Ülemäära õnnestunud don Quijote-mäng

Heili Vaus-Tamm

Don Quijote ja Sancho Panza Gustave Doré gravüüril.

Mitch Leigh? muusikal ?MEES LA MANCHAST?. Lavastaja Ivo Eensalu, muusikaline juht Mihhail Gerts, lavakujundus ja kostüümid Mare Raidma. Osades Jassi Zahharov, Peeter Oja, Anne Reemann, Kaire Vilgats jt.

OÜ Dioneva.

esietendus Tallinna Linnahallis 11. III.

 

Ivo Eensalu püüe teha vana kooli näitlejatega muusikalilaval tõsist teatrit oli sama õnnetult idealistlik kui don Quijote enda isiksus ning kohtki ? läbisadavate lagedega kulunud Linnahall. Luues veidi abitu mulje, oli vormi ja sisu ühtsus etenduse suurim kordaminek.

Igatahes väärikalt tõsine samm kõrvale muusikalilava mainstream?ist: meeletu tempoga noortekesksest ja ägedast rabelemisest. Kõik oli stiilne, isegi etenduse nõrkused kuulusid justkui loo enda sisse. Peab ju midagi äparduma, kui idealist don Quijote mänguga lõpuni kaasa minna. Tegelikult oli lavastuses piisavalt õnnestumisi, aga ikka oli kuidagi nukker.

 

Zahharov kui sündinud don Quijote

 

See, et ei usaldatud Aldonza-Dulcinea rolli ainsale tavapärase noortetiimi liikmele Kaire Vilgatsile ja pandi ta mängima vähetähtsat, karakterivaest Majaemanda rolli, on eelneva kontseptsiooni põhjal arusaadav, aga siiski lavastuse suurim möödalaskmine. Muidugi oli Linnateatri näitleja Anne Reemann Jassi Zahharovi ja Peeter Oja kõrval sobiv tüpaa?. Kavalehe tasandil oleks Kaire tõesti stiilist välja kukkunud, aga ainult kavalehe tasandil, sest ei küündinud Aldonza roll ka Reemanni interpreteeringus selliste silmanähtavalt süvapsühholoogiliste kõrgusteni, millele Vilgats oleks raskelt alla jäänud. Ja mis peaasi ? muusikalis peaks vähemalt peategelased ikka laulma ka. Anne Reemannist kui heast näitlejast oli lihtsat kahju? ja publikust samuti. Reemann on küll aastaid tagasi ?Kolmekrossiooperis? piisavalt laulnud, aga ilmselt olid aeg ja ka rollile esitatavad vokaalsed nõudmised teised. Aldonza rollis oleks ehk pidanud algusest peale laulmist markeerima (vist laulva näitleja au ei lubanud), kuhu lõpuks ka jõuti.

Meie muusikalilava suurkangelane Jassi Zahharov don Quijotena on küll meie näitlejate hulgast ainus õige valik. Ja eks temale oligi etendus rajatud. Jälle heas mõttes vanaaegne termin ? näitlejateater. Zahharovi enda isiksuses on juba nii palju põhimõttekindlat idealismi, et avastseenis süüdistusele vastatud sõnad ?idealist ? jah? tõusid küll üle rolli piiride ja jõudsid alltekstiga võimendatult publikuni.

Eks pea kõigist meil lavastunud muusikalidest on mahatõmbavaks eeskujuks kõrvus-silmis mingi hittvariant. ?Kabareest?, ?Grease?ist?, ?West Side Story?st?, ?Evitast? on film, ?Mees La Manchast? vanema publiku puhul Endel Pärna ja Georg Otsa osatäitmine, noorematel Otsa lauldud laulud, mis ajale vaatamata ikka veel kõrvus. Ja mis trumbi võis nii kuulsa eeskuju vastu välja käia Jassi Zahharov? Oma hääle ja publiku poolt armastatud ning võimsa näitlejakuju. Selge see, et Otsa voolav vokaal on väljaspool konkurentsi, aga Zahharovi karmiilmelisem maksimalism peaks rolli hulga rohkem sobima kui Otsa siledam imid?. Esietenduses oli ka kõik justkui olemas, kuigi eelduspärast katarsist ei tulnud. Millegipärast kõrguvad algusmuusikalide kangelased, eriti ?Hüljatute? Jean Valjean üle praeguse osatäitmise. Kui veidi vinti peale keerata ja sisemist intensiivsust lisada, siis peaks ju tulema?

Lugu jutustab ju ?Hüljatutega? sarnaselt idealismist ja igapäevaelu räigusest. Ainult et aeg on teine ? Hispaania inkvisitsiooni tume ja häbiväärne ajaloopeatükk. Vanglasse heidetud kirjanik Cervantes peab end vangide omakohtu eest kaitsma, ja teeb seda oma vastkirjutatud näitemänguga ? etendades vangide kaasabil loo rüütel don Quijotest ja tema teenrist Sancho Panzast. Mõistuse kaotanud ja ideaalmaailmas viibiva mõisahärra teele satuvad tuuleveskid, millega vaja võidelda, teeäärne kõrts tundub lossina ning üleküla lõbutüdruk Aldonza platoonilise rüütliarmastuse väärilise Dulcineana. Nii põimuvad vanglareaalsus ja näitemäng etenduses kuni kahekordse lõpuni, sest don Quijote häbistamine ja oma maailmast halastamatu väljakiskumine vanglaasukatele ei meeldi. Kirjanik jõuab ära etendada ilusama lõpu ja kohe kutsub inkvisitsioonikohus Cervantese oma lõpliku kohtu ette.

Lavastuse kiituseks peab ütlema, et mängust tulenevad tihedad dekoratsioonivahetused on sooritatud tehnilise leidlikkuse ja mõnusa huumoriga.

 

Cervantes ei luba norida

 

Muusikalise poole tase on aga juba meie muusikalilavade kohta saavutus. Trupp on ühtlaselt heal vokaalsel tasemel ja kõik, kes laulma peavad (Andres Köster, Ivo Linna, Kristine Muldma, Kaire Vilgats, koorid), teevad seda hästi. Kiitus kontsertmeister Zoja Hertsile. Väikesearvuline orkester mängib puhtalt, täpselt ja karakteerselt (dirigent Mihhail Gerts). Nauditavalt professionaalset kehavaldamist oli suurel laval debüteerivas noorukeses Liis-Katrin Mägis tantsiva mauritüdruku rollis. Draamanäitleja tasemel rolliloomega saab hakkama Peeter Oja Sancho Panzana, kes stiliseeritult ka laulab. Vist tõesti üks paremaid osatäitmisi! Tõsiseltvõetava ja autentse ajastupildi loovad muusikalisse materjali vahele lükitud flamenco-tantsijad, kelle saatepilliks on vaid käteplaksud ja erutunud kõrtsikülaliste hispaaniakeelsed hüüded.

Sisuliselt võttes aga ei sobi selle lavastuse kallal üldse norida, sest ütleb ju laval toimuv meile kogu aeg, et lollid ja tuimad on need, kes ainult reaalsuses elavad, ning hingestatud ja õilsad need, kes pisimastki maisest põhjusest endale ideaalkuju loovad ning selles õhupallimaailmas räpase tegelikkuse kohal hõljuvad. Kui lõbutüdruk Aldonza on don Quijotele puhta naiseilu kehastuseks, miks meie siis Reemanni osatäitmises kandvat vokaali ei kuule. Lavastus lihtsalt pakub meile seda võimalust ja oleme haledad puupead, kui sellest aru ei saa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming