Mõningaid tähelepanekuid muusikahariduse algastme kohta

Kadri Leivategija

On suurepärane, et meie muusikahariduse süsteem pakub igale noorele, kes on huvitatud pillimängu õppimisest, laulmisest või osalemisest kooride töös, päris palju valikuid, et saada endale sobiv muusikaline alusharidus. Täna on meie haridusmaastikul 87 muusikakooli, millele lisandub järjest alternatiivseid muusikaõppimise võimalusi mitmete stuudiote, eramuusikakoolide ja koolituskeskuste näol. Kui vaadata lähinaabreid Skandinaavia maid, siis näiteks Soomes on väga hästi välja arendatud muusikakoolide võrk, kus on üle 120 omavalitsuse ja riigi toetusel toimivat muusikakooli koos eramuusikakoolide võrguga. Rootsis on kasutusel eelkõige erakoolide süsteem, sageli on need spetsialiseerunud 1–3 instrumendi õpetamisele. Norras käib muusikaõpetus väikeste maakoolide juures koolitööst vabal ajal. Igas maakonnas on keskus, kust õpetajad siirduvad selle maakonna piires koolidesse muusikatunde või instrumendiõpetust andma. Väga väikese elanikkonnaga Islandil on muusika alusharidus väga kõrgelt hinnatud ja ainuüksi Reykjavíki ümbruses on kaheksa muusikakooli, rääkimata kõikidest teistest asulatest, kus muusikaharidust on võimalik omandada.

Meie muusikakoolides õpib kokku ca 12 000 muusikaõppurit koos Muusikakoolide Liidu ja muusikakeskkooli õpilastega. Lisame siia veel eramuusikakooli Gamme, Kibuvitsa muusikastuudio, Kohila Koolituskeskuse muusikaosakonna, Nissi Trollide muusikastuudio, Sonare stuudio, Rapla kitarristuudio, Musaklubi, Kaari Sillamaa laste kaunite kunstide kooli, Arsise kellade kooli, Meero Muusiku jne, saame kokku julgelt üle 14 000 muusikahuvilise, kes on valinud muusika oma hobiks, millega vabal ajal rõõmuga tegeleda.

Olen päris kindel, et õpetajad, kes töötavad nendes eramuusikakoolides ja stuudiotes, suunavad andekamad lapsed süvaprogrammidega muusikakoolidesse, et nad meie professionaalsete muusikute perele kaduma ei läheks.

Samas on nii suure hulga noorte huvi pillimängu ja muusikahariduse vastu väga hea “õppevahend” muusikaõpetajatele, kes annavad üldhariduslikes koolides muusikatunde. On justkui omast käest võtta noori pillimehi, et muuta muusikatunnid sisukaks, tutvustada pille, kuulata muusikat ja tunnustada noort tema õpingutes. Nii saab ju anda noortele nii muusikateoreetilisi teadmisi, seletada muusikat, aktiviseerida kuulama, mõistma ja osa saama kaasõpilase pakutust. Õpilased saavad olla tundide kaasloojateks, tutvustades pillide erinevaid tämbreid, kasutusvõimalusi, erinevaid muusikastiile jne.

Ma väga loodan, et niisugused aktiivselt muusikaga tegelevad lapsed leiavad meie koolide muusikatundides ohtrasti rakendust. Meil on nii palju häid koolikoore, suurepäraseid noori lauljaid, rahvamuusika armastajaid ja paljudes stiilides muusikaga tegelejaid, elu hakkavad sisse saama koolide puhkpilliorkestrid.

Kui aga tutvuda meie muusikaloo õpikutega, mida nendes muusikatundides kindlasti kasutama peab, siis tundub, et muusikaloo maht võib täiesti mõõtmatu olla, arvestamata õpilase informatsiooni vastuvõtlikkuse võimet ja tundide mahtu, mis selle oskusaine õpetamiseks on ette nähtud.

 

 

See lõputu muusikalugu

Muusikakooli ainekava muusikaloos on viis aastat. Põhikoolis saab muusikaõpetust üheksa aastat lisaks, gümnaasiumis veel kolm aastat, keskastme muusikakoolides on seda neli aastat ning muusika- ja teatriakadeemias lisandub väga põhjalik kolmeaastane muusikaloo programm. Mis siis õpilasel põhikooli lõpuks kõik selgeks saab?

Muusikakooli ainekava ja põhikooli muusikaõpetuse programmi alusel peaks ta olema omandanud teadmised eesti, soome, vene, rootsi, norra, läti, leedu, inglise, iiri, taani, austria, ungari ja poola rahvamuusikast, Prantsusmaa rüütlimuusikast kuni Ravelini, noodikirja tekkest kuni Napoli lauluni, Hispaania flamenco’st Segoviani, mustlasmuusikast ja laulustiilidest, juudi rahva ajaloost ja religioonist.

Puutumata ei jää loodusrahvaste religioon, Austraalia põlisrahva saatus, nende rituaalid, tantsud ning pillid. Peatutakse india ja hiina kultuuril ja muusikal, jaapani teatril, Bali ja Jaava saarte, Polüneesia, araabia maade, aafrika, indiaani, Ladina- ja Põhja-Ameerika muusikakultuuril.

Jõutakse ka rock-muusikani, väga põgusalt vaadeldakse ooperit, operetti, muusikali ja balletti. Ja seda kõike VII-VIII klassis (“Laulik”, kirjastus Avita, koostanud Eve Karp, Igor Garšnek, Jaak Ojakäär).

Kindlasti on tänuväärne sellise õppekirjanduse olemasolu, kust on õpilasel võimalik saada mingit lisainformatsiooni, kui ta tahab süveneda rahvaste muusikasse, pärimusmuusikasse jne. Õpik on süstematiseeritud ja õpetajale toetavaks infoallikaks, abimaterjaliks tunni ülesehitusel. Samas on küll ilmvõimatu selle “Lauliku” järgi läbi viia VII-VIII klassi kogu muusikaõpet, sest niisuguse mahuka materjali läbitöötamine õpilastega muudab selle tunni kindlasti ühekülgseks. Koosmusitseerimiseks, muusika kuulamiseks ja lihtsalt aruteluks aega ei jätku, kui kasutada on üks tund nädalas. Läbivõtmist ootab kümme teemat, mis on jaotatud 37sse alalõiku. Tõesti tundub, et seda informatsiooni ja noodinäiteid täis õpikut saab kasutada kui abimaterjali tunni ülesehitusel. Eri rahvaste muusika on ka juba IV-V klassi õpiku keskmes.

Kui nüüd see noor õpib samal ajal muusikakoolis, kus ta on jõudnud V-VI klassi, saab ta paralleelselt ülevaate romaani ja gooti stiilist, gregooriuse laulust, varajasest mitmehäälsusest, organumist ja motetist, Madalmaade koolkonnast, pimedast Firenze muusikust Francesco Landinost jne.

Loomulikult on meie muusikakoolide programmis palju rohkem tähelepanu pööratud heliloojate loomingule ja seitsmes õppeaasta on täisulatuses pühendatud eesti muusikale, mis on tõesti vajalik ja tänuväärne.

Kui õpilane otsustab minna õppima keskastme muusikakooli, saab ta taas kamaluga võõrast ja oma praktilistes muusikaõpingutes vähe kasutatavat informatsiooni (Rooma, india, hiina, egiptuse, mesopotaamia muusika, psalmoodia, hümnoodia, retsiteerimine, vaimulikud laulud, modaalrütmika jne).

Ja seda kõike peab õppima 15-16aastane noor, saamata neid teadmisi rakendada ja siduda oma instrumendil omandatavate oskustega – mängides orkestris, lauldes kooris, kuulates vabal ajal muusikat või minnes kontserdisaali.

Niisuguse mahuka muusikaloo materjaliga peletab küll noore inimese koolipingist ja muusikatunnist eemale. Leiame siis lahenduse, kuidas ta sinna tagasi tuua. Las eriteadmised jääda teadlaste pärusmaaks.

Meie muusikaõpetajate ja muusikateadlaste koostöö peaks looma sellise muusikaloo ainekava, mis oleks noorele inimesele mõistetav, kergesti vastuvõetav, huviäratav, järeleproovimist võimaldav ja samas möödapääsmatult oluline alus muusikast lugupidavaks ja loominguliselt ning emotsionaalselt haritud inimeseks kasvamisel.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming