Ma olen nagu aken …

Ivalo Randalu

Helju Tauk, Muusikast võlutud. Koostanud Inna Kivi, konsultandid Kristel Pappel, Madis Kolk, Jüri Plink, toimetanud Kristina Lepist. Ilmamaa, 2010. 496 lk „Ma olen nagu aken, kust tuleb valgus läbi,” ütleb Fred Jüssi. Tema valguseks on Loodus, Heljul – Muusika, mis on vaikuse valgus ehk, Yehudi Menuhini järgi, muusika algus. Ainult et „Muusikast võlutud” kui kirjatööde kogumiku puhtad „aknaklaasid” ei ole kõik kristalse kõlaga, seda seepärast, et need on kängitsetud – küll tema enda poolt – kirjatähtedesse ega helise ülimalt elava hääle ja ilme saatel  meieni. On ju Helju Tauk ise korduvalt toonitanud, et talle meeldib rääkida (improviseerida), mitte kirjutada. Vägagi rohkete esinemiste kõrval polnud siiski pääsu ja nüüd on meil õnneks vähemalt raamat. 

Vähemalt? Siiski enam kui vähemalt, kuna siia on koondatud valdav osa ajavahemikus 1961–1992 paberkandjaile jõudnust, sealjuures ka mõnda stenografeeritut. Et ta oli aastatel 1968–2003 oodatud autor Eesti Raadios, nähtub juba sellest, mida seal arhiivis säilitamisega kviteeritakse  – seda on Klassikaraadio rõõmuks üle poolesaja ühiku. Ja ETVs jõudis Helju 1959–1992 klaverisaatja või soolopianistina üles astuda 33 ning stsenaristiks või kommentaatoriks olla 82 puhul (ka sarisaadetes) – kahjuks on öeldu taustal kurb nentida, et salvestatudki materjale kas ei säilitatud (üldse?) või kujutavad need endast eetrikõlbmatuks muutunud tehnilist praaki.       

Niisiis parimana ikkagi see raamat,  kättevõetav omatahtsi igal ajal. Soovitan alustada päris lõpust, Kristel Pappeli esseistlikust „Helju Taugi mõttemaailm”. Sissejuhatavad superlatiivid „oli omaette institutsioon”, „tabav, kaalukas ja suure mõtteväljaga”, „Teadja staatusega”, „muusikakirjanik” … leiavad kümmekonnal leheküljel tunnetusliku tõevärvi ja annavad valitud peatusrõhkudega impulsi küllap järgmistegi põlvkondade  uudishimulikele. Tegu on suure tükiga eesti muusikaajaloos. Juba seetõttu, et Helju Taugi aeg (1930–2005) oli niisugune nagu see põhiosas oli: tema kaaskäik stagneerunud oludes eesti muusika võimsas esiletõusus juba enne Pärtigi. Pappel räägib ka mõtteallikatest, Taugile olid need XIX sajandi saksa romantikud ning literaat-muusikud E.T.A. Hoffmann ja R. Schumann (kuulamiskaemuslikkus  – vaade sisemusse, püüd seda poeetiliselt kirjeldada), toob välja rajataguse kaasaegse C. Florose käsituse muusikast kui keelest ning esile kiindumuse A. Bergi ooperisse „Wozzeck” ja „Lüürilise süidi” nagu millestki väga isiklikust.   

Viimases alalõigus kirjutab Pappel:  „Taugi vaba olek ja eestimeelsus olid nii loomulikud, et ei tekkinud küsimust, kas mingi asi on lubatud või mitte, tema tegevus lähtus rahvuslikest aadetest ning endastmõistetavalt oli ta tihedalt seotud nõukogudeaegsete dissidentidega, Eesti vabadusele ja demokraatlikkusele pühendunud seltskonnaga. Seetõttu pole ime, et Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ER SP) asutamiskoosolekul 1988. aastal  [20 aug. Pilistevere kirikus] pidas üleskutsuva avakõne just Helju Tauk”. Autor kõrvutab Taugi apelli Jakobsoni „Kolme isamaa kõnega”, nimetab seda „Eesti iseseisvuse manifestiks” ning seob loomuldasa rahvusluse ja religiooni ühendamise tema kreedoga. 

Koostaja Inna Kivi on valinud raamatusse 45 erinevas mastaabis ja vormis, peamiselt eesti heliloojaid ja interpreete käsitlevat lugu, jaganud need viide mõeldavasse peatükki, raamiks „Läbielu kiindumused”  ja „Repriis”. Viimases on ära toodud kõne ER SP asutamiskoosolekul ning „Vastab Helju Tauk” ajakirjas T.M.K (1992/4, ka Kultuurilehe kogumikus „Vastab…”, 2005), küsitlejateks-vahendajateks endised õpilased Nele Araste, Tiina Mattisen, Mare Põldmäe ja Madis Kolk. Jutt käib multitegevuse teljest, ansamblimängust, koolitööst, muusikatunnetusest, enda kooliteest, Pärdist ja Singist, kontaktidest 

naabritega, ooperist ja balletist Estoniast, andestamisest, kirikust ja matkamisest, mis päädib Eestimaa kiitmisega: „Üks roheline peotäis ilu ja lootust”. Päris raamatu lõpus leiame veel eluloo kroonika ja muid andmeid.        Avapeatüki „Läbielu kiindumused” moodustavad vaid kahe, see-eest Taugile kõige südamelähedasema persooni käsitlused. Esimene on Veljo Tormis 

(1970), käik läbi noore mehe elu ja loometee „Kalendrilauludeni” välja, ütleksin – aatevenna äratundmise lugu. Kuigi paljus puhtmuusikaline analüüs, rajas see tänaseks süvenenud arusaamad Tormise fenomenist. Teisena paigutatud „Jooni Eduard Oja loomingulisest isiksusest eesti muusika arengu taustal” (1987). Üks haaravamaid peatusi kogumikus (ongi stenogramm!) – kogu oma olemusega elab  ta siin kaasa Oja rahutule, tundlikule suurusele ja traagikale, seob ja leiab paralleele Heiti Talviku ja Mussorgskiga, pikib vestmisse näiteid Dostojevskilt ja Thomas Mannilt, Tuglaselt ja Kristjan Raualt, Tobiasest Glenn Gouldini. Kvinteti kõrval saab ta vapustatud samavõrd laulust „Ei näe enam …”       

II peatükk „Helinaga kaasa kajades” on mahukaim ja mitmekesiseim. Loeme siin noortest heliloojatest (1961, ka Lembit Veevost), Hillar Karevast ja Anti Margustest  (1960) jt; Johannes Semperi suhetest muusikaga (1967) ja Aurora Semperist (1982); Heljo Sepast (1968) ja Elsa Avessonist (1969); kultuurireisidest „Varssavi sügisele” (1965), viiuldajate konkursile Riias (1970), muusikakonverentsile Moskvas (1971) ja Vilniuses (1971), koolmeistritega Hiiumaale (1983); juubilaridest (kahel korral – 1971 ja 1981 Tiit Kuusikust, keda hindas baritonina sedavõrd,  et kavatses kirjutada monograafia. Jäi teostamata, ent ikkagi – huvitav, kuidas ta käsitanuks Kuusiku ja Otsa vahekorda? See oli sedavõrd terav ja kaugele kajav, et kui Krumm esimese jälgedes kord Ukraina ja Venemaa ooperites tuuritas, päritud kõikjal: mis Tallinnas toimub, miks Kuusik Georg Karlovitši peale mürki pritsib?); Mati Kuulbergi balletist „Mont Valérien” (1972); Teo Maistest Leporellona (1977);  Tambergi ooperist „Cyrano de Bergerac” (1976); autorile kõige hinnatumast vene heliloojast Mussorgskist (1981); Urve Tautsi lavarollidest (1982); Vardo Rumesseni Saare-raamatust (1981); RAM ist (ja muidugi Tormisest-Arengust, 1985); laulupeofilmist (1986) ja veel nii mõndagi. Nagu ikka, kingib kirjutaja teabe juurde – kord enam, kord varjatumalt – sümpaatia ja loob nägemuse.   

III peatükis „Inimesega on huvitav” tuuakse ära T.M.Ks ilmunud intervjuud Ene Üleojaga (1988/3), Taavo Virkhausiga (1988/8), ammuse sõbra Eino Tambergiga (1990/6) ja Hugo Lepnurmega (1994/2) ning Sirbis ja Vasaras ilmunud „Tagasivaateid Lilian Semperilt” (29.X.1993). Targa kolleegina saavutab ta küsitlejana tasemel  atmosfääri, loob autentse portree, ise alandlikult varjumata. IV peatükk kajastab süngeid episoode kolme represseeritud pere elus. „Tuudur Vettik aastatel 1947–1968” (TMK 1988/10), ebataugilikus histooriku stiilis: väljavõtted dokumentidest, lajatustest ajakirjanduses, tribunali- ja kohtupaberitest vahelduvad Tuuduri laagri- ja abikaasa Lonni kirjadega. Lõpus mõjus, kuigi,  nagu öeldud, tõsine kroonikust uurijatöö, milles nimelt materjali valik töötab. Riho Pätsi kannatuste loo (TMK 1989/6) juhatab sisse Tauk ise, sündmusist jutustavad maestro ja tütar Leelo Kõlar. Alfred Karindist vesteldi kolmekesi, autoriga olid pr. Kaarin Karindi ja keskmine tütar Linda Karindi-Targo (TMK 1989/10). Tegelikult on meieni jõudnu materjalis mõneti „kompilatiivne”, üht-teist reprodutseeritakse  varem kirjapandust. Tauk kahetseb kommentaaris, et „trükisõnas pole võimalik edasi anda K.K. sügavasti kaasaelavat ja kaasakiskuvat lugemist, pinge kujunemisi, kibedusse ja kurbusesse katkemisi, iroonilisi varjundeid, lugupidamisväärset talitsetust.”       

Nagu juba teate, ei lõpe raamat põrmugi minoorses toonis. Ent mida siiski kahetseda? Vahest seda, et ei saa vähemalt usutluses „Vastab” ees või sees korraks ka ilusa inimese nägu näha. Ja tema  elurõõmsat häält tagakaane siseküljele kleepimata jäänud singlilt kuulda. Reaalseks sooviks jääb aga, et jõulud kinkide ajana rutem kätte jõuaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming