Maailmalõpust ei räägi, hea sõnumiga plaatidest aga küll

Igor Garšnek

CD Tõnis Mägi, Kärt Johanson, „Teine ruum”. © Tõnis Mägi ja Kärt Johanson, 2012.CD Johansonid, „Külm”. © Elwood Muusik, 2012. CD „Liisi Koikson ja Vaikne Esmaspäev”, Tonoscope Records, 2012. Kuna tänase Sirbi lugejale on maiade kalendri maagiline maailmalõpu tärmin 21. XII 2012 praeguseks juba käes, on selge, et kuuldused hävitavast apokalüpsisest on olnud suuresti liialdatud nagu varemgi. Justkui tuntud kõnekäänus, et tahtsime ju parimat (halvimat?), aga välja tuli nagu ikka. Ei ole miskit uut siin ilmas! Ent aastalõpu meeleoludega on hoopis teised lood, eriti muusikas. Siinkohal teemegi juttu kolmest äsja ilmunud plaadist, mille muusikaline raskuspunkt väljendub sõnalises, täpsemalt poeetilises tähenduses või hingelises sissevaates ehk eredamaltki kui n-ö puhta muusika kriteeriumides. Mitmeski mõttes on Tõnis Mäe ja Kärt Johansoni plaadil „Teine ruum”, Johansonide „Külmal” ning albumil „Liisi Koikson ja Vaikne Esmaspäev” mõndagi ühist. Kõik kolm on põhiolemuselt akustilised ettevõtmised, kus vokaali saatvate elektriliste instrumentide asemel domineerivad akustilised pillid: olgu klaver, akustilised kitarrid või keelpilliansambel viiulite, vioola ja tšello (Koiksoni plaat) kujul. Samuti tundub, et kõigi nende muusika üheks olulisemaks alg- või äratõuke impulsiks on Sõna. Seda nii väärtluule (Juhan Viiding, Paul-Eerik Rummo jt) viisistamisena kui muusikute endi poeetilistes laulusõnades (Tõnis Mägi, Mart Johanson). Iseenesest on see tendentsina vägagi tervitatav vastukaal popmuusikas liigagi levinud üheülbalistele ja primitiivsetele laulutekstidele à la „miks jätsid sa mind?” või „oh, baby, you are so cool!”. Iseasi, kuivõrd on siin tegemist popmuusikaga? Või kas üldse ongi?

Pigem ühendabki kolme albumit see, et ükski neist ei mahu tavapärase popmuusika raamistikku, kui sõna „tavapärane” all silmas pidada lihtsakoelise popi ühetähenduslikult meelelahutuslikku ja tantsulist stiilisuunda. Mingis mõttes asuvad Mäe, Johansonide ja eriti Koiksoni album stiilipiire ületades-segustades justkui „muusikalisel eikellegimaal”. Ent vaatame neid stiilijooni nüüd lähemalt.

Tõnis Mäe ja Kärt Johansoni plaat „Teine ruum” on ehk natuke petliku pealkirjaga, sest Mäe muusikaline ruum on ikkagi ja endiselt mitmemõõtmeline. Mäel on ju mitu nõlva. Kui Tõnis Mäge ja tema lugusid-esitusi (peale laulja ka klaverimängijana) uue plaadi kontekstis vaadelda, tajume taas tema sidet eheda, n-ö juurteni tungivalt bluusiliku mõtlemisega. Mitte just igas loos kuigivõrd silmatorkavalt, kuid näiteks laulude „Kohvik” ning „Tuul ja roos” ülesehituses ja põhikarakteris päris kindlasti. Ning tunnetuslikus plaanis veel mitmes teiseski.

Plaadi tervikmuljes avanevad nii Tõnis Mägi kui Kärt Johanson pigem lüürilise toonusega, teineteist emotsionaalses plaanis täiendavate ballaadiromantikutena. Siiski mitte päris bardidena – selleks on „Teise ruumi” muusika rohkem läbi komponeeritud ja detailideski märksa viimistletum.

Kui nüüd albumi laulusõnadest rääkida, siis Juhan Viidingu ja Paul-Eerik Rummo muusikasse lauldud luuletuste kõrval äratab tähelepanu Tõnis Mäe pöördumine poola poeedi Zbigniew Herberti tekstide poole. Need tunduvad esitajaile olevat nii olulised, et Herberti seitsmest Tõnis Mäe viisistatud filosoofilise varjundiga tekstist kaks on pilkupüüdvalt paigutatud koguni plaadiümbrise sisekülgedele. Need on loo „Kui maailm jääb seisma” sõnad (eesti keelde tõlkinud Hendrik Lindepuu):
 
Seda juhtub väga harva. Maa telg jääb krigisedes seisma.
Siis peatub kõik: tormid, laevad ja orgudes karjatavad pilved. [—]
Aga hetke pärast liigub maailm edasi.
Ookean neelatab ja oksendab, [—]
ratsud astuvad mustalt ruudult valgele.

Ning tekst Mäe loost „Kapis” Herberti sõnadele:
 
Me elame kapis, sügaval unustuse keldris, [—]
ja see, mida siiamaani pidasime katedraaliks,
on hoopis pika ja peenikese kaelaga
                              lõhnaõlipudel,
millest parfüüm ammu lahtunud.

Tundub selge, et neil tekstidel on helimeistrile olnud mingi eriline tähendus – ja seda on tunda ka Mäe vaba mõttelennuga muusikat kuulates.

Kui nüüd stiilipiiridest-raamidest edasi rääkida, siis Johansonide (Mart Johansoni laul ja kitarrid, Jaak Johansoni laul ja kitarrid, Kärt Johansoni laul ja mandoliin, Ants Johansoni laul, busuki ja löökpillid) värske album „Külm” on ehk enim seostatav folgi traditsioonidega. Ehkki ka maailmamuusikaga laiemalt, kuna Krista Citra Joonas mängib siin kaasa india rahvuslikel instrumentidel bansuri ja tanpura, mis lisab helipilti mõistagi nii teist laadi kõladimensiooni kui sügavust.

Ent sügavusest rääkides tuleb siingi alustada sõnadest (lugu „Usuküsimus”, Mart Johanson tekst):
 
Uskuda ennast või uskuda tuult?
Lumekriginat kindal või liikuvat suud?
Kirsilehtede lõhna või õisi täis puud?
Tähekujude sära või kasvavat kuud?

See on muusikalises-esituslikus mõttes ilusalt lüürilise tundetooniga lugu nagu mitmed teisedki sellel plaadil. Kuid leiame siit ka ühe vimka, milleks on „Kilo meeter” (sõnad Juhan Viiding), kus irooniline tekst („Üks Meeter hakkas kahtlema oma pikkuses, / Kilo aga veendus oma asjalikkuses”) saab korraks laienduse koguni nõukaaegse kultusfilmi „Briljantkäsi” muusikalis-tekstilisse tsitaati: „а нам всë равно”… Huvitaval kombel sobivad Viidingu iroonia ja pseudo-platnoi stiil omavahel nii muusikaliselt kui tekstiliselt väga hästi!

Ning nüüd jutu lõpetuseks ka kolmandast plaadist „Liisi Koikson ja Vaikne Esmaspäev” (tekstid Anzori Barkalaja). Väga ilus muusika akustiliste pillide seades, kusjuures heliloojaks hoopis Ardo-Ran Varres.

Kuulnuna Barkalaja luulest inspireeritud kauneid meloodilisi helindeid, tekkis siiski üks mõte ning ka paar küsimust. Ja nimelt – kas kõik peab ikka olema ühel plaadil lõpuni nii ilus ja harmooniline? Ja sellega kaasnevalt ka ühetaolises tempos ilma ühegi märgatava kontrastimomendita? Võib-olla tõesti, aga terake tšillit oleks ehk korraks ära kulunud …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming