Müramonumentide arhitektid

Alvar Loog

 

Napalm Death (Suurbritannia) ´

Tartu klubis Illusioon. alvar loog

 

Grindcore-bänd NAPALM DEATH (Suurbritannia) Tartu klubis Illusioon 21. I.

 

Õige rock-muusika on oma veregrupilt avangardne, alati piiridele püüdlev. Mitte tingimata mässumeelne ja vali, nagu üldiselt soovitakse ning eeldatakse, vaid just nimelt avangardne. Laisa ja turvalise heaolutunde asemel peaks ta kuulajas tekitama eelkõige esteetilist rahutust, uusi küsimusi vastpakutud vastustele. Rock’i tegelik jõud ja sisemine tõde tulevad ilmsiks üksnes žanri äärealadel, vabana raadio ning televisiooni poolt kehtestatud kaanonitest, ristatuna pealtnäha vastandmärgiliste muusikalise mõtlemise viiside ning praktikaga. Rock on vähemalt ideaalis alatine teelolek, sisyphoslik püüdlemine igavese nooruse ning kasvamise jagu liiga suurte esteetiliste ideaalide poole.

Kui Napalm Death 1982. aasta kevadel Birminghamis kokku tuli, olid nii klassikaline rock kui tema vaimsed vallaslapsed heavy rock, punk ja heavy metal juba tuimas keskeas. Ka sündiva thrash metal’i tee näis nägijamatele sile, ent liiga sirge, suuremate võimalusteta järskudeks pööreteks või kõrvalradadeks. Traadimuusikast oli kiiresti kujunenud peavoolu suhtes miinusmärgiline, ent tulus bränd, mille kestvalt kõrge turuväärtuse eest hoolitsesid siis ning hoolitsevad ka täna tema dekoratiivne mässumeelsus, karm helikeel, teatraalne väljendusplaan ja tumedakarvaline imagoloogia.

Ka Napalm Death mängib metal sound’iga, ent nende puhul on see peaaegu alati olnud hoopis teistsuguse esteetika ja maailmavaatelise platvormi teenistuses. ND laenas 25 aastat tagasi hardcore pungilt plahvatuslikkuse, energia ja sõnumi ning segas neid kõigepealt thrash metal’iga, järgmisel kümnendil ka death metal’i ning industrial’iga. Grupi poolt algusaastatel viljeldud grindcore oli oma sisemiselt loomult väga lähedal avangardsemale jazzile.

Oleks ekslik ja mugav näha grindcore’is vaid estetiseeritud müra. Tegu on eelkõige orgaanilisel teel müraks kasvanud loomingulise palanguga, mis hülgab tunnete stiihia helindamisel muusikalise eneseväljenduse senised konventsioonid, luues ise käigu pealt uusi.

Lugude struktuurielemendid vahetavad grindcore-kaanonis vabalt kohti, nende asümmeetriline ning raadiostandardite järgi aloogiline arhitektoonika otsib väljapääsu muusikaliste klišeede rutiinist. Hullumeelne tempo ja pidev forte hoolitsevad selle eest, et kuulajale antakse igal hetkel rohkem, kui ta reaalselt vastu suudab võtta. Ja need, kes selle kõrgepinge välja kannatavad, viib Napalm Death käekõrval kunstilise tunnetuse kitsast aiast välja, emotsionaalse ja esteetilise hügieeni seisukohast ajuti hädavajaliku tasakaalukaotuse ning vabalangemiseni.

On muusikat, mis muutub kuulates veiniks, energiajoogiks või meelemürgiks. Napalm Deathi loomingu näol on tegu esteetilise dünamiidiga. See paneb auditooriumi jooksma, pea ees, läbi iseenda, kuni kõige viimase seina või kuristikuääreni välja, või isegi natuke veel kaugemale. Kui suurem osa popmuusikast (sh metal’ist) ütleb oma kuulajale üksnes seda, mida viimane juba niigi teab ja isegi eeldab, et talle öeldakse, siis Napalm Deathi parimates palades leiab peaaegu igal taaskohtumisel üha uuesti aset sukeldumine tundmatusse.

Napalm Death on kõik need veerandsada aastat laulnud suuremal või vähemal määral ühte ja sedasama laulu. Ansambli palad muutusid juba üle-eelmisel kümnendivahetusel küll natuke pikemaks, massiivsemaks ning ühtlasi ka läbikalkuleeritumaks, ent teatud sisemisi tunnetuslikke kvaliteete pole Birminghami müramatemaatikud kunagi uute vastu vahetanud. Kui suurem hulk grindcore-bände on pullimehed ja pohhuistid, siis ND viljeleb sisulises plaanis sotsiaalset eksistentsialismi, jutlustab metallistide jaoks pooleldi kohustusliku müstika ja mustvalge maailmapildi asemel tervet argimõistust. Mullu septembris avaldas Napalm Death järjekorras 13. stuudioalbumi “Smear Campaign” ning esines 21. I maailmaturnee käigus Tartu Illusiooni klubis.

Mul õnnestus kuulda neid esimest korda elavas esituses kvartetina (teine kitarrist Jesse Pintado lahkus paar aastat tagasi bändist ning möödunud suvel ka elust). Mängides vaid ühe kitarristiga, jõudis bänd oma helipildis paljuski juurte juurde tagasi, tooremate ja otsekohesemate kõlade keskele, mida me nende üleprodutseeritud vahepealsetelt plaatidelt eriti ei kuulnud. Ilma igasuguse glamuuri ning teatraalsuseta kontsert pühitses üksnes muusikat – ikka sedasama grindcore’i – ning pani auditooriumi tundma köielkõndija ennasteitavat ekstaasi kasvavast kõrgusest ning tasakaalutusest.

See tunnike vanas Illusiooni kinos keset esmaspäeva ööd oli mulle piisav, et andestada rock-kultuurile vähemalt mõneks ajaks tema lipitsevalt maneristlik meelelaad, pidev pugemine nii kaanonite kui publiku ees. On hea, kui leidub keegi, kes suudab lunastada ka ülejäänud. Napalm Death on seda tänaseks vahelduva eduga teinud juba 25 aastat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming