Ma armastan kogu aeg

„Tahan kogu aeg midagi salvestada ja minu plaadistamiskire kohta tehakse juba nalju,“ on öelnud riikliku kultuuri elutööpreemia laureaat Neeme Järvi.

NELE-EVA STEINFELD

Helilooja Eduard Tubin ja Neeme Järvi Estonia kontserdisaalis.

„Ma armastan kogu aeg, iga päev. Hommikust õhtuni armastan ma muusikat,“ ütleb maestro Neeme Järvi. Kas pole juba see suurim preemia ja kirg, mis inimest iga jumala päev õnnelikuks teeb? Eks rõõmu teeb ka kodumaal saadud riiklik tunnustus oma 80. juubelisünnipäeva aastal. „Oligi juba aeg,“ ei hoia premeeritu naljasoont vaka all. Kuid ega elutöö pole veel otsa saanud, nagu võib näha nii Järvi kui ka tema eakamate ametivendade pealt, olgu selleks kümme aastat vanem Blomstedt või Haitink või Roždestvenski. Ikka üks ja sama lugu: lend, kohver lahti ja frakk sirgu, ajavahe, hotell, proovitsükkel saja inimesega ning iga kord ootus, et partituurist sünniks ime. Muusika. Tõsi, kui midagi väga armastad, jääb kõik tülikas justkui märkamata. „Mida ma teeksin ilma muusikata? Oleksin üks torisev ja igavlev vanainimene,“ mõtiskleb Järvi. 50aastast dirigenti peetaksegi noorukiks, sest tõsisem juhatamine on ikka elu teise poole amet.

Kultuuri elutööpreemia antakse teatavasti pikaajalise loomingulise tegevuse eest. 18aastaselt dirigendidebüüt, 1960. aastast tõsisem side ERSO ja hiljem Estoniaga ning 1971. aastal võit Roomas toimunud dirigeerimiskonkursil, mis tõi kutsed parimate orkestrite ette laias ilmas. Peadirigendiametid Göteborgis, Detroitis, New Jerseys, Šotimaal, Haagis ja Genfis ning 2010. aastal teine tulemine ERSO juurde, mida ei ole osaks saanud ühelegi teisele ERSO dirigendile. Peale selle on ta olnud külalisdirigent 160 orkestri ees. Jah, muusika on kaduviku kunst, ent selle eest, et veel mitu inimpõlve huvilisi 500 plaadi põhjal Järvi elutööst rõõmu ammutaks, on hoolt kandnud plaaditööstus. Üle kuuesaja tunni muusikat. Ühe teosena kestaks see kuu aega! Järvist enam, 800 plaadi kanti, on üllitanud ehk vaid Karajan ja Roždestvenski. Muide, Karajan tegi Beethoveni sümfooniatele peale mitu ringi, Järvi on aga kirglik uute tutvuste looja. Ilmselt ei ole paljudes riikides oma rahvusestki dirigente, kes nii pühendunult nende rahvusklassikat salvestaks, kui seda teeb Järvi. Atterberg, Scharwenka, Raff, Rott, Suchon, Svendsen. Samal ajal soovib ta korduvalt kõlada lasta ka maailmaklassikuil. Hiljuti mängis ERSO Järviga Brahmsi sümfooniad ja peagi on plaanis esitada kõik Beethoveni sümfooniad. Eks nagu eluski, on mõned eluaegsed ja teised ajutised kaasteelised ning tasakaalu jaoks on tarvis mõlemaid.

Maestro võttis hiljuti südame­asjaks oma elutöö ringhäälingu fonoteeki tuua, et midagi puudu ei jääks. Nõnda saabuski ta ühel heal päeval Klassikaraadio toimetusse, härrasmehelik huumor keelel ja suur reisikohver punase lehviga kõrinal käe otsas veeremas. Kaasa oli pakitud vähemalt pool elutööd (pisut väiksemad annused olid saabunud varem postipakkidena). Kohvri sisust valmis juba samal hooajal terveid saatesarju, kus Järvi asjatundlikult muusikat kommenteeris. Viimaste aegade inter­vjuudes on Järvi meelsasti rääkinud oma elust, noorusajast, õpingutest ja tööst. Uuriva, terase ja sõbraliku pilguga vaatab ta vastasistujat ning haarab nakatava siirusega oma lainele.

Muusikas on Järvi julge ja aus, kuid abstraktne jääb sageli sõnulseletamatuks. Sama aus on ta oma arvamusavaldustes, ent see ei ole alati just valutult möödunud. Järvile on Eesti käekäik oluline. Jah, dirigeerimise viisid nad siin Eri Klasiga maailmatasemele, nagu oli neil Peterburis õppides eesmärk. Pool miljonit krooni Eesti muusika- ja teatriakadeemia ehituseks, väliseestlastelt toetuse otsimine, et plaadistada Tubinat ja Pärti, eesti muusika esiettekanded ja muidugi „Joonas“, mille 1995. aasta lähetamisest võiks ulmetriloogia kirjutada. Vabariigi juubeli eel on maestro elevil ja tahaks, et riik telliks eesti heliloojatelt märgilisi teoseid. Ka eesti muusikat võtab ta maailma kaasa: 2018. aastal kõlab „Joonase lähetamine“ Berliinis ja ERSO tuuritab USAs. „ERSOs valitseb praegu entusiastlik õhkkond, ollakse huvitatud parimast tulemusest,“ ütleb maestro, kellega pikendati lepingut 2020. aastani. ERSO tuleb viia Euroopa heade orkestrite hulka ning üheskoos jätkatakse senist suunda, kus valitseb tasakaal traditsioonilise klassika ja moodsate uuenduste vahel. Katsetamata ei ole jäänud isegi diginoodid. Järvi on orkestri suurimaks sihiks seadnud plaadistused ja turneed. Enim jääb meis, eestlastes, huvi äratama eesti muusika maailma viimine, mis on ühtaegu nii kergesti kui ka raskesti mõõdetav. Tubin, Pärt, Eller, Tobias jt. On seda palju või vähe? Kas ei piisa juba sellestki, kui tuhandete kilomeetrite kaugusel ütleb keegi, et Eestis ei ole ta iial käinud, ent teil on ju Pärt, Tüür ja Järvid, kes teevad suuri asju? Et kusagil nööpnõelapeariigis toimub midagi, mis rikastab kogu maailma ja mõjub kui naela­pea pihta. Et nende inimeste sees olev muusika paneb teised vaikides kuulama. Nendel hetkedel on ka viis minutit suur, elu muutev tähendusrikas ühik.

Kui juuksuritest Järvide perre sündis 14 aastat vanemale vennale lisaks veel üks poeg, ei võidud ju ometigi teada, millega noor elutee tasapisi täitub. Sündis muusik, kellest voolab muusikat sama vabalt kui ookeani müha või linnulaulu ning kellele on kaasa antud karisma ja sõbralik olek, mis paneb inimesed armastusega kuuletuma nii laval kui ka saalis. Sellest ei oleks aga piisanud, kui jäänuks Peterburis vastu võtmata parim õpetus Rabinovitšilt ja Mravinskilt. Isegi sellest ei piisa. Praegugi neelab maestro uusi partituure ja sobitab programme, mida juhatada või plaadile panna. „Tahan kogu aeg midagi salvestada ja minu plaadistamiskire kohta tehakse juba nalju.“ Jah, puhata ta ei mõista, või kui, siis on seda alles hiljuti tundma õppinud. Nooruses tuleb aga tööle pihta anda. Järvi rõhutab, et muusika ei ole ainult kunst, vaid tähtis hariduse osa, mis on otseselt seotud noorte maailmavaate kujundamisega. Hariduse andmine on peamisi eesmärke ka Pärnu muusikafestivalil, kus Järvidel on ilus võimalus muusika­armastust noortega jagada.

Inimesesse lõpuni pesitsema jääv nooruslikkus ongi see käivitav jõud – maailma eest hästi peidetud saladus, et vanaks me tegelikult ei saagi. Mingil hetkel antakse lihtsalt au- ja tänukirju ning elutööpreemia. Suurim elutööpreemia on aga ilmselt kaks poega ja tütar, kellele on parima hariduse, isikliku eeskuju ja sooja suhtumisega antud edasi oskus kujundada muusikaarmastuse abil endale ilus ja tähendusrikas elu. „Ei ole võimalik olla halvas tujus, kui panna kohe hommikul peale mõni hea plaat,“ jäi kõlama ühest kohtumisest Neeme Järviga Estonia kontserdisaali dirigenditoas. Tal on tuline õigus.

Neeme Järvi ütlused pärinevad aastatel 2008–2017 Nele-Eva Steinfeldile antud inter­vjuudest ja info veebilehelt www.neemejarvi.com.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming