Maailmalõpust ja väikeste asjade ilust

Evi Arujärv

Galina Grigorjeva ja Ülo Kriguli uutest teostest paistab, et eesti muusika pealiin on selge ja sirge. Eesti Filharmoonia Kammerkoor koos verivärske peadirigendi Daniel Reussiga tõi eelmise nädala neljapäeval Tallinna Niguliste kirikus publiku ette kava, mille mõtteliseks teljeks olid pildikesed maailmalõpust, karmid ettekuulutused ja religioossed mõtisklused. Esiettekandele tuli kaks värsket kooriteost: Galina Grigorjeva „Nature morte” ja Ülo Kriguli „Preces ad lucem”. Uudisteoste eel kõlasid keskaegsed vaimulikud viisid „Audi tellus” ja „Fletus et stridor dentium” – viimse kohtupäeva muusika täis kaebeid ja hammaste kiristamist. Lõputeoseks oli vene helilooja Sofia Gubaidulina „Nüüd aina lumi” (1993) koorile ja kammeransamblile, Gennadi Aigi košmaarseid kujundeid tulvil tekstidel põhinev teos.

Muidugi pakkus huvi, mida uut on kammerkoori kõlasse toonud uus kunstiline juht Daniel Reuss. Nüüdismuusikateoste esiettekanded ei võimaldanud selle kohta midagi põhjapanevat järeldada, aga üht-teist andis teada viimsepäevalaulude esitus. Neist esimene, X sajandist pärit „Audi tellus” („Kuula, maa”) kõlas koori meeshäältelt vokaalselt üsnagi karakteriseeritud, et mitte öelda, dramatiseeritud vormis. Vana kirikulaulu ühtlustatud kõlast ja voolavusest seisis ettekanne üsna kaugel. Leebem ja ühtlasem oli „Fletus et stridor dentium” („Kaebed ja hammaste krigin”) naishäältelt. Üldiselt tundus Reussi vokaalikäsitlus siin omajagu „naturalistlik”.

Sofia Gubaidulina sügavamõttelise teksti ja kontrastiderikka muusikaga kooripannoosse „Nüüd aina lumi” lisasid tähendusrikkust instrumentaalsed vahekommentaarid ja kõlalised aktsendid, vokaalsoolod ja retsiteeritud sõna. Sellise semantilise ülekoormuse vahendamisel on tähtsaim nipp, kuidas tähendusrikkust õigel hetkel kärpida, et tõeliselt tähtis saaks esile tulla. Iseasi, kas kärpimine alati võimalik ongi. Et Gubaidulina teos kippus lagunema fragmentideks, mille „vahekohti” suudaks täita ehk vaid kuulaja ülim keskendumisvõime või metafüüsiline ekstaas – tundub, et see on teosesse sisse kirjutatud.

Erinevalt kontserdi lõputeosest sai veenva, kauni ja kõlaliselt tundliku esituse Galina Grigorjeva kooritsükkel „Nature morte” Jossif Brodski poeemide „Nature morte” (esimene ja kolmas osa) ning „Liblikas” (teine osa) sõnadele. Grigorjeva vokaalse algupäraga, kuid peene värviskaalaga autoristiil on viimasel ajal otsekui värskest allikast jõudu saanud. Tema muusikale annab tugeva sisemise harmoonia asjaolu, et selle horisontaal on veenvalt, kuid mõõdutundega vertikaaliks „tõlgitud”. Sakraalsed, religioossed alltekstid toidavad vaata et kogu eesti kunstmuusika pealiini. Sellesse muusikasse kirjutatud elutunnet ja kujundikeelt iseloomustab üsna sageli kõlaline karedus, rangus ja impersonaalsus. Grigorjeva muusikast, mis samuti räägib olemise imest, kumab poeesiat ja inimlikku soojust: ta suudab helidesse panna kurbuse ning harduse, meeleheite ja juubelduse, olemise hapruse ning väikeste asjade ilu. Kõike seda ja veel enamatki oli tema uue kooritsükli imekaunis teises osas pealkirjaga „Liblikas”.

Ülespoole vaatas ka Ülo Kriguli katoliku antifooni Lux aeterna ja keldi palveteksti sõnadele loodud uudisteos „Preces ad lucem” („Palve valguse poole”). Teose tekstuur püsis enamasti sonoristliku varjundiga tiheda mikropolüfoonia ning meloodika dominandiga lineaarse polüfoonia vahel. Kahju, et kuulmismeelt mitmeti peibutav muusikaline loogika tekitas ajuti tajukonflikte, üldmuljes domineeris staatika. Ehk oleks teosele tugevama selgroo andnud täpsem esitusloogika – kas tekstuuri voolavuse või meloodilise reljeefi teadlikum esiletoomine, või just nimelt väljapeetud kaemuslikkus. Loodetavasti selgub parim võimalus edaspidi.

Uutest teostest paistab, et eesti muusika pealiin on selge ja sirge. Pisut liialdades võiks öelda, et selle kvintessentsiks on üks konkreetne suure ulatusega, ekspressionistlikult karjatav, sekundi- ja septimivärvides kõle akordivertikaal, krooniks ülikõrged, eksalteeritud, maailmavalu täis sopranihääled. Tehnilises plaanis on kõik enam-vähem sama: juba pikemat aega otsitakse kunstilisi kompromisse vertikaali (harmoonia, kõlavärvid) ja horisontaali („ajalooga” meloodilised struktuurid, modernistlik mäng intervallipingetega) suhetes. Tore, et sellel tegevusel on vähem huvitavate tulemuste kõrval huvitavaid ja väga kauneid vilju. Aga laiemas plaanis – miks ikkagi on eesti muusikas sedavõrd palju olemiskõleduse kujundeid ja derealisatsioonielamusi? Ja kas see on märk trenditeadlikkusest, kollektiivsest meelehaigusest või hoopis positiivsest keskendumispüüdlusest sunniviisil meelt „lahutavas” ilmasuures kultuurigetos.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming