Loomemajandusest ja kultuuripoliitikast

Eero Raun

Ajakirjanik Mart Niineste poleemiline seisukohavõtt („Muusikapoliitika – seisuslik kord igavesti” 29. VIII Sirbis) on saanud juba üksjagu tagasisidet, kus muu hulgas on ilmnenud ka jahmatust selles kontekstis ootamatust „kodanluse ja aadli” vastandamisest (nt Evi Arujärve vastus samas lehes). Tuleb paraku tõdeda, et marksistlikud klassivõitluse ideed elavad aina edasi.

Omalt poolt näen vajadust täiendada Niineste toodud mudelit, mille juures on tsiteeritud Pierre-Michel Menger’ Euroopa kultuuripoliitika käsitlust1. Prantsuse sotsioloogi välja pakutud kultuuripoliitika muutumise neljafaasilist jaotust ei ole õige vaadelda lineaarsel ajateljel ühekordse ja ühesuunalise protsessina – see oleks desorienteeriv lihtsustus. Kultuur on läbi sajandite pakkunud märgilisi sõnumeid kõigile ühiskonnaklassidele ning sisaldanud alati ka majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte. Selline kujutlus, et pärast elitaar­kultuuri murenemist pääseb mõjule kodanliku olemusega loomemajandus (ja punkt!), tuleneb küll liigselt klišeesid sisaldavast haridusest ning meenutab Fukuyama progressiuskset käsitlust „ajaloo lõpust”.

Rääkides kultuuripoliitikast Euroopa moodi, tasub rõhutada: loomemajandus (creative industries) ei saa ega tohi olla seatud kuidagi asendama n-ö traditsioonilist kultuuripoliitikat. Need on oma märgisüsteemiga kaks erinevat dimensiooni, kusjuures üks ei allu teisele, aga vaja on mõlemat. Loomemajandus ei ole „uutmoodi, kaasaegsem vaade kultuuripoliitikale”, vaid üks majandussektor teiste seas (mis annab Eesti puhul SKP-st ligi 3% ja tööd ligi 30 000 inimesele)2. Intellektuaalse omandi kommertsialiseerimine on sajandeid seisnud kunstiloomingu kõrval. Põhjus, miks sellest tänapäeval sedavõrd innukalt räägitakse, on lihtne: olulised struktuurimuudatused maailmamajanduses sunnivad otsima uusi kasvuallikaid ning talentide poolest jõukas Eesti näeb selles tänuväärset võimalust enda kehtestamiseks senisest suuremana. Ideel on ilmekas iva. Ülemüstifitseerimine ja moe­trendiks seadmine teeks aga karuteene loomemajanduse sektori pika­ajalisele arengule.

Euroopa Liidu kultuuristatistika (sh ka Eestis) kasutab raamistikku (ESSnet Culture)3, kus pole seatud prioriteetseks ühtegi kultuurivaldkonda, vaid fikseeritud: loomemajandus saab oma sisendi kaunite kunstidega seotud loomisprotsessist. Loomine on kõige alus, sellele järgnevad funktsioonid ehk väljatoomine (tootmine ja kirjastamine), levitamine ja kaubandus ning säilitamine, haridus ja korraldus ei erista samuti „kõrget” ja „madalat” kultuuri. Raamistik eeldab dimensioone, mis väljenduvad otseselt majanduskeeles: tööhõive, rahastamine, tarbimine ja osalemine. Kui erinevaid sektoreid esindavad (nt töötleva tööstuse) ettevõtted harjuvad rohkem rakendama seni kultuuri valdkonda jäänud loomepotentsiaali, saavutavad nad rahvusvahelise kogemuse järgi kõrgema lisandväärtuse.

Kultuuripoliitikat (mida juhib riik) koos sellealaste valikute tegemisega vajame ka sel juhul, kui loomemajandus (mida juhib erasektor) hoogsalt kasvab. Eestis vallandunud kõrgkultuuri defineerida püüdva arutelu taga seisab mõistagi võitlus niigi puuduliku baas­finantseerimise säili(ta)mise pärast. Ning on loomulik, kui riik, kes on kulutanud oma piiratud vahendeid tippspetsialistide väga pikaajalisele ja individuaal­tundide tõttu ka väga kallile väljaõpetamisele, püüab leida neile ressursse (raha kõrval ühtlasi nt tähelepanu) ka tööturul pärast diplomi kätteandmist. Tegu pole kitsa eliidi seisuslike privileegidega, mille peaks (kultuuri)revolutsiooniga ümber jaotama, vaid ressursside ratsionaalse haldamisega.

Isegi kui ühes või teises kunstižanris ilmneb mõningaid „seisuslikke hoiakuid”, on see lihtsalt mäng, mis aitab oma publikut leida ja temaga suhestuda. Mäng on oluline asi, kuid alati ei pea seda pimesi uskuma. Tegelikus elus näeme ju, et aristokraatlikul kombel oma kuulajatega veidi distantsi hoidev tipp-pianist elab jätkuvalt tagasihoidliku paneelmaja kitsukeses korteris, poplaulja kasutab lihtsa naabripoisi imagot teadlikult edasi ka siis, kui saab endale majanduslikus mõttes palju rohkem lubada. Ent resümeerigem: ükski loovisik ei teeni praegu Eestis liiga palju, kuid enamik saab liiga vähe – nii tulu kui tunnustust. Pidevalt vananeva ja väheneva publiku ja väga väikese turu tingimustes on seetõttu hädavajalik hoida oma talentidele lahti kõik võimalused ja luua juurde kõikvõimalikke kanaleid rahvusvahelisele turule. Meie talentide publik, tuluallikad ja arenguvõimalused on üha sagedamini piiri taga. Rahvusvahelistumiseks peame kasutama nii kultuuripoliitilist kui loomemajanduslikku instrumentaariumi. Ajude liigset äravoolu ei pea seejuures kartma, sest kultuuriliselt haritud eestlasele on teada kodu ja kodumaa väärtus. Kodust klassivõitlust kui konnatiigistumise väiklast kaasnähtust peaksime aga kindlasti vältima.

Eero Raun, TÜ kultuuriteooria doktorant

1 http://www3.grips.ac.jp/~pinc/data/10-28.pdf.

2 Eesti loomemajanduse olukorra uuring ja kaardistus. Eesti Konjunktuuriinstituut, 2013.

3 „Loomemajanduse näitajad”. Eesti Statistikaamet, 2012. http://www.stat.ee/57653.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming