Lembit Orgse Bachi “Inglise süitidega”

Ia Remmel

Pianist ja pedagoog Lembit Orgse on oma doktoriõpingute ajal Eesti muusika- ja teatriakadeemias saanud oma pikaaegsest süvenemisest barokkmuusikasse nii mõndagi realiseerida. Tulemuseks on sellel kevadhooajal olnud kolm esinemist: kammerkontsert itaalia barokkmuusikaga ning Bachi “Prantsuse süitide” ja “Inglise süitide” esitused. Tema valmiv doktoritöö käsitleb generaalbassiga seotud küsimusi. Johann Sebastian Bachi interpretatsioon on igale pianistile üks filosoofilisemaid ülesandeid üldse. Käib ju Bachi esitusega kaasas väga pikk ajalooline traditsioon, kusjuures esitusstiilid on sajandite jooksul kardinaalselt muutunud. Igal ajajärgul on oma revolutsioonilised uuendajad: Ferruccio Busoni XX sajandi algul, Wanda Landowska XX sajandi esimesel poolel, Rosalyn Tureck ja Glenn Gould 1960.-1970. aastatel ning tänapäeval András Schiff ja Angela Hewitt. Nüüdisaegse stiilse interpretatsiooni etaloniks ongi ehk see, kuidas Bachi teoseid mängib András Schiff. Ta kasutab delikaatselt tänapäevase klaveri võimalusi dünaamika ja pedaali osas ning ühendab teadmised sügava tunnetusega.

Olin ka Lembit Orgse aprillikuus toimunud “Prantsuse süitide” kontserdil. Nüüd tollaseid “Prantsuse süite” ja 17. mail muusika- ja teatriakadeemia kammersaalis kuuldud “Inglise süite” võrreldes pean tunnistama, et viimane kontsert meeldis isegi veel rohkem. Esitus oli mõlemal  korral ühevõrra hea, põhjus peitus aga kahe teose erinevustes. “Prantsuse süitide” kontsert oli ulatuslikum ettevõtmine, tsüklid olid esitatud väga läbimõeldult ja viimistletult, kuid see on muusika, mis on teatud määral “raamides”. Bach on mõlemas teoses järginud mõlemal maal tollal valitsenud stilistikat: “Prantsuse süitides” valitseb aristokraatlik reeglipära ja hierarhia kaunistuste esitamises, “Inglise süitides” on tunda aga inglise virdžinalistidelt päranduseks saadud improvisatsioonilist vabadust, rütmi ja kaunistuste kummalist tujukust. Inglise muusika kuldajastu lõppes Henry Purcelli surmaga 1695. aastal. 1685. aastal sündinud Johann Sebastian Bachil oli side selle maailmaga veel alles.

Prelüüdidele järgnevad siin traditsioonilised tantsud allemande, courante, sarabande, gavott ja gigue, sageli koos double’ite, juba välja kirjutatud varieerimisvariantidega. Aktiivne motoorne liikumine vaheldub kapriisse vabaduse ning süvenenult meditatiivsete aeglaste osadega. Kui “Prantsuse süite” võib hästi mängida ka noor muusik, siis “Inglise süitide” esitamine nõuab rohkem kogemusi ning pikaaegset Bachi stiili ja kaunistuste maailmas olemist. Lembit Orgse on pianist, kel on kahtlemata see vajalik kogemus olemas ja samas ka selles maailmas viibimisest tekkinud vabadus. Tahaks kindlasti loota, et ta tegeleb Bachi interpretatsiooniga aktiivselt edasi ning salvestab oma mõtted edaspidi ka plaadile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming