Mängitud sära ja sisuga

Erki Aavik

CD „Jüri Gerretz. Amabile”: Sergei Prokofjevi Viiulikontsert nr 2 g-moll op. 63 (kontsertlindistus 18. I 1973 Estonia kontserdisaalis), Franz Schuberti Kvintett „Die Forelle” A-duur D 667 (ER 1978) ja Uno Naissoo „Terzetto di varieta” (ER 1977). Jüri Gerretz, EMTA 2011. Kaua tehtud – kaunikene! Kas nii peaks kiitma viiuldaja esimest plaati, mis ilmub viiekümneaastase tegevuse järel? Küllap vist, sest ega kurjustamine kõigi tegemata plaatide pärast ei tee tuju paremaks. Olemasoleva kuulamine aga teeb. Tõepoolest! Seda plaati võiksid kuulata need, kes tahavad vaheldust tüütule keskpärasusele laval ja eetris. Ja need, kes tahavad kuulata päris muusikat veiderdamise ja „alternatiivide” asemel. Kogu muusika sel plaadil on mängitud sära ja sisuga (mis see muusika sisu ka iganes on!) ning mis üha haruldasem, hea maitsega. Lisaks suurepärane käsitöö, see tähendab pillivaldamine. Kõike seda võimalike eelarvamuste kiuste. Ah et mis eelarvamused? No nagu ikka ... juubeliks tehtud plaat, vanad salvestused, üsna seoseta kava ... Aga ei midagi sellist! Prokofjev, Schubert ja Naissoo sobivad ilma hinnaalanduseta üheks kontserdiks, esteetiliselt, tajuliselt, akustiliselt. Hea valik.

Prokofjevi viiulikontsert, 1973. aasta kontsertlindistus, muide, sisendab julgust, kinnitades justkui, et „pole midagi, me oleme ikka veel siin!” Selle loo juurde võib muidugi leierdada emigratsiooni ja kurja kodumaa vahel kõikuva geeniuse ahistusest ja palju muud sotsiaalset ja poliitilist möga, üsna populaarne oleks viidata ka muusika loomise ajal Euroopas valitsenud minnalaskmismeeleoludele ja muud taolist. Aga pole vaja! See on ilma jututagi väga köitev muusika. Noor peadirigent Neeme Järvi ja natuke veel noorem solist Jüri Gerretz ei kõhkle, mängivad kogu loo ette nii, et tõepoolest on iga osa lõppedes kahju, et ära lõppes. Ja ootad ahnelt järge. Oma osa on arvatavasti asjaolul, et nii dirigent kui solist, aga ka õige mitu Eesti Raadio Sümfooniaorkestri toonast solisti ja muusikut olid saanud korraliku vene kooli, kandes oma muusikas siiski nn Lääne väärtusi, piiride- ja poliitikaülest.

Orkestris oli tollal häid viiuldajaid, kes mängisid üsna heade (Itaalia) pillidega, näiteks Jossif Šagal, Emil Laansoo. Ometigi kõlab „vana itaallane” Carcassi Gerretzi käes solistile sobilikult – pole kahtlust, kes siin oma lugu räägib ja kes taustaks torrõ’t laulavad.

Ja siis, 1978. aastal, tulevad Jüri Gerretz, Valdur Roots, Toomas Velmet, Svjatoslav Zavjalov ja Meeme Saareväli, muhelevad ja mängivad raadiolinti Schuberti ilusa „Forelli kvinteti”. Enam-vähem nii nagu kümmekond aastat varem (1969) mängisid Londonis Daniel Barenboim, Itzhak Perlman, Pinchas Zukerman, Jacqueline du Pré ja Zubin Mehta – mõnu ja lustiga, mõlemat küllaga! Zavjalovi mäng laseb arvata, et tema kuuldes võib kõiki aldimänija-anekdoote rääkida ja ta räägib ise veel mõne õige piprase lisaks … Saareväli, suurema osa oma karjäärist Estonia ooperi orkestriaugus musitseerinud mees ilmutab klassikalist hoiakut – tagasihoidlikkus on voorus, kui on, mida tagasi hoida. Gerretz on selle salvestuse toimumise ajaks andnud sadu kontserte, sagedasti koos Rootsi ja Velmetiga, kõik suurepärases tegutsemisvormis, nii et kvintett on kõva. Pisiasjadele ei pöörata tähelepanu, musitseeritakse nii nagu Schuberti ajal – meelelahutuseks.

Uno Naissoo „Terzetto di varieta’t” peab kuulama, seda muusikat ei maksa sõnastada. Aga mängitud on see Tallinna Triol väga hästi (1977). Roots oleks nagu kehastunud ühtaegu Nat King Cole’iks ja John Lewiseks. Muide, Modern Jazz Quartet tuleb seda esitust kuulates meelde küll! Velmeti mängitud tšelloteema toob vaimusilma kõik 1970ndate heade Eesti filmide helged hetked (palju õnne, 100aastane EF!). Ja Gerretz on muidugi hea, särav viiuldaja, meenutades oma liigutava seguga heast mängutehnikast ja kõhklevast džässistiilist ootuspäraselt Yehudi Menuhinit mängimas džässiklassikat koos Stephane Grappelliga.

Väike vaimukas lõpukummardus Gershwinile kinnitab, et Leo Normetil oli õigus: „Muusikas pole midagi mõista või mõistatada – see kas meeldib või ei meeldi.”

Kui senine mõõdutundetu kiitmine tundub olevat liiast, eks siis võib ju ka joriseda. Hoolimata juubeli tähistamisest, võiksid esinejate nimed olla ikka nähtavamal kohal kui eel-eelviimasel leheküljel ja peaaegu ptii-kirjas. Ja tutvustavad tekstid … Vikipeediast kopeeritud lamedad lõigud oleks nagu selleks trükitudki, et saaks midagi kritiseerida … Neist esitajaist ja autoreist oleks võinud ju sadu lehekülgi köitvat teksti kirjutada ning viiest-kuuestki olnuks küllalt. Kuna plaadi andsid oma õpetaja auks välja Gerretzi õpilased, siis võib need vead andestada, uskudes, et Gerretz kui õpetaja võlus oma õpilased kogunisti ja ülepea viiulit mängima ning turundus pole tõeliste artistide pärusmaa.

Aga plaadi kujundus on väga hea ja nimikangelase valitud Andrei Jegorovi „Võsu” maitsekas pitser selle väärtusliku karbi kaanele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming