Lühike laulupeo saladuse ajalugu

Vahepealse ränga Vene ajata ei oleks laulupeotraditsioonist midagi järele jäänud.

JÜRI REINVERE

Kõigepealt lauldi paksude puude all, õigupoolest saksa vurhvi järgi. See oli aeg, mil osteti rasket mööblit ja inimestel hakkas tekkima küllalt palju raha, oma riik oli küll alles eos, kuid ikkagi juba tekkimas.

Seejärel lauldi lageda taeva all, täitsa enda nime all ja iseenda pärast. Rudolf Tobiasele see ei meeldinud ja ta tõstatas teema, kas ei oleks aeg see ajalooline igand hauda ajada. Sakslased olid niikuinii vahepeal sama hästi kui lõpetanud puude all ilusatel teemadel laulmise: ju siis pidanuks seda tegema ka eestlased.

Laulupidudel vedas aga nõukogude korraga: olen veendunud, et vahepealse ränga Vene ajata ei oleks sellest laulmisest midagi järele jäänud. Selge, et Moskva toetas nõukogude laulupidusid kui rahvusliku kultuuri näiteid, kuid kordades olulisem on see, et laulmine sai – nagu luulegi – tiivad alla, kuna laulda oli võimalik riigis, kus võimatu oli isegi ridade vahel kõnelemine, kui, siis ehk võib-olla tõesti luules.

Me kõik õpime koolis ajalugu nagu loogilist akordijärgnevust, kus igal nähtusel on algusest lõpuni sama roll. Täpsemal uurimisel selgub aga, et mida kauem miski on elus püsinud, seda ebaloogilisem on tema arengutee, seda rohkem on ootamatuid haake ja pidevaid muutusi, et pinnal püsida. Vaja on ka suur kogus lihtsalt ajaloolise juhuse loodud õnne.

See omavahel raskesti suhtlev rahvas saab omavahel korraks kokku ja on võimalik see ühtsustunne, mis ei teki iialgi halli ilmaga telekast riigikogu vaatamisel.

Raigo Pajula

Mis õnn see nõukogude kord siis ikka oli? Aga kui mõelda, kuidas eestlased peaaegu elu eest laulma hakkasid, mismoodi see meie vokaalkultuuri pidevalt toetas ja tõi konservatooriumi laulukateedrisse tudengeid, kellel olid juba soodsalt väljakujunenud eeldused, siis kokku oli see kõik pääsemine muidu nii õudsest olukorrast – pääsemine, mis kannab vilja veel aastakümneid hiljem.

Ma olen täiesti kindel, et meil ei oleks ühtegi Tormist ega võib-olla ka Pärti, kui meie kehas ei oleks olnud seda lakkamatut hääle ja häälekandmise tunnetust, mille nimel harjutas peaaegu kogu rahvas. Meil ei oleks täiesti kindlasti Eesti Filharmoonia Kammerkoori ega tema kuulsaid dirigente, sest neil ei oleks sellises vormis lihtsalt tööd olnud. Eesti Heliloojate Liit võib heliloojate liitude meres olla õnnelik, et tal on nii palju liikmeid, keda tunneb suurem rahvahulk ja kelle muusikat esitab peaaegu kogu rahvas. Unikaalset leidub palju. Kirill Petrenko ei saa unistadagi, et ta seisab oma rahva ees ja et tal on neile kõigile selline tähendus. Isegi Valeri Gergijev ei saa seda endale lubada, sest tema rahvas talle ei aplodeeri – ei rahvana ega üksikult. Ka Esa-Pekka Salonenil ei ole kogu rahva ees sellist rolli. Pierre-Laurent Aimard’i viise ei ümise Prantsusmaal keegi, silmad liigutusest märjad, ja Sarah Brightmani ei tooda kohale, kui on vaja tõsta inglaste igavesti keerulist enese­teadvust. Ühesõnaga, väga palju seda, mis meil on ja millest teised ei või unistadagi, on meil tänu sellele, et üks vaene rahvas leidis väikese niši, kus ta on saanud olla enam-vähem, nagu ta on tahtnud. Muide, see vajadus ei ole praegu üldse väiksem, ainult teatrilava on teine ja lauluteksti sõnumit ei pea ka enam ridade vahele peitma. Küsimus, kuidas on olla eestlane, on aga eestlastele sama segane, kui mitte segasemgi kui tollal.

Me otsime vastuseid endale tuttavast kohast – ja see koht vastab meile. Ta räägib meile, et meil on hästi juurdunud ajalugu, me oleme väga nutikad ning et loodus meie ümber sosistab meile pidevalt salasõnu, mis ussisõnadena praeguses rahvusvahelises suures poliitilises äraootamises meie südameid rahustavad.

Selle tunde võimalikkus, kas või üheks üürikeseks hetkeks, on meile rohkem väärt kui sadu istungeid poliitilisi diskussioone. See hetk on inimese meeles samaväärne sellega, kui valitsus teataks, et kõigile antakse otsekohe 7000eurone pension. Sellise pensioniga saab kindlasti ära elada, kuid samal ajal on rahval väga raske pidevalt väänelda sisetunde käes, kas me ikka hoolimata kõigest peame vastu ja kas me oleme teistel ees. Tol hetkel, kui rahvas laulab, ei ole neid teisi vaja ning see selle hetke lunastabki.

Iga rahvuslik kriis on hea, kui suudetakse hakkama saada sellega, et kooli­lapsed ei istu vaid kodus arvuti ees ja veedavad vahel aega ka värske õhu käes. Laulupidu toob selle lihtsalt niisama inimestele kätte, ilma et sellesse investeeritaks tohutuid Mehhiko kartellide vastu võitlemise programmide rahasid. Hea on ka see, et kõik inimesed ei istu oma suvilas pikisilmi külalisi oodates, vaid see omavahel raskesti suhtlev rahvas saab omavahel korraks kokku ja on võimalik see ühtsustunne, mis ei teki iialgi halli ilmaga telekast riigikogu vaatamisel. Seda tunnet ei too rahvale meeldivad seebiooperid, sest seal on nii palju korterite sisustust, mis võib lakkamatult korterit sisustavaid eestlasi lihtsalt hulluks ajada. Seda ei too börsisaated ega … Nojah, spordiuudised vahel toovad, aga palju harvem.

Seepärast oleme tänu oma laulu­pidudele õnnega koos – ja õnnega koos ka ses mõttes, et laulupidusid on võimatu eksportida. Kui tahaksime, siis võiksime laulupidude najal veidi välismaal liugu lasta, aga millegipärast ei tee seda, sest me vist natuke häbeneme sellist rahvamassi tingel- tanglit. Pigem tahaksime midagi sellist, kus oleks rohkem lakk-kingi, lipse-pintsakuid, tikk-kontsi ja kristal­seid saale. Me ei saa ega taha laulu­pidu teistele pähe määrida nagu piiblikaupmehed. See ühislaulmine, mida me teeme, nägu vastu loojuvat päikest, saab jääda vaid meie asjaks – ja seda on meile hädasti vaja. Olgu see nõukogude kord veel kord tänatud, et ta laulupidusid kinni ei pannud ja jättis meile päranduseks sellise kullaaugu.

Kui kõik on teistele müüa ja endale – päris endale – ei kuulu midagi, ei ole meid ennast ka enam olemas. Võime selle mõtte lihtsuse üle naerda, nagu võime naerda plastõllekruuside, murul vedelevate lihatükkide, lihtsameelsete laulude, lällu ja suitsu üle, kuid ikkagi on laulupidu meie oma ja räägib meile meist endist. Sellest meile ju keegi teine kunagi rääkima ei hakka.

Ühesõnaga, nii nagu on, on paremini kui meie arvamus sellest: laulupidudes peituvad väärtused on palju suuremad kui avalik info ja päevane sinna-tänna rahmeldamiste summa meile nähtavaks teeb. Oleks ju tore, kui meil oleks selliseid nähtusi rohkemgi, aga see ükski ei ole liiga vähe.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming