Maestra märgiline jälg eesti vokaalkunstis

Lidia Agosti 14. XII 1915 – 9. XI 2014

Tiiu Levald

Lidia Agosti (sündinud Grauen, 1940–1951 Styx) elutee sai alguse Peterburis eestlasest mereväelase perekonnas. 1923. aastal repatrieerus perekond Eesti Vabariiki.

Pärast lauluõpinguid siinsetes erastuudiotes Varvara Malama (sajandivahetusel tunnustatud laulja Itaalia ooperilavadel, kuni revolutsioonini ka Peterburis) ja Sergei Mamontovi juures (Moskva Suure Teatri nõutud repetiitor, aastast 1920 Eestis, 1923–1932 Estonia ja erastuudiote juures repetiitor, 1924. aastast Tallinna konservatooriumi ooperiklassi õppejõud) jätkas ta õpinguid 1936. aastal Varssavi konservatooriumis ja 1938. aastal Viini Riigiakadeemias. Seejärel laulis ta Viini Rahvusooperi laval ooperites „La traviata”, „La bohème”, „Rigoletto”, „Roosikavaler” ja „Nõidkütt” sopranipartiisid. Võib julgelt nentida, et see kunstnikutee sai õnneliku alguse.

Abiellunud 1940. aastal austerlasest saksa filoloogiga, siirduti elama Sitsiiliasse. Kui lauljatar sai teada, et samal aastal oli Eestis hukatud tema isa, ema järgmisel aastal elust lahkunud ja kodu kaotatud, sukeldus ta töösse. Aastast 1943 laulis ta peaaegu kõikides Itaalia teatrites ning pühendus hiljem uuele muusikale, autoriteks Pierre Boulez, Claude Rostand ja Luigi Dallapiccola. Viimane kutsus ta Parma moodsa muusika festivalile laulma oma vokaalteost „Rencesvals” (autori enese saatel). Seejärel tehti talle ettepanek laulda Alban Bergi ooperi „Lulu” nimiosa ning Lidia Styx siirdus Viini, et süüvida koos autori õega helilooja mõttemaailma. Ooperi ettekanded 1. – 18. IX 1949 kuulusid I Veneetsia biennaali kavva, lavastaja oli Giorgio Strehler, La Scala orkestrit juhatasid Arturo Toscanini ja Nino Sanzogno.

Agostist sai nõutud uue muusika esitaja Euroopa, edaspidi ka USA kontserdilavadel. Aastal 1959 alanud koostöös abikaasa, pianisti ja pedagoogi Guido Agostiga toodi publiku ette nii oma kaasaegset muusikat kui ka Mozarti, Brahmsi ja Wolfi loomingut. 1960ndatest algasid ka nende kahe meistrikursused Euroopas, USAs ja Jaapanis.

1971. aastast pühenduski Lidia Agosti pedagoogitööle, algul Roomas, ent 1986. aastal asutas ja juhtis ta koos Georgio Strehleriga nn Euroopa kooli Milanos, ka Piccola Scalas.

Meie vokaalmaastikule on Lidia Agosti jätnud märgilise jälje. Nimelt külastas maestra aastast 1988 taas korduvalt Eestit ja andis siin 1990. aastal ka meistrikursused, kus osalenud Nadia Kurem, Pille Lill, Annika Tõnuri, Vello Jürna, Väino Puura ja mitmed tolle aja laulutudengid said oma lauljateekonnale kaasa äärmiselt tõhusaid ja elukestvaid näpunäiteid. Enamgi veel, näiteks nii Lill kui Jürna leidsid oma Milano-õpingute ajal tema kodus ka peavarju.

Minu mällu, kes ma kuulajana istusin meistrikursusel Estonia proovisaalis, on sööbinud eredad mälestused neist tundidest. Meeles on tehnilised võtted, mida Agosti soovitas sopranitele staccato laulmiseks või mida nõudis kantileense fraasi kujundamisel, ning loomulikult äärmiselt huvitav kogemuste jagamine nii keha valitsemise kui nüüdismuusika interpretatsiooni küsimustes. Kõigele lisas vürtsi tema isiksuse sära ja vitaalsus – oli ta ju siis juba 75!

Meenutan lõpetuseks, et ka professor Kuno Arengu perekonnanimi oli aastani 1935 Grauen: tema vanaisa ja Lidia Agosti isa olid vennad.

PS Agosti on kirja pannud ka kaks mälestusteraamatut: „Artiglieria Rusticana” (Milano 1978) ja „Die andere Lulu” (Zürich 1980).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming