Maoaasta saabumine

Igor Garšnek

Tomoya Nakai (koto, vokaal) kontsert, kaastegevad Hiroko Oba (koto) ja Mari Kalkun (kannel, vokaal) 10.II Kumu auditooriumis. „Maoaasta alguse kontsert”: FA Schola ansambel koosseisus Raho Langsepp (dizi, xiao, xun, otu), Lilian Langsepp (guzheng), Kanno Mäe (kellamäng, löökpillid) ja Roland Suits (shakuhachi) 10.II Kadrioru lossis. Hiina kalendri järgse musta vesimao aasta saabumine pani meilgi rahvamassid liikuma: Kadrioru pargis jalutasid inimesed pühapäeva õhtul lausa kolonnidena, ikka ühelt atraktsioonilt teisele. Publikut jagus sealkandis ka kahele järjestikusele ida muusika kontserdile: jaapani koto-mängija Tomoya Nakai õhtule Kumus ning FA Schola ansambli kontserdile Kadrioru lossis, kus kõlas hiina ja jaapani traditsiooniline muusika. Tomoya Nakai (1979) kontserdil, mis sai teoks Kumu ja Jaapani saatkonna koostöös, sai kuulda nii klassikalist koto-repertuaari XVII sajandist kui jaapani nüüdisheliloojate teoseid, sh ka esineja enda üht pikemat koto-lugu. Ja vähe sellest – peale duoansambli teise jaapani koto-mängija Hiroko Obaga veel ka koosmusitseerimist meie laulja-kandlemängija Mari Kalkuniga. Need olid päris põnevad ja värvikad hetked! Tegemist oli n-ö improvisatsioonilise boonusega, mis tugines mõlema maa rahvaviisidele. Nagu kuulda sai, võib jaapani ja eesti rahvalaulud väga hästi ka üheaegselt kõlama panna! Mõni sõna ka jaapani rahvusliku instrumendi koto tutvustuseks. Koto on suure, pikliku ja horisontaalse kõlakastiga tsimbli tüüpi näppepill, mille keelte arv võib varieeruda kümnest paarikümneni. Eriliseks teevad instrumendi aga suured liigutatavad roobid, mis hoiavad iga keelt eraldi pingul ja hääles, ning glissandodega mängutehnika, mis näeb välja niimoodi, et koto-mängija näpib parema käega keeli, vasakuga aga vajutab alla samu keeli teisel pool roopi. Kuna iga keel saab seetõttu lisapinge, tõuseb väikese glissandoga ka helikõrgus.

Jaapani traditsiooniline muusika on valdavalt ühehäälne, kuid koto keelte suur arv võimaldab seda rikastada ka nappide intervallide, arpedžode ja burdoonmänguga. Ja nagu veendusime Tomoya Nakai kontserdil, peavad jaapani nüüdisheliloojad oma koto-teostes sellest printsiibist (nagu ka pentatoonilisest helilaadist) üldjuhul kinni. Ent mõistagi mitte alati, kuna kontserdi viimane, Kinichi Nakanoshima (1952) helitöö kahele koto’le kõlas minimalistlike korduste postmodernistlikus võtmes. Väga intensiivse liikumisenergia ja motoorikaga lugu, kus orient ja nüüdisaeg ühinevad kohati ekstaatiliseltki mõjuvas maailmamuusikas!

Kohe järgnenud FA Schola ansambli „Maoaasta alguse kontsert” Kadrioru lossis ühendas hiina ja jaapani traditsioonilise muusika. Õhtu oli mitmeski mõttes väga hästi ette valmistatud, näiteks sai kavalehelt lugeda päris põhjalikku ülevaadet hiina klassikalisest helikunstist ning jaapani zen-budismi muusikalisest meditatiivsusest (mida kontserdil illustreeris Roland Suitsu shakuhachi-mäng). Mõningaid teoseid tutvustas kontserdi käigus veel ansambli juht Raho Langsepp ise (hiina flöödid dizi ja xiao).

Laskumata detailidesse, toon siinkohal välja vaid olulisemad hiina ja jaapani traditsioonilise muusika seosed. Kõigepealt on mitmed jaapani rahvuslikud instrumendid tegelikult hiina päritolu. Näiteks hiina zheng (või guzheng, millel Kadriorus musitseeris Lilian Langsepp) on eelmainitud jaapani koto „vanem vend”. Hiina vertikaalselt puhutava bambusflöödi xiao jaapani vasteks on shakuhachi. Või võtkem siis hiina lauto pipa ja jaapani biwa jne. Teiseks ühisjooneks on pentatoonika kasutamine helilaadides. Ainult et nagu FA Schola ansambli kontserdil kuulda võis, mõjuvad jaapani laadid õhtumaisele kuulajale üldjuhul pigem minoorselt, samas kui hiina pentatoonika kõlab palju rõõmsamates värvides.

Milliseks aga – kas mažoorseks või minoorseks – kujuneb alanud muusikaline maoaasta, eks seda kuuleme edaspidi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming