Lepo Sumera portree

Elis Vesik

  „Portree. Lepo Sumera”: Kadri-Ann Sumera (klaver), Tõnu Kalm (klarnet), Oksana Sinkova (flööt), Karmen Puis (sopran) ja Merike Vaitmaa (muusikateadlane). 21. XI Mustpeade majas.   Kontserdi pealkiri ja toimumisaeg viis mõtte Wilde’i romaanile „Dorian Gray portree”. Nagu teada, maaliti raamatu peategelasest portree, mis aegade möödudes muutus üha grotesksemaks ja jõledamaks, ent Gray enda värskus ja nooruslikkus säilis häbitute tegude juures muutumatuna. Kontsert toimus eelmisel neljapäeval – kultuuripoliitiliselt ühel pingelisemal õhtupoolikul, mil vaatamiseks oli välja pandud moondunud portree meie kultuurimaastikust. Kuna Lepo Sumera (1950–2000) oli ühiskonnatundliku närviga helilooja, küsisin kontserdil esinenud Kadri-Ann Sumeralt, mida isa selle kõige kohta nüüd oleks öelnud ja sain vastuse: „Isa elas ajal, mil riigikord ja paljud asjad, näiteks rahastamise allikad muutusid. Tema oli üks neist, kes pidid tegema kohutavalt ebapopulaarseid otsuseid tol keerulisel ajal, mil keegi ei võinud teada, mis kõigest saab. Praegu ei ole minu meelest tegu ikkagi paratamatu ebapopulaarse otsusega, vaid pigem lahmimisega. Isa võttis kohtutavalt südamesse seda, mida ta pidi tegema ja kuidas teda kritiseeriti. Arvan, et talle oleks kujuteldamatu olukord, et inimene, kellel on õigus ja võim otsustada, ei tee seda oma südame kõige parema äratundmise järgi. Tema puhul, olgu muusikat kirjutades, õpetades või ministrina, oli esimene punkt üles leida see, mida ta tegelikult mõtles, mis olin tema seisukohalt aus. Paraku tundub selline positsioon pigem väga harv, mõtlen ausust poliitilises ringkonnas. Ma arvan, et kunstnike seas on jätkuvalt ausust palju, ausust oma kunsti, oma käsitöö ees.”

Nimelt ausust oma kunsti ja käsitöö ees oli tunda ka Lepo Sumera muusikale pühendatud kontserdil, kus astusid üles pianist Kadri-Ann Sumera, klarnetist Tõnu Kalm, flötist Oksana Sinkova, sopran Karmen Puis ning muusikateadlane Merike Vaitmaa. Kaasteelise ja Sumera muusika uurijana avas Vaitmaa helilooja loomingut põhjalikult ja ühtlasi asjatundliku üldistusjõuga.

Kontserdil kõlas klaveri, flöödi ja klarneti esituses enamik lugusid, mis sellele koosseisule Sumera loomingust leida. Triona esitati vaid üks lugu, „Scenario” (1995), kus Tõnu Kalm võttis kätte ka bassklarneti. Kõlasid veel „Quasi improvisata” flöödile ja klaverile (1983/1993, olemas ka versioone teistele pillidele), „Senza meetrum” (1986) klarnetile ja klaverile ning lisaks sai igaüks mängida ka mõne soololoo. Meeldivalt tõusid esile ka kaks laulu – „Tähed” (2000, Marie Under) ja „Mu muusika” (William Shake-speare, Harald Rajametsa tõlkes) sopranile ja klaverile. Kuna Sumera on kirjutanud palju ka filmimuusikat, sai kava lõpetuseks ka üks suurepäraselt sobiv nukufilm „Kevadine kärbes” (režissöörid Riho Unt ja Hardi Volmer, 1986) oludest, seadustest, südametunnistusest ja sellest, millega kõik lõpeb. Moosekandilikult uitav muusika aitas filmi peenemad nüansid eriti ilusaks kompositsiooniks kujundada.

Kuigi Lepo Sumera füüsilisest lahkumisest on möödas juba 13 aastat, ei tundunud see kontsert kurbliku tagasivaatena. Oli tunda energiat, mänglevust, rõõmu ja õhus oli hetke erilisuse erutustki. Iga teos oli hoolega läbi mõeldud ning hästi nii vaimselt kui ka tehniliselt ette valmistatud, sest seda Sumera muusika nõuabki. Muusika, mis on pingul kui vinna tõmmatud vibu, täis sisemist energiat. See muusika eeldab ka täpsust, tehnilist pagasit ja ka loomingulist lähenemist, millest selle õhtu esinejatel puudust ei tulnud.

Kontserdi avanud „Quasi improvisata” on kui emotsionaalse väljendusrikkuse igiliikur, võimaldades esitajale suurt tõlgendamisvabadust. See visandlikkus on pianisti sõnul omane ka teistele kontserdil kõlanud teostele. Päris lõpuni fikseerimatus algtekstis loob aga esitusse parajal määral pinget: on tõesti tunne, nagu valmiks teos kohapeal ja kuulaja on tunnistajaks selle ettekande kordumatusele. Kogu esituse vältel võis kaht instrumenti aduda kõlaliselt kui üht: üks täiendas teist ja vastupidi. Kulminatsioonihetkel võis teatud emotsionaalse ülelaadimise tõttu tabada pisierinevusi flöödi ja klaveri intonatsioonis, kuid sedapuhku oli see veidi kriipiv olukord isegi sügava mõtte teenistuses.

Interpreedid olid muusikalised karakterid läbi analüüsinud ja esitasid neid läbi oma dramaturgia (oli huvitavaid avastusi dünaamilistest nüanssidest kehakeeleni), jäädes ikkagi autori suhtes aupaklikuks. „Vaikiv odalisk” (1997) sooloflöödile pakkus sellist dramaturgiat eriti palju: Oksana Sinkova esitas mõnuga dialoogilisi elemente ja nüansseeris etteastet ka mänglevalt kelmikate võtetega.

Ka muusika emotsionaalne külg oli kontserdil alati kohal, esitustes oli siirust, mänglevust, mõtisklevust, haprust, tõsidust ja mitmekülgsustki – mis oli hästi näha klaveripala „Pardon, Fryderyk!” (1981) löökpillipartiis, mille Kadri-Ann Sumera esitas kadestamisväärse löökpillimängutehnikaga.

„Kaks capriccio’t sooloklarnetile” (1984) on ehitatud dünaamilistele kontrastidele. Siin on esindatud koomiline faktor kõige tugevamalt ootamatute fortissimo’te näol. Materjali on vastandatud ka rütmiliselt, tempos, harmoonias jne. Seejuures tundus lausa tragikoomiline, kuidas Tõnu Kalm stoilises rahus n-ö ilusa kaarega neid kontraste pildus. Visuaalses pildis eriti midagi aru saada ei olnud, kuid dünaamilised kontrastid töötasid tõesti vahel üsna valuläve piiril. Sama laadi dünaamilistel kontrastidel põhineb ka „Scenario” muusikaline sündmustik, põhikontrast siiski kiire-aeglase vastandamisel. Muusikaliselt huvitavad on just dünaamiliselt jõulis-tihedatele liikumistele vastanduvad flegmaatilisemad vaba tempoga „ülipisikesed” (Kai Tamme sõnakujund) liikumised, sealjuures haaras esituse mänglev motoorika lõpuni kaasa. Teos kõlas väga värskelt ja tänapäevaselt. Ja teose lõpp! Kui kirjutan, et mängijad tõusid lõpunootide peal püsti, ei tundu see kuigi naljakas. Aga kohapeal mõjus selline tort-näkku-huumor väga hästi.

Sumera kammerteosed sündisid tihtipeale üheaegselt sümfooniatega, kuid sageli avaldub neis helilooja olemuse teine pool, mis on seega vaid üks osa tema portreest. Kuid tema kammermuusika on alati loonud otsekontakti tunnetuslikul tasandil kogu tema loomingulise protsessiga, mis vähemalt kõlanud muusika põhjal otsustades on olnud väga pakatav, ühtehoidmist soodustav ning veel nüüdki häid mõtteid, impulsse ja nooruslikku energiat andev jõud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming