiks, mistõttu oligi tal kaks pidu korraga käsil. Aega, mil tuli paika panna tulevase repertuaari lähtepunkt, nimetab Maret Alango laulupeo protsessi kõige keerulisemaks.

Merili Reinpalu / Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA

Et maakooride murest aru saada, käisin neil proovides külas, valides välja ühe just Märjamaa lähedal Varbolas tegutseva naiskoori Astra. Sellest hooajast juhatab koori Merit Männiste, kes sai tänavu koorijuhtimise erialal bakalaureusekraadi. Rohkem on ta tuntud Pipi ja Punamütsikese osatäitjana Estonia teatris ning Marianni osatäitjana Kanal 2 seriaalis „Nukumaja“. Viimasel noorte tantsupeol kehastas ta üht peategelast Hämarikku, peale selle laulab ta Männiste perebändis, on dubleerinud mitmeid kinolinale jõudnud animafilme ning õpib muusika- ja teatriakadeemias vokaalpedagoogika erialal. Laulupeoks valmistab ta ette üksnes Varbola naiskoori, dirigendina ei ole ta varem laulu­peol osalenud. Viie aasta taguse ajaga võrreldes on koor tublisti noorenenud ja lauljaid on pisut rohkem. Just minu külastatud proovis näitas aga koor, kuidas laialt levinud võimalusena koorijuhi ellu stressi lisada: koori 26 lauljast oli kohal 14. Ka koori varasem dirigent kurtis, et lauljad peavad tihti mõjuvatel põhjustel puuduma. Kahjuks teeb see olukorra raskeks kohalolijatel, kes saavad loota vähemate kaaslauljate toele, ning sunnib mõnes järgmises proovis puudujaid järele aitama. Proovis oli ka palju rõõmustavat. Näitlemiskogemusega dirigent tundis ennast koorilauljatest publiku ees kindlalt ja rõõmsameelselt, muutes kooriproovis olemise õhtuse aja väsimusele vaatamata meeldivaks. Koori õhkkond oli väga hea, mõistlikus koguses said koorilauljad ka naerda. Hea lauljana andis Männiste palju vokaaltehnilisi näpunäiteid. Ometi liigutas kahetunnine proov koori eesmärgi poole vaid tibusammul ja teo kiirusel. Repertuaar on lihtsalt sedavõrd raske ja koor piisavalt väike, et nõuab lauljatelt tõsist pingutust. Viis aastat tagasi tegi Astra igal nädalal häälerühmadele lisaproove. Sarnaseks kujuneb ilmselt ka nende tänavune laulupeohooaeg, kuid proovi põhjal julgen uskuda, et lauluväljaku väravad neile suletuks ei jää.

Harjumaa edelaosas, vanas mõisas tegutseva Ruila põhikooli mudilaskoori hooaeg on mõnevõrra muretum. 41-liikmelist ja kaks korda nädalas harjutavat koori juhatab noor Reet Ristmägi, kellele on see edu korral samuti laulupeo­debüüt. Nii matemaatilist statistikat kui ka koolimuusikat õppinud Ristmägi töötab Ruila põhikoolis täiskohaga, kuid selleks peab ta peale koori juhatamisele andma veel muusika-, matemaatika- ja loodusõpetuse tunde ning olema IV klassi juhataja. Mitmetahuline on ka tema õpetamismetoodika. Nimelt on dirigent kõik laulupeo kavas olevad mudilaskoori laulud häälerühmade kaupa salvestanud, et lapsed saaksid neid kodus korrata. Et lapsed neid kindlasti kodus kuulaksid, tegi ta kõikidele lauljatele harjutuspassid. Need on äärmusliku korrektsusega illustreeritud, kujundatud ja viimistletud raamatukesed, kuhu laps saab kleepida ühe kleepsu iga kord, kui ta on kodus õpetaja tehtud helifaili ühe korra läbi kuulanud. Kui lehekülg peaaegu täis, kleebib õpetaja sinna viimase ja eelmistest suurema kleepsu. Harjutuspassi vahelt leiab ka vastavalt illustreeritud „luukambri“ leheküljed, mida täiendatakse kleepsuga vaid juhul kui laps oma partii piisavalt hästi õpetajale üksi ette laulab. Igatahes on Ruila koor elav näide, kuidas dirigendi töö ei piirdu vaid proovide ja kontsertidega.

Harjutuspassidega sama fenomenaalne on minu meelest see, kuidas Reet Ristmägi rühmaproove teeb. I–V klassi õpilastest koosneva koori ainsa dirigendina ei saa ta õpetada samal ajal kaht häälerühma. Seepärast saadab ta ühe häälerühma omapäi muusikaklassi, kus laseb ühel lauljal mitu korda ette mängida juba mainitud helifaili. Ülejäänud istuvad pingis, vaatavad laulikut ja kuulavad. Kes oskab, laulab kaasa. Samal ajal teeb dirigent tööd teise hääle­rühmaga. Rohket julgust ja usaldust nõudev meetod enam-vähem toimis: oli neid, kes kuulasid ja laulsid, aga ka neid, kes samal ajal jutustasid. Kel kannatust vähe ja kohuse­tunnet palju, pidi lobisejaid manitsema, kuid kes tahtis, see sai üldiselt ka niimoodi partii selgeks. Eks luukamber näita, kes kleepsust ilma jääb.

Kui mainisin, et Ruila mudilaskoori hooaeg on Varbola naiskoori omast muretum, mõtlesin ennekõike repertuaari raskust. Teist pidu järjest on mudilaskooride repertuaar vaba lauludest, mis nõuavad hiljuti kooliteed alustanutelt peaaegu üliinimlikke võimeid (2011. ja 2014. aasta repertuaaris olnud Tauno Aintsi mudilaskoorilaule on ka suurtel raske ära laulda), samuti ei pea mudilaskoorid laulma ilma toetava pillisaateta ning laulupeo repertuaar piirdub neil vaid nelja lauluga. Mudilaskooride liigijuht Maret Alango ütles, et lihtsus polnud kava valides taotluslik, ning juhtis seejuures tähelepanu, et saatega ja nooditekstilt lihtsana näivad laulud on vokaaltehniliselt kohati päris rasked. Küll oli taotluslik, et koorid saaksid laulupeo laule esitada ka eraldi, näiteks kooliüritustel, nii et rasket vaeva ei nähtaks vaid ühe sündmuse nimel. Samuti peab Alango sõnul repertuaar olema arendav ning laulude sõnum laulupeole sobima.

Tänavune kavavalik on igatahes õnnestunud, sest kui küsisin Ruilas lauljate käest, mis on seekordsetest laulupeolauludest nende lemmik, said õige varsti mainitud kõik neli. Kui küsisin lastelt, miks nad kooris laulavad – on ju kõik sinna tulnud vabatahtlikult –, öeldi lihtsalt, et laulda on lahe, või et tahetakse saada oma hääl ilusaks või sama kõrgeks kui õpetajal. Seda, et koor kuhugi laulupeole kandideerib, mõni laps ei teadnudki. Ja mõni, kes küll teadis, ei kujutanud päris täpselt ette, mis see laulupidu on. Nende vastuste põhjal on hea, et elu esimese laulupeo ettevalmistus ei tule higi ja pisaratega, vaid saab õppida laule, mida on „lahe laulda“ ja mis teevad „hääle ilusaks“.

Lauluväljakul toimuv on kooridele ja nende dirigentidele vaid protsessi jäämäe veepealne osa, ning sama kehtib ka nende kohta, kes lõpuks koore laulukaare ees juhatavad. 2017. aastal tegi Maret Alango laulupeo dirigendina debüüdi, juhatades poistekooride kavva kuulunud Aksel Pajupuu „Poiste laulu“. Kuid pool aastat varem saadud telefonikõne 2019. aasta laulupeo üldjuhilt Peeter Perensilt kasvatas selle „ampsu“ hoobilt suuremaks. Nimelt kutsuti ta suure üllatusena 2019. aasta laulupeo mudilaskoori liigijuhiks. Kui Alango pakkumise vastu võttis, hakkas ta kohe järgmise peo nimel tööle, mistõttu oligi tal kaks pidu korraga käsil. Protsessi alguses, mil tuli paika panna repertuaari lähtepunkt, otsida laule ning mõelda, kellelt tellida uudisteos, tegeles ta mudilaskooridega üksi. Varsti liitus meeskonnaga Annelii Traks ja hiljem kaks ülejäänud liigidirigenti, Vilve Maide ja Jaanika Kuusik. Oma tiimi saab liigijuht küll ise valida, kuid valiku peavad koosolekul kinnitama kõik liigijuhid üheskoos. Repertuaari kujunemise aega nimetas Maret Alango laulupeo protsessi kõige keerulisemaks. Praegu on liigijuhtide elu pisut rahulikum ning tegeldakse ennekõike kunstiliste ja jooksvalt tekkinud küsimustega, mida arutatakse koosolekul. Jääb aga vastutus, mis on suur nii liigijuhil kui ka teistel laulupeo dirigentidel.

Vastutuse suurust pole aga eriti mõtet võrrelda, nagunii tõuseb see laulupeo eel kosmilistesse kõrgustesse nii laulupeo korraldajatel kui ka nendel, kelle töö tulemusena koorid sinna pääseda loodavad. Need, kellel läheb hästi, saavad tasuks vägeva peo koos oskusega pidu piisavalt väärtustada. Kellel nii hästi ei lähe, võivad silmitsi seista laiali minevate kooride ja eluaegse nördimusega. Ülejäänud, kes nii kõrgete panustega ei riski ja osalevad laulupeol publiku või televaatajana, saavad samuti peost osa. Loodetavasti ei pea nad aga sündmust iseenesestmõistetavaks.

1 Katrin Helend-Aaviku, Koorijuht: „Laulupeo ettevalmistus oli nii ränk, et tahan koorijuhtimisest loobuda.“. – Õhtuleht 27. VI 2014.

2 Laura Kruusamäe, Noor koorijuht: mina jään, kui mu ametit väärtustatakse. – Postimees 7. VII 2017.

3 Marge-Ly Rookäär, Luukamber. Koorijuhtide palgasüsteem. – Klassikaraadio 27. I 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht