Lustakas lehekülg madrigalide loos

Tiiu Levald

Orazio Vecchi madrigalikomöödia “L’amfiparnaso”:  VOCES MUSICALES ja Fine 5 RISTO JOOSTI juhatusel Estonia kontserdisaalis 4. IV.  

XVI sajandi teisel poolel oli haritlaskonna seas kujunenud meeldivaks koosmusitseerimiseks nelja-, viie- ja enamagi-häälne madrigali žanr. Alguse oli see saanud luuletajatest, kes soovisid taaselustada Petrarca üllast stiili. Kasutati ajastu suurimate poeetide Ariosto ja Tasso luulet. Meieni on jõudnud Monteverdi, Lasso ja Gesualdo dramaatilised ning tõsised madrigalid.

Helilooja Orazio Vecchi (1550 – 1605) ja poeedi Giulio Cesare Croce koostööst on sündinud ootamatult koomiliste ning satiiriliste ilmingutega commedia dell’arte stiilis lõbus ja samas väga kauni muusikaga madrigalikomöödia “L’amfiparnaso” (1584). Võib arvata, et siit sai tõuke koomilise ooperi algus.

4. IV Estonia kontserdisaali kammerlava kasutati teisaldatava lavana, nii nagu seda ilmselt tehti loo sündimise ajastul keset rahvalikke karnevale. Ansambel Voces Musicales on Risto Joosti juhtimisel juba neljandat aastat äratanud väga positiivset tähelepanu. Küll kaasaegse, küll barokkmuusika interpreteerimisega. (Ei saa mainimata jätta erakordset elamust hiljutisest Helena Tulve autorikontserdist Klassikaraadio otseülekande vahendusel ja eriti esiettekandele tulnud teosest “vaikused/pisarad” sopranile, oboele ja klaasimängule. Praeguses igat sorti “müramaailmas” inimhinge soppidesse tungiv intiimsete helivärvide imeline mäng!)

Seekordne viiehäälne ansambel koosseisus Maris Liloson, Maarja Kukk (sopranid), Risto Joost (kontratenor), David Buderbaugh (tenor, USA) ja Taniel Kirikal (bariton) kõlas väga kokkusobitunult – fraseerimine oli allutatud ühisele maitsele. Risto Joosti musikaalsus ja hääletämber määravad enda ümber n-ö erilise õhustiku. Hea oli kuulata, meeldisid eredad karakterite vaheldumised, lustakalt ning vaimukalt mõjus nasaalsusega mäng koomilise kuju Pantalone iseloomustamiseks. Võib-olla mõnes meloodilises numbris oleks sopranile kasuks tulnud mitte nii sirge, ehk liialdatult instrumentaalne toon.

Autori sõnum on: “Selle tegevuse asupaigaks on maailma suur teater, kuid teadke, et näitemängu, millest ma räägin, nähakse läbi oma mõistuse ja kõrvade. Mitte silmadega. Sellepärast jääge vaikseks ja selle asemel, et vaadata, kuulake.”

Seega võttis tantsuteater Fine 5 vastu põneva väljakutse, ühtlasi olid neil ka absoluutselt vabad käed – olid nad ju esmaavastajad selle loo kaaskõnelejatena kehakeeles. Fantaasial võis lasta lennata. Kas pidada silmas commedia dell’arte tüüpide pantomiimilist mängulisust või kasutada tänapäevast moderntantsu suurt vabadust? Koreograaf Tiina Olesk on ilmselt tugeva huumorimeelega, sest praegu jätsid tugevama mulje karakternumbrid ja seda just Dmitri Kruusi ja Rain Saukase esituses. Lüürilistes numbrites oleks soovinud kõnekamat ja mitmeplaanilisemat kehaplastika ärakasutamist, sest Laura Kvelsteinil tundub olevat selleks eeldusi. Kuna eelmainitud autori põhimõte – kõik sisaldub Muusikas – on määrav, siis igasugune muusikalise fraasi ja keha väljendusvahendite ebasünkroonsus kippus kohati hajutama tähelepanu ja tekitas ebamääraseid rõhuasetusi.

Erakordselt mõjus oli Helvin Kaljula (Theatrum) mehine, avar ja mahlane hääl Lugeja rollis. Lustakas Maarja Kangro tõlge oma vaimukate finessidega toodi kõlavalt ja veendunud värsitajuga kuulajani ning andis kogu loole tervikliku raami.

Ettevõtmine on igal juhul rõõmustav ja tahaks soovida, et see ei jää tolles valdkonnas ainsaks. Praegu täitis Saale Metsar klavessiinil ja orelil orkestri funktsiooni suurepäraselt, kuid võib kujutleda, kuivõrd meeleolukaks kujuneks selline etendus värvikate kostüümide ja ajastu pillidega sobilikus interjööris. Jõudu sponsorite otsingul!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming