Mängurõõm Bachi muusikast

Nele-Eva Steinfeld

Möödunud pühapäeval sai Mustpeade majas kuulda Johann Sebastian Bachi loomingut. Tegemist oli juba neljanda kontserdiga sarjast „Klaveripalavik”, kus Tallinna Kammerorkestriga soleeris sel korral pianist Peeter Laul. Kava sisaldas lisaks Bachi Klaverikontserdile d-moll BWV 1052 veel „Brandenburgi kontserte” nr 3 G-duur ja nr 6 B-duur. Selliste teoste kõrvutamine on väga sobiv, sest oli ju viies „Brandenburgi kontsert” omamoodi eelkäijaks uuele klaverikontserdi žanrile, kus märkimisväärne soololõik kergitas klahvpilli tavapärasest saatjafunktsioonist solistipositsioonile. Ajalooline tähtsus nii „Brandenburgi” kui ka klahvpillikontsertide ja kogu ülejäänud Bachi kammermuusika mängimisel on Leipzigi ülikooli Collegium Musicumil, mille lõi Telemann 1702. aastal ning mille juhtimist jätkas hiljem Bach. Kollektiivi kuulusid üliõpilastest amatöörmuusikud, kes kandsid iganädalaste muusikaõhtutega ette märkimisväärse hulga Bachi loomingut.

Kontserdiolukord Mustpeade majas oli lahendatud aga üsna ebatavaliselt. Orkestrandid ja solistid, kes just instrumendi iseärasuse tõttu istuma ei pidanud, esinesid seistes ning kontserdi muusikaline juht dirigent Risto Joost (kelle töö sai läbi ühes prooviperioodiga) ilmus lavale alles lõpuaplausi ajaks.

Olgugi et dirigent publiku ees puudus, oli pillimängijate suhtumine tõsine ning kontserdil tervikuna oli küllaga sisutihedat tõmmet. Meeldiv tulemus on aga tagajärg, mille keskseks põhjustajaks oli seekord pianist Peeter Laul. Eesti juurtega Peterburis hariduse saanud muusik on jätnud siinsesse kontserdiellu varemgi mitmeid meeldejäävaid jälgi, alustades näiteks aastatetagusest festivalist „Klaver” ning lõpetades eelmise nädala algul Tartus toimunud soolokontserdiga Tanel Joametsa korraldatud „Pianissimo” sarjas. Peeter Laul on hinnatud interpreet mitmel pool maailmas ning tema muusikuteel tunnustavad võidud Skrjabini-nimelisel konkursil Moskvas (I koht, 2000) ning Bremeni rahvusvahelisel pianistide konkursil (I koht, 1997).

Vaatamata sellele, et Bachi klahvpillikontserdid on loodud laenatud muusikalisel materjalil (enamasti transkribeeritud autori enda viiulikontsertidest, millest paljud nüüdseks kaotsi läinud), on tegemist väga mitmekülgsete helitöödega klahvpillimängija seisukohast. Kontsert d-moll on Bachi klaverikontsertidest ilmselt üks mängitum teos. Peeter Laul avas sellega kuulajate ees väga avara võimaluste ruumi, milles oli nauditavat meisterlikkust ja virtuoossust ühes tervikliku muusikamõistmise ja vormitunnetusega. Tema tõlgendus oli kooskõlas autori mõttega ning selles puudus igasugune püüd muusikalisi kujundeid kuidagi alla kriipsutada, ilustada või killustada. Tulemuseks oli tõsiselt võetav laiahaardeline tervik, millesse oli täisvereliselt kaasatud ka orkester ning publiku tähelepanugi hoiti esimesest noodist viimaseni.

Täiesti erakordne oli Laulu puhul teose rütmilise struktuuri edasiandmise selgus. Rütmi mõjujõud avanes täies võimsuses ning muusika kulges katkematus loogilises lineaarsuses, juhuslikkusele ja ebamäärasusele ruumi andmata. Esitus ei olnud aga sugugi masinlik või kuiv, pigem oli tämbrite ring vahelduv ja mitmekesine ning mulje suurejooneline. Pianisti kõlavaldamine oli sedavõrd oskuslik ja loomulik, et tulemust ei vähendanud isegi Valge saali keskpäraste võimalustega Estonia kontsertklaver. Tähelepanuväärne oli ka pianisti lavaline olek ja kontsentreeritus, millel oli arvestatav mõju kogu ülejäänud kontserdile.

Kava lõpuloo „Brandenburgi kontserdi” nr 3 ettekandes oli tunda pianisti loodud atmosfääri ja mängustiili edasikandumist. Teadlikult või mitte jätkasid TKO keelpillisolistid Laulu poolt tekitatud õhkkonnas toimetamist. Esineti suure mängujõu ja tuliste tempodega, eriti teose viimases osas, mis esitati publiku nõudval soovil veel lisapalanagi, balansseerides tõtakusega peaaegu et hea maitse piiril.

Kui muusikaõhtu avaloona kõlanud „Brandenburgi kontserdis” nr 6 alles otsiti sobivat meeleolu ning ilmnesid ka mõned häälestumisraskused, siis kolmandas kontserdis oli mängurõõmu tõepoolest küllaga. Seega võib öelda, et õhtu Bachi muusika seltsis läks õnnestunult korda, sest mitte just igal kontserdil ei teki olukord, kus ülekandemehhanism solistilt orkestrile ja sealt edasi publikule töötaks täiuslikult.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht