Maagiliselt ja provotseerivalt

Igor Garšnek

Eesti muusika päevad: ANSAMBEL U: Tallinna Kunstihoones 30. III.  

Oleme rikas rahvas, kuna meil on mitmeid kõrgetasemelisi nüüdismuusika kooslusi – eelmisel neljapäeval sai kuulda ansambel U: esinemist. Hästi huvitav uue muusika kava oli kokku pandud põhimõttel, et päris uued teosed ikka Eestist ja pisut vanemad mujalt, Soomest ja Suurbritanniast.

Esimese loona kõlaski soomlase Lauri Kilpiö (1974) “Duo in a sonata form” (2002) klarnetile ja klaverile. Kuigi kavaraamat tutvustab seda kui “üsna traditsioonilist sonaati”, tuleb sellesse määratlusse suhtuda teatud reservatsiooniga. Lugu käivitus lausa plahvatusliku intensiivsusega fortissimo’s ja kiires tempos, ent muusika järgmine faas tõi kaasa mõneti järelemõtlikumaid meeleolusid. Selline algus annaks traditsioonilise pea- ja kõrvalpartii mõõdu välja ehk küll. Järgnev muusikaliste piltide üsna kiire vaheldumine lõi siiski püsitu, pigem süitliku atmosfääri, mille nii klarnet (Meelis Vind) kui klaver (Taavi Kerikmäe) mängisid isikupäraselt ja artistlikult aktiivseks. Puht kompositsioonitehniliselt jäi kõrvu nimetatud pillide faktuuride komplementaarsus – seda nii rütmilises kui tämbrite-registrite plaanis. Muusikas endas, tõsi, oleks ehk oodanud vähe suuremaid kontraste dünaamikas ja tempodes.

Tauno Aintsi (1975) esiettekandeline “1film” ansamblile mõjus põnevalt: pikad meditatsioonid ühel la-noodil ja sellega piirnevatel helidel kõlasid tämbraalselt irriteerivalt. Võiks öelda, et isegi ambient’likult. Neid heljuvaid helivärve hoidis koos mehhaanilise järjekindlusega tuksuv rütmipulss. Pikapeale tekkiski sellest kõlameditatsioonist hoopis midagi šamanistliku rütmimeditatsiooni taolist. Lõpuks kõla kadus, ent rütm jäi. Loo üks voorusi (paljude teiste seas) on kindlasti minimalistlikult selge ning sellisena ka julge kompositsiooniline idee.

Esa-Pekka Salonen (1958) on mõistagi tuntud ühe kuulsama soome dirigendina, ent kõik lugejad ehk ei tea, et ta on ka väljaõppinud helilooja, kes tudeerinud Einojuhani Rautavaara ja Franco Donatoni käe all. Saloneni “Yta I” (1982) altflöödile on interpreedilt kahtlemata suurt mängutehnilist pagasit nõudev teos. Eriti kui mõelda kõikidele nendele murtud liikumistele ja suurtele hüpetele äärmiste registrite vahel, lisaks veel efektsetele mänguvõtetele nagu üle- ja kahisevatele “alapuhumistele”. Tarmo Johannes esitas seda lugu kohati isegi mitte niivõrd muusiku- (seda niikuinii!), kuivõrd näitlejameisterlikkusega. Tõesti efektne “muusikateater”, millest aga n-ö filosofeerivat süvatasandit ilmselt otsida ei tasu.

Märt-Matis Lille (1975) “Mu nuttev hääl on sügistuul” (2005) kammeransamblile on kavaraamatu andmeil kirjutatud mõeldes kahele noorele muusikule, kelle kopterisõit mullu sügise hakul lõppes merepõhjas. Teose esimestest taktidest rullusid lahti täiesti müstilised, maagilistena mõjuvad kõlavärvid ning tundus lausa uskumatuna, et need polnud saavutatud mitte elektrooniliste, vaid akustiliste instrumentidega. Tumedalt kaikuvad löökpillid (Vambola Krigul) nagu võbelevad varjud iidse groti seintel, puhkpillide “ohked” justkui loodusvaimude hääled… Kõik see materialiseerus helideks mingites apokalüptilistes meeleoludes, kuni saabus kirgastumine kõlalise “helenduse” läbi, mis mattus lõpuks siiski kõrvulukustava gongi-tremolo nagu laviini alla. Muljetavaldavalt sisendusjõuline teos!

Viimasena tuli kontserdil ettekandele inglise helilooja Cornelius Cardew’ (1936 – 1981) “Tiger’s mind” (1967) sekstetile. Pisut tavatu, John Cage’i vaimus lugu selles mõttes, et esmalt näitas Kerikmäe publikule teose partituuri, millel polnud ainsatki noodimärki. Paaril paberilehel oli kirjas vaid sõnaline tekst, mis kirjeldas sümboltegelaste (Tiiger, Puu, Tuul jt) omavahelisi suhteid. Nii et läheb aleatoorikaks, mõtlesin, ja läkski ning ansambel U: musitseerimine-improviseerimine kujunes igati atraktiivseks helipildiks, mis näitas U: muusikute sõnadetagi selget üksteisemõistmist ja kirevat kollektiivset fantaasialendu. Ega huvitavaks koosmusitseerimiseks pole vist tõesti ettevalmistatud noodimaterjali alati vaja?

Nii või teisiti, igatahes ansambel U: kava tervikuna mõjus kontsentreeritult, kohati maagiliselt (M.-M. Lill) ning lõpus pisut provotseerivaltki.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht