Lühike ülevaade Eestist kui apartheidiriigist

Laulupidu on saanud vabaduse nõrkuseks, autoritaarse mõttemaailma tööriistaks, et panna eestlased valima eestimeelsuse kasuks.

MIKK PÄRNITS

Rahvuslik propaganda on viimastel kuudel vindi täiesti põhja keeranud ja selle ohvrid on ka lapsed. Mõned elementaarsed ajupesu näited võib leida eelmise nädala Postimehe numbritest. Kui enne sai rahva Ukrainas toimuva ja Vene ohuga peast nüriks kollitada, siis nüüd rõhutakse rahvuslikule ühtsusele ja pakutakse lohutavat kindlustunnet. Tegu on turundusega: inimesele püütakse müüa illusoorset toodet või ideed. Sama süsteem on kehtinud ülekuulamistel Lõuna-Aafrika Vabariigist Põhja-Koreani: kõigepealt hirmutatakse inimene vaimseks vareks, siis tullakse „aga kui sa oled meiega …“ jutuga ja antakse kruusike sooja Kool-Aidi.

Eesti identiteet on olemas tänu Venemaale. Venemaaga läbikäimine on paljudest eestlastest teinud need, kes nad on. Mineviku suhete tõttu Venemaaga on meie poliitika selline, nagu see on. Juhtivad parteid saavad võimule sõjaohu najal. Nipp seisneb selles, et minevikul ei lasta minna, vaid see võrdsustatakse olevikuga. Seega on Eesti sõltuvuses minevikust, sest me ei suuda rahvusena sellest välja kasvada. Säärane rahvusriik on väljasuremishirmus paaniliselt reageeriv moodustis, mis tahab väga iseseisev olla, kuigi tema identiteet pole tema enda oma. Eesti pole olnud ise­seisev Pätsu riigipöördest saadik. Praegugi valitseb meid hirm Venemaa ees.

Postimees on täiesti aru kaotanud ja edastab ilmseid propagandaartikleid, millised on levinud peamiselt autokraatsetes riikides. Säärase labase stiili- ja sõnakasutusega riikliku propaganda tunneb kergesti ära. Enne näidisartiklitega tutvumist meenutagem, kuidas igasugune eestimeelsuse vastasus tõrjuti laulupeolt vihaselt ja närviliselt eemale. Ei mingit teiste riikide esile­tulemist! Siin maal valitseb eestlus. Meie oleme isandad, kes on suuremeelselt lubanud siin elada reeturlikel venelastel. Venelane on hea house nigger, kui ta käitub ja mõtleb nagu eestlane: alles siis saab venelase veresüü unustada. Meie lubame alamal kodanikul siin elada. Selle õiguse võime ka võtta, kui ta hästi ei käitu. Venemeelsus ja eestimeelsus on nagu kass ja koer, must ja valge: need ei kuulu segunemisele. Venelased oleme pannud elama getodesse, töötama madalapalgalistele töökohtadele ja nad on selles ise süüdi kah. Nemad ju ei taha olla normaalsed, ei taha õppida meie keelt. Nad ei allu meile. Me ei saa neid usaldada. Nad on viies kolonn, pätid, kommunistid, nad on pahad sõnad kahel jalal. Apartheid.

Sa tahad seda head tunnet, mida pakub eestlus.

Raigo Pajula

Muinasjutuline ühtsustunne

Meil on vaja, et välismaalased legitimeeriks meie rahvuspeo; et inimesed väljaspool Ida-Euroopat ei hakkaks liiga pikalt mõtlema tõrvikutele, Vaterland’ile ja teiste rahvuste lugude peokavast välistamisele. Meil on vaja, et riik paistaks normaalne ka väljastpoolt. Lugege ullikestele mõeldud lugu ullikesest belgia poisist: ta satub justkui haldjate maale, muinasjutulisele võlusaarele, kus on hoopis parem ja teistmoodi kui mujal Euroopas. Siin pole mingit mitme­kesisust, mitmeid lavasid ega erinevaid laule. Kõik on üks: üks rahvus, üks ideoloogia, üks Eesti. Pisara võtab silma, see kõik on nii ilus.

„Siiski on midagi laulupeolaadset neilgi. „Aga see on palju väiksemas mastaabis ja halva marurahvusliku maiguga,“ möönis ta. Kõnealuse peo eesmärk on rõhutada oma flaami päritolu ja vastanduda Belgia prantsuskeelsele rahvaosale Vallooniale. „Ma ei tea kedagi, kes seal käinud on. Keegi ei taha sellise asjaga seotud olla,“ nentis ta. „Üritus õigustas end ajal, kui flaami keel ja identiteet olid ohus. Nüüd on flaamid aga saanud kõik õigused oma keelele ja sel pole enam mõtet.“ Peetersit rõõmustas see, et meie laulupidu pole poliitiline.“1

Belglase kirjeldus Eesti laulupeost on täpselt see, mis neil. Ainult et meil on sel riiklikult ainutähtsa sündmuse kuvand. Laulupidu püsib ainult venelastele vastandumisel, venelastele näitamises, neile tagasitegemises. Artikkel on oma silmakirjalikkuses ja küünilisuses groteskne. „Näe, kõva häälega räägime eesti keelt!“ Peeters on kasulik idioot. Tema ülesanne oli öelda: „Ei, see pole rahvuslik pidu!“ Kuigi kõikjal on vaid eesti sümboolika, keel ja ideoloogia. Selliseid välismaa külaliste lollitamisi on lehes olnud enne ja tuleb veelgi.

Tontidega võitlev poliitik

Monumentidest probleemide välja­imemises on eesti poliitik meister. Nüüd on Eesti Rahva Muuseumi direktor Tõnis Lukas öelnud, et suure isamaasõja ohvrite mälestusmärk ei peaks olema ERMi kõrval.2 Nõukogude võim on hävinud kõikjal peale poliitikute ja trauma saanud vanainimeste pea. Kuna Nõukogude Liit moodustab nii suure osa paljude identiteedist, siis on sellest loobumine raskem kui suitsetamise mahajätmine või oma lemmikraadiojaama kuulamise lõpetamine. Lukasele ja pronkssõduri farsi ümber taidlejatele on NL metafüüsiline kurjusebakteri kandja: kuigi nähtus ise on kadunud ajaloo hauda, on mingi maagiline osa kuju sisse alles jäänud ja need kujud irvitavad, viibutavad rusikat ja sosistavad: „Stalin …“ Kujude kallal jauramine on pseudotegevus, tontidega võitlemine, aga sa näid seda tehes väga eestimeelne. Lukas irvitab Eesti iseseisvuse üle seda ise teadmata. NLiga ähvardajatele marurahvuslastele on meie iseseisvus nii nõrk, et lihtsalt millegi olemasolu võib selle purustada. Ükskõik mitu miljonit Eesti Vabariik paneb muuseumidesse, laulupidudesse ja rahvuspropagandasse – paar pronksist monumenti on neist alati võimsamad. Lukas ei saa sellest ise aru, aga see on rahvuslase puhul tavaline. See on samamoodi, nagu vampiirid ei näe enda peegel­pilti.

Jää eestimeelsesse mõjusfääri

Ka presidendi sõnum on selge: „sina jääd“. Kaljulaid ütles, et tema ei tahtnud lüüa kaasa nõukogude süsteemis, pidades seda ahistavaks.3 Samal ajal eiratakse aga Eesti enda ahistavat, natsionalistlikku õhkkonda. Ise teatakse ka, et ollakse idaeuroopaliku diktatuuri poole kaldu ja et samal ajal tuleb Euroopa Liidule meele järele olla (sest $$$). Rahvas rändab riigist välja ja venelased on ainsad, kes siia jäävad. Maailmakodanikest noori tuleb ajaga aina juurde. Laulupeo sõnum oli selgemas kirjas „tule tagasi“, nagu uluks anuv, lämmatav ja autoritaarne lapsevanem. Ei, laps sai täisealiseks ja läks ära.

Kaljulaid (ning Eesti riik) ei soovita noorena maailma avastama minna seetõttu, et nooruses mõjutatud isiksust on hiljem raske muuta. Kui praegu propaganda käest pääsev noor maailmas rändaks, tunduks Eesti natuke pisem ja natsilikum kui teised riigid. Pole vaja seal maailmas ringi kolada, jää eestimeelsesse mõjusfääri.

Postimees kajastab presidendi tegemisi päris julges Nõukogude pro­pa­ganda­väljaande stiilis: lapsed nutavad ta ümber rõõmust, tema kõned sütitavad rahvast ja mis kõik veel. Selline peabki üks töötava apartheidi juht olema: rõõmus ja positiivne. Eestimeelne, aga siiski edumeelne. Kui presidendist tehakse helge sümbol, on Reformierakond ja muud võimule pürgijad naeratuse taga rusikas. Poliitika on kõikjal ja poliitiline ainutõde on selge: eestimeelne on käia laulupeol, vältida venelasi, kes pole eesti­meelsed, väljendada valitseva parteiga samu seisukohti ning olla kõige võõra suhtes umbusaldav. See on rahvusriigi moraalne eneseõigustus: me ainult kaitseme oma identiteeti. Säärane mõttemall on rahvusriikide juures sama nende suurusest sõltumata. Nii võibki teiste silmis õigustada oma jälke või skisofreenilisi tegusid, mis oleksid muidu mõeldamatud või väiklased.

Laulupidu eksisteerib tänu Venemaale. Kui meie riik ei ähvardaks meid pidevalt sõjaga, siis ei oleks vaja pidevat rahvusluse ajuloputust. Nii lauldaks sellisel peol ka venelaste või belglaste lugusid, toiduks pakutaks kebabi ja musta­nahalised vihuksid oma tantse. Aga me ei tohi lubada teiste kultuuride esiletõusu, sest siis me sureksime. Võib küsida, kui kaua võtab aega, kuni Euroopa mõistab, et nende rahaga toetatakse festivali, kus ei tohi määravat rolli olla ühelgi teisel rahvusel. Postimehe edastatav propaganda seab küsimuse alla ajakirjanduse rolli uues apartheidis: kriitikat ja mõttevõimet pole peaaegu üldse, kantseleist ette kirjutatud ja ette söödetud lood ujutavad esilehe üle.

„Aga seal on nii hea tunne,“ ütles mulle tuttav tüdruk. Jah, sest kui meedias ja riigi tasandil tehakse kogu aeg hirmu­propagandat, siis tahetakse vabanemis­tunnet. Kui pidevalt tuleb uudiseid kohe algava sõja, Ukraina ja pagulaste kohta, siis mingil hetkel tuleb väsimus peale. Riigi psühholoogilise sõja strateegia järgi tuleb seda stressi maandada just rahvusliku üritusega: elanikel keeratakse tasapisi hapnik kinni ja siis lubatakse suuremeelselt hingata valitud ajal ja paigas. Autoerootiline asfüksia. Vabanemine tuleb kontrollitud rahvuslikus õhkkonnas, kus tahetakse end pärast pikka sitta enesetunnet hästi tunda. Nii saab laulupidu nimetada ka PSYOPSiks.4 Laulupidu on poliitiline instrument, mida okupatsiooni ja tuleviku sõjalubaduseta ei oleks. See on vabaks laulmine ehk NLiga võitlemise relv. Kuna oleme juba ammu vabad, siis ongi kummaline sellise ürituse rahvuslik sundus. Laulupidu on saanud vabaduse nõrkuseks, autoritaarse mõttemaailma tööriistaks, et panna eestlased valima eestimeelsuse kasuks. Saad aru, on oht, et noor eestlane valib midagi muud ja läheb kuhugi mujale. Noored tuleb viia suurel üritusel koos tuhandetega massipsühhoosi, mis annaks nende isiksusele tugeva hoobi ja suunaks neid ka tulevikus. Pioneeride üritus, aga oma riigi rahadega.

Kui sa oled eestlane ja seda loed, siis tahad end hästi tunda. Sa ei taha sõda, millest su isandad räägivad. Sa tahad seda head tunnet, mida pakub eestlus. Eestlus on tuttav ja hea nagu ema pai, nagu presidendi karm, kuid soosiv naeratus. Eestlus on fentanüül, mida pole vaja kritiseerida, kui pole seda ise teinud. Sa tahad keerulise, ähvardava maailma taustal olla korraks koos teiste omasugustega ja mõelda ainult sellest, kui hea sul olla on. Palju õnne, sa süstisid just natsismi ja ootad uut doosi.

1 Anete Kruusmägi, Kui vaid saaks selle ühtsustunde kaasa võtta. – Pärnu Postimees 5. VII 2017. http://parnu.postimees.ee/4167917/kui-vaid-saaks-selle-uhtsustunde-kaasa-votta

2 Kaspar Koort, Tõnis Lukas: meie iseseisvuse üle irvitava Raadi punamonumendi koht ei ole ERMi külje all. – Tartu Postimees 5. VII 2017.

http://tartu.postimees.ee/4168141/tonis-lukas-meie-iseseisvuse-ule-irvitava-raadi-punamonumendi-koht-ei-ole-ermi-kulje-all

3 Kadri Kuulpak, President: „Tee põnevate avastusteni ei lähe tänapäeval läbi ülikooli“. – Postimees 4. VII 2017.

http://www.postimees.ee/4167739/president-tee-ponevate-avastusteni-ei-lahe-tanapaeval-labi-ulikooli

4 PSYOPS – psühholoogilised operatsioonid (psychological operations), infosõja alammõiste ja lühend, psühholoogilise sõja (PSYWAR) pidamine – toim.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming