Madjarite tipporkester Maarjamaal

Vahur Luhtsalu

Franz Liszti kammerorkester 20. I Estonia  kontserdisaalis.          Estonia kontserdisaalis astus üles meie hõimuvellede ungarlaste üks tooniandvamaid muusikakollektiive Euroopas – Franz (või ungaripäraselt Ferenc) Liszti kammerorkester. Ungari tipporkester oli Eestis esmakordselt ja ilmselt mängis kontserdi toimumises suurt rolli ka Ungari äsja alanud Euroopa Liidu eesistuja positsioon.         

Kui jutuks tuleb ungari muusika, siis tõenäoliselt kangastub paljudele mustlasmuusika. Tõepoolest, Kesk- ja Ida-Euroopa linnade restoranija kohvikukultuur oli XIX sajandi keskpaigaks  täiesti läbi imbunud mustlasmuusikutest ja -muusikast, kuid kõige sügavama jälje jättis see siiski ungari, mitte näiteks tšehhi või poola muusikasse. Ja kuigi Bartók ja Kodály püüdsid kogu hingest Liszti ja Brahmsi poolt kunstmuusikasse valatud ja ungari muusikaga sildistatud mustlasviise eristada ehedast ungari muusikapärandist, on assotsiatsioon endiselt tugev. Ilmselt on ungarlased nüüdseks sellega leppinud, et mustlasmuusika ja ungari muusika  vahel ei ole võimalik selget piiri tõmmata ning et see on teataval määral muutunud välismaalaste jaoks osaks rahvuse ja riigi kuvandist.     

Üheksakümnendatel Budapestis veedetud muusikatudengi põlvest ei meenu mulle, et oleksin Liszti kammerorkestrit sagedasti mängimas kuulnud. Enamasti viibis orkester kontserdireisidel väljaspool Ungarit või salvestustel ja orkestrit ennast ümbritses eriline aupaiste eelkõige oma ametit õppivate keelpillitudengite seas, kellest paljud unistasid selle orkestriga  liitumisest. Mõnel minu õpingukaaslasel on see tänaseks ka õnnestunud. Kõike ülaltoodut arvesse võttes polegi ime, et jõudsin kontserdile üsna kõrgele kruvitud ootustega …   

Kontserdi esimeses osas kõlanud Felix Mendelssohni (1809–1847) Sümfoonia nr 10 h-moll keelpilliorkestrile (1823) ja Antonin Dvořáki (1841–1904) Serenaad E-duur op. 22 (1875) puhul ei oskagi esile tuua midagi sellist, mis tekitanuks sügavat emotsiooni. Orkester mängis veatult, puhtalt, kultiveeritult ja küpselt, kuid muusikute n-ö sisemist põlemist, mille pärast kontserdisaali elavat muusikat kuulama minnakse, ei olnud selles mängus küll lihtne  tuvastada. 

Kontserdi teises pooles pakkus orkester seevastu sootuks teistsugust kvaliteeti, mis on ka loomulik, kui ettekandele tuleb rahvuskaaslaste looming. Béla Bartóki (1881–1945) Divertisment (1939) on kahtlemata kammerorkestri  repertuaari tippteos, kus Bartók on geniaalselt töödelnud ungari rahvaviise, võtnud kasutusele pea kogu teadaoleva kompositsioonitehnika arsenali. Orkestri ettekandes rullus lahti ungari muusika oma ürgses eheduses, kusjuures orkester ei mänginud teost mitte ainult detailideni väljapuhastatult ja viimistletult, vaid ka ülimalt hingestatult.         

Kontserdikava lõpetas virtuoosne Ferenc Liszti (1811–1886) Ungari rapsoodia nr 2 Cisduur. Kuigi originaalis on teos klaverile kirjutatud – see ongi klaverirepertuaaris n-ö pahvikslöömise lugu –, kõlas see kammerorkestri seades palju soojemalt ja värviderohkemalt.       

Publiku kestvatele ovatsioonidele järele  andes esitati veel mitu lisapala ungari muusikast, sh Bartóki „Rumeenia tantsud”. Aplaus aga ei tahtnud lõppeda ja lõpuks oli orkester sunnitud selle saatel lavalt lahkuma, et mitte lisapalu esitama jäädagi … Kokkuvõttes pakkusid ungarlased Eesti publikule reklaamis lubatud kontserdielamuse oma teada-tuntud headuses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming