Ma lillesideme võtaks …

Ene Pilliroog

EELK Rapla Maarja-Magdaleena kirik on viimastel aastakümnetel kujunenud sealse kirikuõpetaja Mihkel Kuke eestvõttel justkui Eesti vaimuliku muusika keskuseks, sest juba 1993. aastast järjepidevalt toimunud kirikumuusika festivalid on ühendanud muusikuid nii Eestist, Põhjamaadest kui ka Inglismaalt ning hoole ja armastusega peetakse seal koguduses meeles ka meie (unustatud) muusikategelasi. 4. novembril pühendatigi kontsert-jumalateenistus helilooja, organisti ja koorijuhi Enn Võrgu (1905–1962) 50. surma-aastapäevale. Teenistusel osalesid EELK Tallinna Jaani ja Kaarli koguduse segakoor (dirigent vastavalt Laine Randjärv ja Marika Kahar), Rapla koguduse segakoor Kaia Väljamäe juhatusel ja organist Kristi Hinsberg. Enn Võrgu üheks elusooviks oli luua rahvusromantilise helikeelega liturgiamuusikat, kuid kahjuks tuli tal alla vanduda oma ajastu üldist kultuurivoolu määravale jõupositsioonile ja tema loodu on nüüdseks unustushõlmas. Helilooja mäletuseks kõlasid tol kontsert-jumalateenistusel tema laulud „Püha” (tekst liturgiast), „Kui armsad on Sinu hooned” (Ps 84), „Tähtede poole” (A. Suurkask), „Eks teie tea” (H. Ranna) ja „Eesti lipp” (M. Lipp).

Sündinud harrastushelilooja ja kauase Ambla köstri Tõnu Võrgu (1871–1948) pojana, sai ta juba kodust kaasa muusikalised oskused. Ta oli vaid 17aastane, kui Nõo koguduse õpetaja Martin Lipu tekstile valmis tänaseni mõjurikas „Eesti lipp” ja juba 1928. aasta üldlaulupeol juhatas ta oma laulude esitust. Aastail 1926–1933 oli Võrk Tallinna Jaani koguduse organist ja juhatas oratooriumikoori, tegutses 1933–1945 Tartu ülikooli muusikaõpetajana (loengud kirikumuusikast, vaimulike hääleseade), oli ülikooli koguduse organist ja juhatas TÜ segakoori Cantate Domino, millega esines nt Lätis, Soomes ja Rootsis. Ajavahemikus 1945–1950 õpetas ta Tallinna konservatooriumis akustikat, harmooniat ja ansamblilaulu (a-st 1947 dotsent), olles samal ajal ka EELK konsistooriumi muusikanõunik ja tollal luterliku kiriku alla kuuluva Oleviste koguduse organist. Kuigi Võrk osales 1948. aastal EN SV aastapäevale pühendatud helitööde konkursil, kus tema Juhan Smuuli tekstile loodud kantaat „Laul Stalinist” sai EN SV preemia, pälvis Harri Kõrvitsalt ülivõrdeis arvustuse ja Tihhon Hrennikovilt suuliselt üleliidulise tunnustuse, vallandati ta ometigi esimesel jõulupühal 1950. aastal konservatooriumist ja oli juba pisut varem välja heidetud heliloojate liidust. Miks? Põhjusi saab lugeda vastavatest protokollidest, kus seisab, et „nõukogudevaenuliku tegevuse pärast fašistliku okupatsiooni ajal (irooniliselt öeldes – tõepoolest, ta oli ju TÜ õppejõud, organist ja koorijuht!) ning loomingulise ja ühiskondliku passiivsuse pärast sõjajärgsel perioodil”. Nii ei lugenud sel kummalisel ajal ka „Laul Stalinist” ega 1949. aastal Debora Vaarandi tekstile loodud kantaat „Laula, vaba rahvas”. Aga tal läks isegi väga hästi, et Siberisse saatmisest pääses.

1950ndail elas helilooja Ants Tõnupa varjunime all ühes Viljandimaa talus ja hakkas ilma klaveri kasutamise võimaluseta kirjutama piibliainelist oratooriumi „Valvake” („Vigilate”). Sõna „valvake” sai väga mitmeti mõtestada siis ja saab seda ka praegu, sest ei ole midagi uut siin päikese all (teadis juba Koguja). Tollest uue testamendi apokalüptilistele tulevikupiltidele loodud oratooriumist sai Enn Võrgu loomingu tähtsaim teos, mille esitused on taas seotud Rapla kirikuga. Nimelt, tegutsedes organisti ja koorijuhina Rapla kirikus (1955–1962), kandis ta 1956. aastal ise ette teose esimese osa. Suursündmuseks kujunes aga Maarja-Magdaleena päev 2005. aasta 22. juulil, mil XIII Rapla kirikumuusika festivali avakontserdil juhatas Tõnu Kaljuste terve oratooriumi esmaesitust. Sama aasta 13. märtsil oli Rapla kirikus avatud Enn Võrgule mälestustahvel.

Et 2012. aasta kirikukalendris seisab 4. novembri pühapäevateemana „Andke üksteisele andeks”, niisiis ehitas kirikuõpetaja Mihkel Kukk jutluse sellele juhtmõttele. Kellelegi andeks anda on üks raskemaid asju elus. Niisamuti nõuab eneseületust ka andekspalumine. Jutlustaja sõnas, et alles siis, kui taipame, et Jumal on meile andestanud, suudame ka ise kellelegi teisele tõeliselt andeks anda. Küllap järgis seda mõtet ka Enn Võrk, kui ta kirjutas oratooriumi „Valvake”, mis räägib küll Jumala kohtupäevast sellele maailmale, aga lõpeb võiduka tõotusega uuest taevast ja uuest maast.

Kui 1950. aastal Enn Võrk heliloojate liidust ja konservatooriumist välja heideti, siis kaheksa aastat hiljem sai nende samade kolleegide – siiani tunnustatud (?) muusikute – otsusel võimalikuks ta õiguste taastamine. Ma ei tea, kas keegi neist väljaviskajaist söandas kunagi temalt andeks paluda. Ja ta ei olnud ju neil aastail ainus, vaid üks paarikümnest väljavisatuist. Erinevad ajastud on kuidagi äravahetamiseni sarnaste inimlike probleemidega, sest ka tänases päevas pole aktuaalsust kaotanud Juhan Liivi tekstile loodud Enn Võrgu laul „Ma lillesideme võtaks” („Ma taevasina võtaks / Ja armastuse ma võtaks / Ja veresideme võtaks”), et köita ühte vastuoludes vaevlev Eestimaa! Enn Võrgu koori- ja soololaulud on tõesti lihtsa, selge ja elu olulisimaid asju puudutava sõnumiga. Organistina oli ta virtuoos, koorijuhina väljendusrikka miimikaga, inimesena mõnusa huumorimeelega, tasakaalukas ja väärikas. Viimastel eluaastatel töötas ta Estonia kontserdisaali orelihooldajana, Eesti Muusikafondi klaverihäälestajana ja Tallinna Klaverivabriku peainsenerina. Suur tänu EELK Rapla Maarja-Magdaleena kogudusele Enn Võrgu elutöö väärtustamise ja meelespidamise eest!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming