Lootuse ja lootusetuse piiril

Sirje Normet

Päivi Nisula laulis Riika soome ooperi sopranirollide tippu. pressifoto 1970ndail oli soome ooperi kuldaeg. 1975. aastal esietendusid Joonas Kokkoneni ooper „Viimased kiusatused” ja Aulis Sallineni „Ratsanik”, mida mängiti Olavinlinna kindluse 500. aastapäeva pidustustel (Olavinlinnas toimub Savonlinna ooperifestival). 1978. aastal esietendus kolm silmapaistvat soome ooperit: Ilkka Kuusisto „Mehe küljeluu”, Jorma Panula „Jaakko Ilkka” ja Aulis Sallineni „Punane joon”. Viimase tõi Soome Rahvusooper 1985. aastal külalisetenduste raames ka Eestisse. Peaosades laulsid tollal Jorma Hynninen ja Taru Valjakka, ooperi lavastas legendaarne Kalle Holmberg, dirigeeris Ari Angervo.

Ooper „Punane joon” on kirjutatud Ilmari Kianto samanimelise romaani ainetel; raamat ilmus 1911. aastal ja räägib Karjala saunikupere saatusest, taustaks 1905. aasta revolutsiooni järgsed meeleolud Soomes. Meenutagem, et liberaalse tsaari Aleksander I ajal sai Soome autonoomse suurvürstiriigi eristaatuse, Soomel oli oma raha, postmargid jne. Ent XIX sajandi lõpus hakati tsaari lähikonnas Soome eristaatusele viltu vaatama, mis viis järk-järgult süveneva venestamispoliitikani – ja endisest lojaalsest tsaaririigi lääneprovintsist sai mässav piirkond. Vene-Jaapani sõja kaotuste tuules tuli Venemaal oma repressiivset poliitikat mõnevõrra mahendada ja nii õnnestus soomlastel saada ka uus konstitutsioon. Kianto romaanis ja Sallineni ooperis kirjeldatud 1907. aasta valimistel osalesid esmakordselt ka naised, mis oli täiesti pretsedenditu terves Euroopas.

Ooperi koloriitsemaid tegelasi on agitaator Puntarpää (Aki Alamikkotervo), kes kutsub külainimesi oma partei poolt hääletama, lubades maad, leiba ja paremat elu. Suures osas kirjaoskamatud inimesed peavad partei kandidaadi nime alla tõmbama punase joone. Kui pliiatsit ei ole, siis kas või verise sõrmega. Kuigi Puntarpää partei valimistel võidab, ei too see inimestele lubatud paremat elu: Topi ja Riika kolm last surevad alatoitluse tõttu soetõppe. Samal ajal käib Topil isiklik sõda suure karuga, kes käib lambaid murdmas. Ja kui karu tapab pere viimase lehma, siis läheb Topi karuga kahevõitlusele ning selles võitluses saab ta ka surma. Riika ahastab: „Topi, kas sa oled elus? Vasta mulle, Topi!” Vastust aga ei tule – Topi lamab liikumatult, punane verejoon kaela peal.

Lavastaja Pekka Milonoff ja kunstnik Eeva Ijäs on selle sünge loo lavale toonud vägagi realistlikult: laval on vaeste külameeste hütid, inimesed on hallides ja pruunides kulunud riietes. Masendava eluolu kohal kõrgub sünge taevas. Eesriidele on projitseeritud tuules hõljuv viljapõld, mis sümboliseerib igatsetud helget tulevikku. Vili on leib, see on laste tervis ja tulevik. Viimases hädas pöördub Topi (Jorma Hynninen) kirikuõpetaja poole. Ka sealt ei saa ta viljaabi, sest ei käi regulaarselt kirikus ning tundub, et Topi eriti ei usugi jumalat. Ooperi lõpus jääb Riika (Päivi Nisula) lavale üksinda.

Helilooja Sallinen on öelnud, et Riika on siin kõikide õnnetute naiste sümbol. Laval on traagilise saatusega naine, kes on kaotanud oma lapsed ja armastatud mehe. Maailma-esietendusel seisis helilooja soovil ooperi lõpustseenis Riika selja taga rohetav kasepuu kui lootuse sümbol. Pekka Milonoffi lavastus lõpeb aga kuldse vooga (taevamannaga?!), mis langeb Riika taga seisva tundmatu talumehe pähe. Pean tunnistama, et 1985. aastal Estonias nähtud Holmbergi lavastuse lõpuversioon oli palju mõjuvam.

 

Ooperi kangelannaks tõusis Päivi NisulaHelilooja Aulis Sallinenilt küsiti enne ooperi uue lavastuse esietendust, mida on Kianto saja-aastasel romaanil ja ta enda 30 aastat tagasi kirjutatud ooperil öelda tänapäeva teatrikülastajale. Sama küsimus vaevas ooperist tulles mindki. Nõukogude okupatsiooni ajal Eestis nähtud Holmbergi lavastuses oli detaile ja rõhuasetusi, mis tollal, meie jaoks üpris lootusetul ajal, läksid vägagi hinge. Topi allajäämine võitluses karuga süvendas meie lootusetusetunnet veelgi, rohetav kasepuu ooperi lõpus oli aga nagu sõbrakäsi raudeesriide vahelt. Eks seda olid tollal kõik need kolm päeva, täis soome muusikat.

Nüüd on Eesti iseseisev riik, peaaegu heaoluriik nagu Soome. Istusin saalis ja mõtlesin: kas see lavateos on nüüd minu jaoks lihtsalt ajalooline ooper või on siin peidus üldinimlikum sõnum? Nõustun helilooja Sallineniga, kelle sõnul on see ooper pigem meeldetuletus, et demokraatia (vabad valimised jne) on absoluutne väärtus, mida tuleb iga hinna eest kaitsta. Ajaloos on läbi mängitud mitmeid ühiskonnakordi, aga demokraatlikust korrast paremat pole keegi suutnud välja mõelda.

Kuid see on ka lugu inimese hingega manipuleerimisest, kusjuures ega poliitilised ja religioossed ideoloogiad teineteisest eriti ei erinegi. Kuidas saavutada vaimne vabadus ja majanduslik sõltumatus? Need on igavesed teemad, mida üks ooper ära ei lahenda. Hea kunstiteose väärtus ongi selles, et ta ärgitab endale küsimusi esitama.

Seekord tõusis Sallineni ooperi kangelannaks Topi naine Riika (võrratu Päivi Nisula!). Kolme lapse ja armastatud mehe surm jätab selle õnnetu naise eluvõitluses üksinda. Ometi oli Riika võimsas lõpustseenis midagi, mis jättis lahti lootuseukse: ehk tuleb ta ellu veel uus armastus ja sünnivad lapsedki… Päivi Nisula laulis ja mängis Riika soome ooperi sopranirollide tippu. Hinge läks teisegi naise aaria, kupumoori Kaisa (Anna-Lisa Jakobsson) runoviis „Tuuti lasta Tuonelahan”, mida ta laulis Riika ja Topi surnud laste päitsis.

Mõjuva rolli teeb ka Jorma Hynninen. Kannatustest muserdatud Topist saab surmapõlgur, kes valab oma ahastuse välja võitluses karuga ja hukkub. Tundus isegi, et see oli nagu varjatud enesetapp, sest mehe kannatuse karikas oli saanud täis. Ent Riika ei anna alla – Nisula tõlgenduses jäi Riika sügavas traagikas kõlama siiski ka lootusenoot.