Laupäevaõhtu nüüdismuusikaga

Piret Aidulo

„Akadeemiline kammermuusika”: Ulla Krigul (orel) 16. V Niguliste kirikus. Niguliste kirik ju õigupoolest kammerkontserdiks eriti kohane saal pole ja orelgi oma nelja manuaaliga kuulub eesti suuremate hulka. Ometi oli see kavast lähtuvalt parim võimalik kontserdipaik Tallinnas. Eesti noorema generatsiooni säravamaid  orelikunstnikke Ulla Krigul mängis Nigulistes eesti, läti ja soome nüüdismuusikat. Kõlasid Märt-Matis Lille, Indra Riše, Imants Zemzarise ja Veli Kujala oreliteosed, millega enamik publikust tegi ilmselt esmakordselt tutvust. Sel puhul on muidugi eriti tähtis, kuidas interpreet suudab kuulajat haarata.

Kaasa aitab hea vormitunnetus ja registreerimisoskus ning loomulikult väga hea tehnika. Laupäevaõhtusel kontserdil olid kõik need nõuded esmaklassiliselt  täidetud. Kontserdi hoolikalt koostatud kavaleht täiendas kuuldekujutlust asjaliku infoga, kusjuures paari helilooja puhul (Lill, Riše) oli lisatud ka nende enda kommentaar loodule. Interpreeti puudutavast osast saime aga teada, et ta mängib „rõõmuga uut eesti muusikat, kus puuduvad nn reeglid, kus on võimalik vabalt otsida ja proovida, kus ei ole võimalik kedagi kopeerida. Ning samas on suur õnn, kui saan  suhelda elava heliloojaga”. Märt-Matis Lille (s 1975) „Kiigelaul” (2007) avaloona seob endas helilooja sõnul eesti rahvalaulu ja india klassikalise muusika: „Heliline materjal põhineb ühel Kuusalu kihelkonnast pärit kiigelaulul ning rütmiline ning vormiline külg baseerub suuresti nendel struktuuridel, mida olen enda jaoks avastanud, kuulates ja analüüsides India klassikalist muusikat”. Nii Lille „Kiigelaul” kui ka läti helilooja Indra  Riše (s 1961) „Fire Ritual” („Tulerituaal”) (2007) on sündinud Visby rahvusvahelise heliloojate keskuse tellimusel. Riše teos on pühendatud ravitseja Edīte Vējale ja koosneb kolmest osast: I – „Kogunemine”, II – „Jumalate ülistamine ja ohverdamine” ning III – „Ringis kõndimine”. Riše „Tulerituaal” oli ka kontserdi üks huvitavamaid teoseid. Sisu oli kavalehel täpselt lahti seletatud ja mõistetavaid toiminguid kirjeldavat muusikat on publikul ka lihtsam jälgida. 

Tsiteerides heliloojat: „Muusika on nagu hinge väljendus, see juhatab, jutustab. See õpetab hingede keelt ja õpetab mõistmist”. Imants Zemzarise (s 1951) „Summer flutes” oli suhteliselt lihtsa ülesehitusega, aga huvitavalt registreeritud. Pikale orelpunktile ja ostinaatsele liikumisele toetuvad improvisatsioonilised soolod maandasid eelmise loo ekstaatilise pinge. Soome helilooja Veli Kujala (s 1976) „Azul” lõpuloona kujunes mind kontserdil  enim köitnud teoseks, kus huvitav helikeel, põnevad teema- ja harmooniaarendused ning erk rütm moodustasid uhke, meisterlikult teostatud finaali. Jäi siiski kaks küsimust. Esiteks: kuidas tuua orelikontserdile publikut ka väljaspool orelifestivali? Reklaami oli ajakirjanduses piisavalt ja kontserdipaiga asukoht kõigile kättesaadav. Kas panna kontserdireklaam Niguliste seinale tulikirjas jooksma? Kas see kole elektrooniline  reklaam, mis kaunistab näiteks Vanemuise auväärset kontserdi- ja teatrimaja, on toonud külastajaid juurde? Või oli hoopis ilm liiga ilus? Või on meil mugav süüdistada majanduslangust, mis viis kultuurihuvilise inimese laupäeva õhtul kontserdikülastuse asemel hoopis oma maakodu hoolitsetud muruplatsi üles kaevama, et hakata peenraid tegema ja kartulimaad rajama?. Ja küsimus number kaks: kes või mis on  Azul?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming