Lihtne kontseptsioon, ilus teostus

Aleksandra Dolgopolova

„Paradiis ja põrgu”: Hortus Musicus, solistid Kädy Plaas (sopran), Teele Jõks (metsosopran), Pavlo Balakin (bassbariton), Anto Õnnis (tenor), Tõnis Kaumann (bariton), Riho Ridbeck (bass), lavastaja Georg Rootering, dirigent Andres Mustonen. 24. IV Estonia kontserdisaalis. Hortus Musicuse teatraalsete elementidega kontserdi „Paradiis ja põrgu” taga oli väga ilus ja lihtne kontseptsioon. Kava esimene pool XVII sajandi alguses tegutsenud heliloojate Giovanni Francesco Anerio ja Vincenzo Pace vaimulike dialoogidega esindas „paradiisi” ning pärast vaheaega oli publikul võimalik sukelduda teispoolsuse vastandsfääri ja saada osa Claudio Monteverdi teosest „Tänamatute naiste ball” („Il ballo delle ingrate”, kirjutatud 1608., ilmunud 1638. aastal), mille sündmustik leiab aset allilma suudmes. Lavakujunduseski kasutati stiilselt värvisümboolikat, minimaalsete vahenditega anti edasi erinevate rollide ja teispoolsusega kaasnevat märgilist tausta. Kaks peamist värvi, punane ja sinine, tähistasid loomulikult põrgut ja taevast. Lavastuslik element jäi küll tagasihoidlikuks ja piirduski eriti kontserdi esimeses pooles peamiselt tegelast identifitseeriva värvi kasutamisega. Iga Anerio ja Pace vaimulik dialoog kujutas endast väikest staatilist stseeni, kus lauljad kehastusid eri värvi keepide abil teatud tegelasteks: valge tähistas kristlasi, keskajast alates kuninglikuks värviks peetud sinine Kristust ja must Surma. Vokaalsolistide etteasted olid väga heal tasemel, kuigi kõige tugevamad tekstikujundid (näiteks surmastseen Anerio loos „O tu che vai per via” või kristlasi taga ajanud Sauluse tapmisüleskutsed „Eccone al gran Damasco’s”) oleksid võinud leida vokaalis pisut eredama väljenduse.

Kava raskuspunkti moodustas Monteverdi „Il ballo delle ingrate” ehk „Tänamatute naiste ball” kaheksandast madrigaliraamatust. „Il ballo” tuli ettekandele 1608. aasta Mantova hertsogi poja pulmapidustustel, kus kõlas esmakordselt ka kuulus „Orpheus”. Madrigalis avas Monteverdi allegooriliselt mõneti frivoolse teema: need daamid, kes lükkavad tagasi (kehalise) armastuse, satuvad põrgusse (kuuldavasti olnud Mantova õukondlased tuntud naistekütid ja teema väga päevakajaline). Monteverdil õnnestus aga teha kahemõttelisest teemast liigutav poolteatraalne stseen inimelu ja rõõmude põgususest. Tollal uudne retsitatiivne stiil, milles on kirjutatud „Il ballo”, võimaldas tal anda sõnumi muusikas edasi väga täpselt ja kujundlikult. Teele Jõks Venuse rollis ja Kädy Plaas Amorina olid võrratud nii tekstitundlikkuse kui ka vokaali poolest. Venuse aaria „Udite donne” („Kuulake, naised!”) esitus oli esmaklassiline – nii peent teksti väljendamist oskaks oodata vaid mõnelt itaallaselt. Jõks mängis oma häälega ja joonistas välja ka kõige peenemad tekstikujundid. Plaasi osa oli väiksem, aga esitatud samuti väga veetlevalt ja hästi talitsetud vibraatoga. Pavlo Balakin Plutona oli väga brutaalne, kuid jäi väljenduslikkuse poolest naissolistidele alla (minu maitse järgi oli ka vibraatot liiga palju).

Kuna ballid žanrina olid väga interaktiivsed etendused, kus püüti hajutada piiri laval toimunu ja publiku vahel, siis tundusid esinejate tagasihoidlikud püüdlused kaasata tegevusse ka publik väga sümpaatsed. Näiteks tegi Teele Jõks põrgusügavikest hetkeks maa peale tagasi toodud naiste hingedele „ekskursiooni” Estonia kontserdisaalis (tekstis ülistas libreto autor Ottavio Rinuccini muidugi Mantova valitsejate lossi hiilgust) ja Pluto pöördus oma aarias saalis viibinud daamide poole (Rinuccini versioonis kõnetas Pluto kohal viibinud printsesse ja õukonnadaame). Põnevalt oli lahendatud ka ulatuslik balletistseen: esmaesitusel Mantova pulmapidustustel esitas seda kaheksa tantsupaari, sealhulgas peigmees oma isaga. Estonias kujutasid põrgusse sattunud naiste hingi mustast riidest nukud, mis hõljusid meeste abil kurvalt laval ringi. Originaallavastuses oli see kindlasti teose üks pingestatumaid stseene, sest hingede tants pidi väljendama tohutut kahetsust ja kurbust, end põrgupiinadesse määranud naiste igatsust valguse ja päikese järele (nagu ka 1608. aasta esituse pealtvaatajad on kirjeldanud). Hortus Musicus kõlas balletistseenis siiski liiga kergemeelselt: oleksin oodanud süngele meeleolule kohasemat interpretatsiooni, mis ei saanud teoks liiga kiirete tempode ja hoolimatu artikuleerimise tõttu.

Samalaadseid etteheiteid ansamblimängule võib teha ka Gasparo Zanetti kogumikust „Il scolaro” pärit instrumentaaltantsude esitusele. Kuigi tempod olid just parajad ja kaasahaaravad, kõlasid tantsud laadameelelahutuse moodi – rohkem tähelepanu detailidele ja vähem juhuslikkust oleks ehk teinud esituse tõsisemalt võetavamaks.

Kui oma kontserdimuljed kokku võtsin, jagunesid need kaheks umbes vastavalt kontserdi dualistlikule pealkirjale: tunduvalt suuremat naudingut pakkusid vokaalsolistid ja lavastuslikud lahendused kui instrumentaalmäng. Siiski oli kontserdikava tervikuna nii kadestusväärselt hästi läbi mõeldud, et lõppkokkuvõttes sulasid vastandlikud muljed positiivseks tervikuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming