Looduslaps versus täiskasvanud

Brigitta Davidjants

Ülo Raudmäe ja Ülo Vinteri muusikal „Pipi Pikksukk”: muusikaline juht ja dirigent Priit Aimla, lavastaja Andres Dvinjaninov (Emajõe Suveteater), kunstnik Riina Degtjarenko (Eesti Draamateater), valguskunstnik Anton Kulagin, koreograaf Jüri Nael, osades Merit Männiste, Jaanus Tepomees, Maris Liloson, Terje Pennie,  Riina Airenne, Raivo E. Tamm, Tõnu Kilgas, Mart Laur, Alo Kurvits. 26. III rahvusooperis Estonia.        Ilmselt pole ma oma aastakäigu tüdrukute seas mingi erand, kui ütlen, et Lindgreni loominguga ja eeskätt Pipiga oli mul lapsena eriline suhe. Tõsi küll, Karlsson oli mulle täielik antikangelane ja üks lapsepõlve põhiprobleeme oli see, mida teha, kui see nõme  onkel peaks ootamatult minu juurde sisse sadama. Pipi oli aga mu eeskuju, sest temaga sai samastuda, erinevalt kas või Rapuntslist, kelle peamine ülesanne näis seisnevat juuste kasvatamises.       

Loomulikult käis Pipi vaimustusega kaasas Ülo Vinteri ja Ülo Raudmäe vinüülplaat „Väiksed nipid”, mille ribadeks kulunud kate näib nüüd värske pilguga vaadates täitsa stiilne. Tõsi, kuigi lavastust mul tollal näha ei õnnestunudki, sai Karisma lauldud Pipi mulle nii kalliks, et olin uuslavastuse suhtes kaunis skeptiline. Reklaami-Pipi tundus plakatitel lihtsalt liiga nunnu ja YouTube’ist kuulatud Merit Männiste pisut lapselik. Selle taustal poleks uskunudki,  et uues Pipis on nii palju särtsu peidus – lavastuse kandis välja just nimiosatäitja. Merit Männiste laulus ei torganud silma midagi häirivalt lapselikku: tal on omapärase tämbriga selge hääl, millesse ta oskab panna kõige erinevamaid meeleolusid. Ja ega Männiste Pipi roll just kergete killast ole, kui võtta arvesse taamal kummitavaid Sallot, Karismat ja ilmselt ka lauljana juba ilma teinud Nele-Liis Vaiksood. Oma laulustiililt pole Männiste pooltki nii sillerdav,  kui oli näiteks Karisma. Ta on rohkem marakratt, aga Pipile sobib see hästi. „Pipi Pikksuka” teostus oli igati tipp-topp. Retrohõnguline lavakujundus mõjus hubaselt ka emadele ja isadele ning aeg-ajalt on lihtsalt tore näha täiskasvanud inimesi laval veiderdamas. Ka muusikalises plaanis oli kõik paigas. Iseloomustab ju Vinteri ja Raudmäe teost ülisärav orkestratsioon ning dirigent Priit Aimla juhatatud orkester tõi vajalikud  värvid ilmekalt välja. Kindlasti polnud orkester vaid lauljate saatja rollis. See aga ei tähenda, et lauljates oleks puudunud vajalikus koguses emotsiooni ja usutavust. Eriti sümpaatne oli, et kuigi kõrvuti olid üsna eritasemelised lauljad, ei tekkinud nende vahel stiililist ebaühtsust.   

Mis puutub lavastuslikku külge, jäävad Andres Dvinjaninovi nägemuses Tommi ja Annika esimeses vaatuses täielikult tagaplaanile, kuid teises vaatuses pakuvad nad publikule rohkem samastumisvõimalusi. Silma jääb ka politseiniku rollis üles astunud Rene Alas,  kes on ehtne ment, selline, keda kujutaks ette Putini Venemaal. Ilmekalt oli välja mängitud ka Pipi üksindus, aspekt, mis jäi lapsena raamatut lugedes täielikult kahe silma vahele. Sealjuures on huvitav, et Lindgreni enda esialgses versioonis puudus kirjandusteadlase Ulla Lundqisti sõnul üksilduse liin täielikult. 

Sel ajal, kui Lindgren kirjutas oma „Pipi Pikksuka”, olid Lundqisti väitel just tekkinud  uuemad arusaamad laste kasvatamisest. Oli hakatud rääkima lapse õigusest eneseväärikusele ja austusele, autoritaarse kasvatusstiili asemel autoriteetsest ja suunavast. Ometi mõjus Pipi raamat nii radikaalselt, et esimene kirjastus lükkas selle tagasi. Ja kuigi Lindgren muutis hiljem Pipi tegelaskuju küll pehmemaks, on raamat nagu Lindgreni teisedki teosed suhteliselt sotsiaalkriitiline. See sotsiaalkriitilisus pole kuhugi kadunud ka Dvinjaninovi  lavastuses. Selle üks aspekte ongi Pipi ja täiskasvanute kontrasti rõhutamine, n-ö puhas looduslaps versus täiskasvanud ja nende õpitud sotsiaalsed konventsioonid. Ja ehk see teema polegi nii kohatu Eestis, kus viimasel ajal üha enam arutletakse, kas oleks vaja laste õigustega tegelevat volinikku. Tõsi, ma pole kindel, kas laval on hea toon rääkida pannakookidest, aga ilmselt ei olegi lastemuusikal, eriti veel oma ajastu kontekstis  üsna anarhistlik Pipi-lugu tingimata see koht, kus laps korrektset eesti keelt õpib. Muide, Lindgreni lõplikus „Pipi Pikksukas” oli Pipi kuulus koolipeatükk kokkuvõttes üsna sõbralikuks muudetud. Dvinjaninovi etenduse koolistseen meenutas meeleolult pigem Pipi algvarianti, kus tüdruk õpetaja oimetuks hirmutab: „Ausalt öeldes ei ole mul edaspidi sääraste lapsikustega aega tegelda”. – „Kas ma võin selles  kindel olla?” pomiseb õpetajanna väsinult. Mis puutub minusse, siis lavastuse lõpus tabasin end mõttelt, et ei tea, kas on asi selles, et olen lapsega kodus olles pisut infantiilseks läinud, aga „Pipi” näol oli tegu minu viimase aja toredaima kultuuriüritusega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming