„Luban teile – puhas kuld!”

Kadri-Ann Sumera

„Klaverikuld”, Rein Rannapi sünnipäevakontsert. Kavas W. Byrd, J. S. Bach, W. A. Mozart, L. van Beethoven, F. Chopin ja F. Liszt . 14. I Vanemuise kontserdimajas.Rein Rannapist on ikka ja jälle palju ja väga erinevat räägitud. Ühtede jaoks on ta rokimees, teistele säravalt andekas loominguline ja improviseerimisvõimeline pianist, kolmandatele tühisevõitu bluffija, kes hoolib rohkem masside poolehoiust kui kunstist. Ta on kindlasti kodumaisele publikule tuntuim eesti pianist, kelle tema ametivennad on aga tõsiseltvõetavate muusikute ridadest peaaegu maha tõmmanud (muusikuid oli ka kontserdil kahjuks  väga vähe).

Mida siis oodata sünnipäevakontserdilt, mille Rannap osava publikuga manipuleerijana „Klaverikullaks” on nimetatud – kas tõsist musitseerimist, teatrit või lausa tsirkust?

Pean ütlema, et läksin sinna üsna äraootaval seisukohal, valmistudes pettuma või vihastama. Ent juba esimene kavas olnud teos intrigeeris, tekitas huvi ning sundis kindlalt paigale jääma. 

Kava nimetamine „Klaverikullaks” (kavalehel lausa „Luban teile – puhas kuld!”) on kahtlemata teadlik provokatiivne reklaamivõte, mis ilmestab kindlasti Rannapi kogu suhtumist muusikasse, lavaelusse, iseendasse – häbenematu „sa vaata mind!”. Tegelikult kisub selline pealkiri suu muigvele. Kavva valitud teoseid vaadates see mulje kasvab: kuigi tegemist on eranditult klassikalise muusika varasalve kuuluvate teostega, on Rannap kokku pannud küllalt  plakatliku ja teatraalse kava. Justkui tahaks ta tõestada, et klassikaline muusika pole midagi hirmtõsist ega keerulist – siin on küllaga huumorit, hoogu ja efekti! Kavalehel oli pianisti kirjutatud ladus ja heatujuline sissejuhatus, mis mõjus väga sümpaatselt ja juhatas kontserdi kohe vajalikku vabasse õhustikku sisse. See on seesama Rannap, kes flirdib ka laiema publikuga ning ajab sellega paljud tõsisemad ametivennad vihale. Seesama isepäine  pianist, kes ei häbene kasutada popkultuuri kogemusi ka klassikas ning teeb sellega iseendale suure teene.

Esimesel hetkel näib Rannapi kavavalik kirju ja eklektiline (6 autorit barokist romantismini). Siiski on kõik teosed ilmselgelt väga hoolikalt kokku otsitud. Kogu kava ühendab humoorikus, paraadlikkus ja ehk teatud taotluslik lihtsameelsus. Tundub, et Rannap teab väga hästi oma tugevaid ja nõrku külgi ning lähtus sellest juba programmivalikus. Rannapi klaverimäng on väga perkussiivne, pisut agressiivne – legato ja lüürika pole tema ala. See-eest jõulised must-valged kujundid, nali ja rütm istuvad talle nagu valatult.

Kontsert algas inglise barokiajastu helilooja William Byrdi põhiliselt marssidest koosneva süidiga „Lahing”. Nagu Rannap kavalehel kommenteerib: ilmselt andis omal ajal suurel lahinguväljal ikka kaua marssida ja pasunat  puhuda. Tegu on tavatult lihtsakoelise, kuid esitajale suuri leide ja vabadust võimaldava muusikaga. Rannap mängis selle kolmeduuriloo väga markantselt ja teatraalselt välja. Teos oma totralt paljude korduste ja liialdustega on tobenaljakas ja jabur, ja just selline oli ka Rannapi esitus – ilmselt muudmoodi sellist lõbusalt iroonilist muusikat mängida ei saaks ega tohikski.

Kontsert jätkus Bachi „Itaalia kontserdi”  ning Mozarti „Variatsioonidega Glucki teemale”. Bachi esitus oli väga löökpillilik, lausa etüüdilikult krõbisev ning kindlalt ühes plaanis hoitud. Selline kontseptsioon vastandub üsna selgelt praegu moes olevale autentsusepüüdele, kus domineerib pigem pehmus ning nõtkus. Eriti 3. osas hakkasin pehmematest värvidest ja piano’st puudust tundma, ent samas oli Rannapi esitus nii veendunud ning agoogika nõnda hästi mõõdetud, et ka sellise Bachiga  võib nõus olla. Mozarti variatsioonid olid seevastu vägagi värvilised – nii meeleolude, tempode kui eriti rütmilise vabaduse poolest, mis paistab olevat üks Rannapi tugevamaid külgi. Ta ei karda teha kujundeid n-ö puust ja punaseks, ja see on tore.

Beethoveni rondo „Raev kaotatud krossi pärast” räägib juba pealkirjas ise enda eest. Selle pala lõpus tekitas Rannap elevust, veeretades koos viimase akordiga lavale ka tõelise mündi. Beethoveni kõike muud kui tõsise rondo juurde tundus see väga sobilik nali.

Kõige huvitavam oli mulle ehk Chopini Skertso cis-moll. Tavatult aeglane tempo äratas minus algul patuse kahtluse Rannapi pianistlike võimete osas. Samas kuulis tänu sellisele tempovalikule ammu tuntud loost välja mõndagi uut ja üllatavat, eriti faktuuri osas. Minu kahtlus pianisti vormi suhtes hajus aga juba Skertso lõpuosas, mis esitati tõelise  hooga, risti ette löömata ning täieliku pianistliku üleolekuga. Lõpulugudeks mängitud Liszti Legend nr 2 ja 15. Ungari rapsoodia veensid mind täielikult, et Rannap mitte lihtsalt pole pianistlikult võimekas, vaid on praegu tõepoolest suurepärases vormis. Sellist oktaavide tulevärki ei ole ammu lavalt kuulnud, vähemalt mitte kodumaiste interpreetide esituses.

Läksin koju vastakate tunnete, aga hea tujuga. Ilmselt ei kujundaks ma ise ühtki teost  nii nagu Rannap; tema esituses oli mõndagi, mis tundus liialdusena, tüütas või ehmatas. Ent säärase läbimõelduse ja julgusega esitatud varianti lihtsalt peab aktsepteerima. Siin oli palju šõud, mis justkui muudaks muusika kergekaaluliseks – aga Rannap ise oli naljategemist ilmselgelt väga tõsiselt võtnud ning see veenis. Kui ta pole ka sügavtõsine kunstnikuhing, on ta kindlasti vägagi tõsiseltvõetav heas mõttes meelelahutaja ja värskendaja,  kelle mäng raputab ärkvele, intrigeerib ning paneb muusikat uue nurga alt kuulama. See kontsert ei olnud n-ö hingele, ent igav ei hakanud küll hetkekski ning muhelema ajas enam kui kord. Ning ka veiderdav-groteskses liialduses on kindlasti rohkem kunsti kui püüdmises iga hinna eest kuldsel keskteel ning hea maitse piirides püsida. Rannapi naiivne-süüdimatu enesekindlus ja heatujulisus ning võime ja tahtmine publikuga suhelda on väärtused,  millest enamikul muusikuil oleks mõndagi õppida. Seda tundis kindlasti ka publik, kes avaldas oma tunnustust püsti tõustes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming