Lume lõhn, meremaalid ja rahvuslik romantism

Toomas Velmet

Marko Ylönen pressifoto Pealkirjas toodud kuvand võiks iseloomustada viimast sümfooniakontserti Estonia kontserdisaalis eelmise nädala reedel, kui ERSOt juhatas soome dirigent Hannu Lintu ja solistina astus üles tšellist Marko Ylönen. Pealkirja järgi otsustades võib aimata, et kavas oli kolm teost, ja alustangi kava järgi esimesest.

Romantism muusikas on ülemöödunud sajandi nähtus ja vihjeid sellele võib leida möödunud sajandistki, kuid et meie kaasaegne helilooja loob niivõrd mõjusa teose, millel lausa rahvusromantiline programm – see on päris erakordne nähtus. Pēteris Vasks on kirjutanud monumentaalse Tšellokontserdi (1993-94) pühendusega leedu tšellistile, meil hästi tuntud David Geringasele. Eestis hästi tuntud eelkõige seepärast, et nii Lepo Sumera kui Erkki-Sven Tüüri tšellokontsert on loodud Geringasele mõeldes, ja mitte ainult. Pühendatus toob reeglina tänapäeval kaasa ka interpreedi monopoli teose esitamisel lühemaks või pikemaks ajaks.

Otsustades Vasksi Tšellokontserdi seniste esituste ja plaadistuste järgi, on selline embargo kehtinud ka selle teose puhul. Kuna nüüd on ilmselt teos vaba, võib seda soovitada igale endast lugu pidavale tšellistile kõige laiemaks levikuks, kuna teos väärib seda tõepoolest. Erinevalt enamikust tänapäeva teostest on Vasksi kontserdil olemas ka klaviir, nii et levikut ei takista miski. Oma haardelt, ulatuselt ja tähenduselt asetaksin teose kõrvuti selliste oopustega kui Dvořáki, Prokofjevi ja Šostakovitši tšellokontsert. Autor on iseloomustanud teost kui läti rahva võitlust, kannatusi ja „me oleme endiselt siin, me räägime oma keelt ja ma tahan sellest muusika abil jutustada”. Läti helilooja teose, mis on pühendatud leedu tšellistile, kandsid ette soome tšellist soome dirigent ja eesti sümfooniaorkester – ja see esitus oli super! Kontserdil, kus lisaks Vasksile esitati veel Sibeliuse VI sümfoonia ja Debussy Kolm sümfoonilist eskiisi „Meri”, oli Vasks vaieldamatult „võitja”, s.t kava esimene pool oli emotsioonirikkam nii lavalt kui saalist temperatuuri mõõtes.

Marko Ylönen on tuttav eesti kuulajale varasematest külaskäikudest ja dirigent Hannu Lintu polnud samuti meie publiku ees esmakordselt, kuid tahan rõhutada, et see külaskäik tõstis need suhteliselt noored soome interpreedid kuulajate seas siinpool lahte hoopis olulisemale kohale.

Marko Ylönen (1966) on IX Tšaikovski konkursi (1990) laureaat. See oli konkurss, kus esimene preemia läks Gustav Riviniusele (Saksamaa), s.t esmakordselt konkursi ajaloos Saksamaale, ning finaalis tuli diplom samuti esmakordselt eesti tšellistile Urmas Tammikule. Marko Ylönen torkas kõrva juba siis absoluutselt isikupärase interpretatsiooniga ning võitis sellega ka žürii poolehoiu. Tänaseks on Ylönen senise karjääri tippvormis ja soome tšellistide esireas. Siin peab teadma, et see rivi on väga-väga pikk. Ei ole väheoluline, et tema käsutuses on fantastiline Matteo Goffrilleri (1659–1742) instrument, ja teada tuleb sedagi, et selle meistri tšellod on isegi hinnatumad kui Stradivari omad. Neid väheseid säilinud pille on eelistanud Pablo Casals, Jacqueline du Pré ja tänapäeval Yo-Yo Ma.

Goffrilleri eeliseks on suur kõlajõud, mis ei ole saavutatud tämbririkkuse arvelt. Arvustatava kontserdi esitus oli laitmatu kõigist aspektidest hinnatuna. Toonitan eriti dirigendi ja solisti loominguliselt tajutavat ja teineteist inspireerivat koostööd, mis otse loomulikult ja sundimatult haaras kaasa orkestri, kelle roll selle teose partituuris on sümfoonilise tähendusega. Üle pikemate aegade sai nautida tõelist sündmust tänapäeva instrumentaalkontserdi žanris meie kontserdielus. Teose esitus võeti vastu vaimustusega, millest sai osa ka saalis viibinud autor.

Ühegi soome dirigendi külaliskavades ei puudu Sibeliuse teos, mis on sama obligatoorne kui Leif Segerstami kavades tema enda sümfooniad, tõsi, Sibeliuse kõrval. Hannu Lintu kavas oli Sibeliuse Kuues, mille kohta autor on öelnud, et see on puhas muusika nagu puhta lume lõhn.

Hannu Lintu on väga emotsionaalne dirigent ja see lume lõhn oli hästi intensiivne, nagu see Soomes puhtas looduses tõepoolest ongi. Õppinud Jorma Panula, Eri Klasi ja ka Ilja Mussini juhendamisel, on Hannu Lintu manuaaltehnika päris omanäoline, minnes aeg-ajalt üle temperamentseks kehatehnikaks. Seda laadi dirigentide puhul omandab selline maneer enamasti pisut koomilise ja seetõttu alati mitte otstarbeka, isegi segava varjundi. Hannu Lintust rääkides see üldistus ei kehti, vaid otse vastupidi – tundub (ka Sibeliuse VI puhul), et teisiti polegi võimalik just seda teost juhatada. Ning see on vaieldamatult kõrgklassi muusiku tõutunnus.

Sibeliuse VI sümfoonia on nii sisult kui vormilt äärmiselt nauditav, kuid seda keerulisem teostada. Hannu Lintu juhatatud kõnealune sümfoonia sisaldas just seda läbipaistvat muusikalise ilu kulgemist, mida mina sellest teosest olen alati oodanud. Nimetud teose kõrvale ja kontserdi finaaliks asetatud Debussy „La Mer” vist ei ole kõige parem naabrus ja peab tunnistama, et eeskujulikule esitusele vaatamata jäid need kolm meremaali eelnenud suurte õnnestumiste kõrval just koloriidilt kahvatuks.

Kui paljude varasemate ERSO kontsertide puhul olen ikka ja jälle esile tõstnud puupuhkpillide soliste, siis seekord olid eriliselt ja kõlarikkalt heas hoos keelpillid kogu nende mahus – sellist aktiviteeti ei kuule mitte iga päev ja mitte igalt sümfooniaorkestrilt.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming