Mantel on päritud

Toomas Velmet

EILi sari „Helisev muusika …”: Mati Palm ja Helin Kapten 15. XI Mustpeade maja valges saalis. Aegu tagasi imetlesime Tiit Kuusiku karjääri kestvust, kui ta veel laulja kohta eakana oli säilitanud haruldase vormi ning esitas tervikuna Schuberti tsükli „Talvine teekond”. Tänavu 70. eluaastat tähistanud bassbariton Mati Palm andis äsja Tallinnas täismõõdulise kammerkontserdi koos oma partneri Lied’i-pianisti Helin Kapteniga. Palmi nimi on meie kontserdiafiššidelt lugeda 1964. aastast, mil ta veel üliõpilasena alustas kammerlaulja karjääri. Tema pikast lauljateest on palju kirjutatud, lauljat ka palju intervjueeritud ja ta on alati toonitanud oma edu allikana terveid eluviise ja spordimehe hinge. Seepärast tahan siinkohal lisada vaid ühe tema tegevusest väga olulise tahu, mida eriti ei ole alla kriipsutatud: ta on olnud 35 rahvusvahelise lauljate konkursi žüriiliige, nende seas sellised nagu Tšaikovski konkurss Moskvas, „Min On” Tōkyōs ja „Voci Verdiane” Itaalias – see on rahvusvaheline tunnustushinnang professor Palmile. Kontserdilaval ei ole aga ükski laulja üksi, tema pianistist partner on täiesti eriline tegur koosloomingu õnnestumises, kindlasti olulisem kui dirigent laulja partnerina orkestri ees. Helin Kapten on oma meisterlikkuse tipus nii Lied’i-pianisti, korrepetiitori kui professorina. Just tema on olnud korrepetiitoriks rahvusvahelistel konkurssidel edukalt esinenud Ain Angerile, Aile Asszonyile, Rauno Elbile, Merle Silmatole jt eesti lauljale. Kapten on teinud koostööd selliste meisterlauljatega nagu Hans Georg Ahrens, Jenny Anvelt-Skarafoni, Shen-Xiang, Virgilijus Noreika – nimekiri on vägev ja sugugi mitte lõplik. Sellise partnerluse (võib ehk nimetada ka meisterpaariks) kinkis meile kontsert Mustpeade majas.

Mati Palm on alati pakkunud huvitavaid kavu, nii ka seekord. Kontserti alustati asjatult unustatud helilooja Georgi Sviridovi (1915–1998) romanssidega, nende hulgas helilooja läbimurdeteosed tsüklist Puškini sõnadele: „Talvine tee” ja „Sõites Isurimaale”, mis on pärit 1935. aastast. Sviridovi kaheksast romansist olidki need nimetatud meeldejäävamalt esitatud, no ja kindlasti ka vallatu „Kui punapõskne õun”. Teine seitsmene lauluplokk oli muidugi Schuberti sulest, neist ulatuslikum ballaad Goethe „Prometheuse” tekstile, ja ega ilma „Talvise teekonnata” ei mängi välja, niisiis ka „Tormine hommik”, „Viimne lootus” ja „Julgus” sellest tsüklist.

Kui Palm ei häbenenud ka kammermuusikas aeg-ajalt näidata, millised on ta tämbririkka hääle dünaamilised reservid, siis Kapten toetas lauljat targalt ning saali akustikat arvestavalt. Sviridov ja Schubert olid selle õhtu kammerlaulude autorid, aga ees olid veel Verdi aariad: Zaccaria palve „Nabuccost” ja Procida aaria „Sitsiilia verepulmast”. Hetkega muutus Mustpeade maja valge saal suureks ooperimajaks ning see oli vägev ja võimas – kõik registrid kannavad ja vorm on endiselt täielik. Pianistki oli korraga orkestri rollis ja Verdi partituurid kõlasid ka selles saalis absoluutselt kadudeta. Mati Palm on oma pikaajalist karjääri edukalt jätkamas ning me ei eksiks, kui näeksime just teda suurmeistrina Tiit Kuusiku mantlis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming