Mõttemuusika ja poeetiline sõna

Tiiu Levald

Teele Jõks netifoto

 

TEELE JÕKS (metsosopran) ja PIIA PAEMURRU (klaver) 15.X. Kirjanike maja Musta laega saalis.

 

Aeg 15. oktoober, koht Musta laega saal, musitseerijad metsosopran Teele Jõks ja pianist Piia Paemurru. Heliloojad, kelle muusikat esitati, olid Gabriel Fauré, Claude Debussy, Franco Alfano, Georg Crumb, John Alden Carpenter, Alma Mahler, Alban Berg, Johannes Brahms ja Richard Strauss. Kava põhitoonuse andis Rabindranath Tagore vaimuvara. Kahe helilooja laulud tema luulele ja vahemõtisklustena lauljanna loetud katked poeedi teosest “Mälestused”.

Fantastiline kooslus mõttetihedast sõnast ja suurelt jaolt meile tundmatust, kuid väga kaasakiskuvast muusikast. Esiteks tekkis kindel soov kohe endale see Tagore teos muretseda, teiseks soov rohkem teada saada Ameerika heliloojaist nagu Crumb ja Carpenter. Äärmiselt tänuväärne ja süvenenud ettevõtmine ning sealjuures teostatud elegantse enesestmõistetavusega – ei mingit poosi ega intellektuaalsuse demonstratsiooni.

Teele Jõksil on loomulik ja mahe metsosoprani hääl, millega ta voolib ning maalib meie kõrvadele huvitavaid lugusid, kus pidevalt midagi sisukat sees. Ilmselt haakub tema suhtumisega musitseerimisse väga hästi Tagore mõtisklus selle üle, kui erinevalt kuulavad lauljat hindu ja eurooplane: esimene tuleb kuulama muusikat, teine lauljat. Ja teine oluline mõtteviis – kuulaja on privilegeeritud külaline, kellele on antud võimalus tulla aedniku eraklasse või lehtlasse kaasa elama igavesti võnkuvaid valguse ja varjude mänge. Ülendav! Ning peab märkima, et kuulus Musta laega saal on oma nüüdse kaarja ja heleda laega kammerlaulu esitamiseks äärmiselt sobiliku akustikaga paik.

Kuid oleme ju siiski eurooplased ja jagame muljeid ka laulja ja pianisti koostööna sündinust: Gabriel Fauré (1845 – 1925) ja Victor Hugo “Liblikas ja lill” on selle helilooja üks võluvamaid ja lauldavaimaid romansse. Siin on ehtsat prantslaslikku elegantsi ja lõpufraas “Kasvata endale juur nagu minul, või anna mulle tiivad. Nagu sinul!” annab lauljale võtme – kirglik soov olla õnnelik. Solist pani end kuulama oma täisväärtusliku ja ühtlase tämbriga, küll aga ootaks julgemat “seestpoolt väljapoole” tulekut ja seega ka jutustajana kuulajaga intensiivsemat suhtlemist. Veidi hillitsetust oli ka kahes järgmises Fauré laulus ja siin oli tunda pianist Piia Paemurru head intensiivsust fraseerimisel.

Väga põnevad ning hea dramaturgilise ülesehitusega olid Franco Alfano (1875 – 1954) laulud Tagore tekstidele. Jõksis peituvaid energiaid sai nautida laulu “Oi, ema, noor vürst” kulminatsioonis, kus koos pianistiga kanti meieni neiu kirglik eneseohverduse soov.

Kuulmismeelte värskendajana mõjus väga hästi konteksti sobiv Debussy klaveripala “Aiad vihmas” Piia Paemurru esituses. Tema tundlikku suhet pilli kõlavõimalustega kuulates kippus hinge kahetine mõtlemine: kahju, et selline muusik ei tegutse soleeriva pianistina ja samas muidugi heameel, et need võimed toetavad hetkel väga paljusid noori lauljaid, kellele olude sunnil töö selle pianistiga on suur luksus. Ja huvitaval kombel kõlas George Crumbi (1929) “Ununegu see” Debussyga ühes hinguses oma helikeelelt ja meeleolult! Väga meeldis John Alden Carpenteri (1876 – 1951) teemavalik Tagorest – eriti helged värvid olid laulus “Kui ma toon sulle värvilisi lelusid” stroofis “Kui ma laulan, et panna tantsima sind…”

Valusa kontrastina kõlas heliloojana nii ebaõiglaselt oma kuulsa mehe varju jäänud Alma Mahleri (1879 – 1964) laul “Vaikne linn” oma traagilise ning haavu lahti rebiva klaveri järelmänguga. Suure sisemise vabanemisega kõlasid Alban Bergi fantastilised laulud, mis kulmineerusid emotsionaalselt dramaatilises stroofis “nüüd, mil olen seljatanud tugevaimad hiiglaste seas”.

On eriline talent panna soolokontsert kokku nii, et see kulgeks emotsionaalses tõusujoones. Ja uskumatuna tundus see efekt, mis tekkis kohtumisel vana hea tuttava, kuid tegijale alati meeletuid võimalusi pakkuva Brahmsi looga “Nagu meloodiad…” Lummas tempo aeglus ja sellesse kätketud mõtte tihedus. Vaimuka punkti pani kogu õhtule Richard Straussi laulu lõpustroof: “Kas pole päike kõige elava, kogu valguse allikas? Ja mida sellest teame mina, teie kõik? Mitte midagi!”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming