Leedu laulud

Ott Karulin

Vilniuse teatrifestivalilt midagi väga hinge ei jäänudki 24. IX – 4. X toimus Vilniuses teatrifestival “Sirenos”. Programmis on traditsiooniliselt lisaks kaheksale välistrupile ka kümme kohalikku lavastust. Siinkirjutajal õnnestus näha nendest poolt.

Leedu teatrist on viimasel kümnel aastal räägitud päris ohtralt ja tihti just rahvusvahelise edu raames. Tõesti, leedu teatrit kutsutakse sageli teatrifestivalidele ning nende lavastajaid nagu Eimuntas Nekrošiust või noorematest Oskaras Koršunovast teatakse. Tunnistan, et ei olnud senini leedu teatriga eriti kursis: vaatajaportfellis istus mitu aastat üksikult “Draamal” nähtud Nekrošiuse “Othello”, millele sel suvel lisandus Tampere teatrifestivalil mängitud noore Ivaskevičiuse “Malõš”. Seetõttu ei oska ka väga kommenteerida staažikamate teatrivaatajate arvamusi justkui oleks leedu teatrit anno 2005 tabanud mingi paigalseis, kus vanema põlvkonna lavastajate ramm uuendusteks on ammendunud ning noortel läheb võhm pigem kogenumate järeletegemisele kui millegi uue katsetamisele. Tõsi, nüüd, üheksa lavastuse võrra rikkama leedu teatri pagasiga, pean nentima, et tulin tagasi ilma hinge kauaks jääva elamuse kripelduseta. Sellegipoolest nägin huvitavat teatrit ning järgnevalt püüangi aimamisi kolme kildu oma meeltega kogetust taassünnitada ja emotsioone analüüsiga vormistada. Seega, kolmeks loe!

 

Esimene: aeganõudev kujundimäng

“Draamal” nähtud Nekrošiuse “Othello” oma kolme vaatuse ja enam kui viie tunniga murdis tol ajal kolmandiku saali kogunenud eestlastest. Murdjateks olid tõenäoliselt kujundid, mille juurde ikka ja jälle tagasi tuldi ning millest stoilise rahuga viimset välja pigistada üritati. Etenduse lõpuni adekvaatsena püsinuna läksin nüüd sama lavastaja kahetunnist “Laulude laulu” vaatama siira huviga ning üsna konkreetse ootushorisondiga. Nekrošiuse lavastuse alustekstiks on piibli ülemlaul, mis on üks kaunimaid kohti terves raamatute raamatus oma lihtsuses ja siiruses ja annab kuuel leheküljel (!) edasi pruudi ja peigmehe vastastikused ülistused ja igatsuse teineteise järele. Kuigi pean tunnistama, et oma optimismi kalduva loomuga mälusoppi olin talletanud pigem ülistused ja fraasid liinis “Su kaks rinda on nagu kaks vasikakest, gaselli kaksikut, kes söövad lillekeste keskel!” (ül. 4: 5)  kui pruudi hirmul unenäod peigmehe kaotamisest ning kallima otsingud tühjadel tänavatel, mis lõpevad valvurite valusate rusikahoopide all, mistõttu polnud pärast etenduse lõppu päris kindelgi, kas see kõik ikka ülemlaulus endas ka kirjas oli, mis Nekrošiusel laval. Tagantjärele võib vaid imeks panna lavastaja tekstitruudust.

Nekrošius oli lühikese teksti põhjal loonud (lava)maailma, mille põhitonaalsus tume, kõla metalne ja vastupidavus paberõrn. Loomulikult ei venita ta lugu, mis on ilma igasuguse liialduseta ülilihtne: tüdruk ja poiss kohtuvad, armuvad, peavad lahku minema – laulude laul. Küll aga on ta lavastajana, töötades kujunditega, peaaegu metoodiline: kui Shakespeare’i triloogias oli “Hamleti” keskseks kujundiks jää, “Macbethil” tuli ja “Othellol” vesi, siis “Laulude laulul” oli selleks paber. Nagu juba mitmel korral mainitud, armastab Nekrošius oma kujunditega (pikalt) mängida, omistades neile erinevaid tähendusi, kuid leides ka mitmesuguseid praktilisi kasutusvõimalusi. Nii saab “Laulude laul” alguse ühe puhta valge lehega – tabula rasa – , kui kolm jutustajat loo käima lükkavad. Pärast loo kontuuri väljajoonistumist keerdub sama paberileht kirjarulliks, mis õrnalt tulevastele põlvedele hoiule pannakse. Etenduse edenedes toovad kolm neidu lavale paberipoogna, millest saab pikk mustade lintidega seotud ruupor, mille ühest otsast pruut oma ahastuse sisse sosistab, et lasta sel üle teise ääre saali vaikse karjena kukkuda, ning finaalis moodustub kümnetest paberirullidest tagalavale orel, et laulude laul jõuaks otse jumala kõrvu.

Võiks öelda, et Nekrošiuse lavastuste nautimine nõuab üsna palju kannatlikkust, kuid see vajab ka võimet detailide hiirvaikset ja tiguaeglast kogunemist oodata ja tahet näiliselt monotoonses jadas rütmide vähemärgatavates muutustes sümfooniat kuulda. Nekrošius lavastab pigem neile, kes lepivad vaid liivakella ajanäiduga, kui neile, kes kella alati käel kannavad.

 

Teine: Bullshit Incorporated

Cezaris Graužinis alustas oma teatritööd tosinkond aastat Nekrošiusest hiljem, seega kohe okupatsioonist vabanevas Leedus. Viimased kaks aastat on ta juhendanud cezaris groupi, kus peale tema ka viis 2003. aastal lavakooli lõpetanud näitlejat. Oma kunstilise kreedona on nad välja käinud mõtte, et teatrietendus sünnib peamiselt vaataja ettekujutustes, mitte niivõrd laval ning seetõttu on nende teater rohkem jutustav kui näitav. “Sirenos’e” kavas oli Martin Crimpi näidendi “Attemps On Her Life” lavastus.

Viis Zara musta peene valge triibuga kahenööbilisse üherealisse ülikonda riietatud noort, kolm meest ja kaks naist, tuleb lavale, kus tagaseinas ekraan (millele kordagi midagi ei projitseerita) ning neid on juba ootamas viis kontoritooli. Kõik on anonüümne ja üheülbaline ning just seetõttu jutustavad lugusid kellestki Anne’ist märksa enam kui viis tegelast. Anne on armastav naine. Anne on terrorist. Anne on ahastuses ema. Anne on mõrtsukas. Anne võib olla ükskõik kes ja milline tahes. Tänapäeval võib igal pühapäeval oma lastele pannkooke küpsetav naabrinaine olla mõne terrorirühmituse suitsiidisõdur ning su koduses trepikojas viinas ja kuses lamav kodutu endine riigijuht. See on maailm, kus elatakse.

Graužinis hoidub siiski üsna teadlikult hinnanguid andmast, see pole tema asi. Teda huvitab vaataja peas toimuva sütitamine. Tema teatrit võiks käsitleda kui ringiga juurte juurde tagasijõudmist: nii, nagu inimesed on tõenäoliselt keele tekkimisest saadik päeva lõpus lõkke ümber istudes lugusid rääkinud, jutustavad nemadki. Lõkke asemel on aga kokkulepitud väärtusega paberlehe eest lunastatud sissepääsuluba ja hõimukaaslaste asemel kuulajateks teised anonüümsed võõrad nagu nad isegi – Zara valgetriibulistes ülikondades ja töökohtadega Bullshit Incorporatedi allasutustes.

 

Kolmas: vastupandamatu Kane

Kolm aastat tagasi nägin Avignoni teatrifestivalil Sarah Kane’i “Puhastatut” (“Cleansed”), mis oli mu esimene kokkupuude selle vastuolulise kirjaniku tekstiga teatrilaval. Usun, et Kane on autor, kelle näidendeid on väga palju lavastajaid sõrmede vahel lehitsenud ja mõelnud, et “aga äkki?”, kuid siis need lavastamiskõlbmatute haige naise soigudena kõrvale heitnud. Krzysztof Warlikowski “Puhastatud” jättis mulle tol korral niivõrd sügava mulje, mistõttu ootasin noorima põlvkonna Leedu lavastaja Valius Tertelise “4.48 Psychosise” lavastust pea haiglase ärevusega.

Oma lühikese, kuid intensiivse suhte jooksul teatriga oleksin võinud selle juba küll ära õppida, et liiga kõrge ootushorisont valmistab ette ainult pettumust ja nii ka läks. Kuigi Kane’i mõttekurdude hüplevad käänakud ja ootamatult põhjatud kuristikud suudavad mind endiselt viia masenduse ning, võrreldes laval toimuvaga, isikliku hukatuse pealispindsusest tuntava rõõmu duellini, jäi kontakt lavastusega kohtamata. Iga stseen, mida järgmisest eristas blackout, jäigi omaette õhku rippuma ning näitlejate nägemuslikult tasandilt saali antud tekst kukkus jõuetult vaatajate jalge ette maha, tekitamata seda õudu, mis maharaiutud jäsemed Warlikowski “Puhastatus”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming