Märts : – Öelge palun, kus asub Tallinnas 52. tänav?

Tunnustades küll täielikult trummarite teeneid mis tahes ansambli alustalana, pean möönma, et märtsikuu paremate esituste eesliinil olid saksofonistid.

AARE TOOL

52. tänav on New Yorgi klubide piirkond, kus möödusid džässmuusika kõige marulisemad kümnendid. Parimad ajad võivad olla küll läbi, ent kunagise suitsuvinese hiilguse sümbolina on see paik igavene. Kui võtta džässilt tema klubi­pale, need nii veetlevad mälestused ja seosed, siis mis üldse järele jääb?

Meil Tallinnaski on 52. tänav. Kaardilt seda ei leia, aga hea tahtmise korral võib sinna siiski sattuda. Sellele retkele asun just nüüd, vahetult enne „Jazzkaare“ festivali. Ei avaldu ju džässielu tugevus ainult hooaja tipphetkedes, vaid stabiilses kulgemises aasta ringi. Alati peab olema valmis, et keegi astub suvalisel hetkel sisse ja küsib eelarvamusvabalt, vasikapilguga: „Kus on see eesti džäss, millest ma nii palju head olen kuulnud?“

Märtsikuu jooksul ahmisin ahnelt paremate džässipaikade innustavat õhku. Klubi Philly Joe’s on nüüd paremas paigas – mitte hingusele läinud, vaid endisest asupaigast veidi eemale, Vabaduse väljaku veerele kolinud. End maa-alusesse grotti peitnud Philly Joe’s on just niisugune, nagu üht õiget džässi­klubi ette kujutan: sündmuste keskel ja avali, ometi piisavalt varjuline, et kannustada juhukülastaja subkultuurilisi kujutelmi.

Eelkirjeldatuga üsna sarnane tunne valdab, kui laskun Mustpeade maja keldri­saali, kus pesitseb kirjanduskallakuga džässiklubi TAFF. Kõik oleneb õhkkonnast. Peale selle on veel loomulikult NO99 džässiklubi. See paik on niisugune, nagu ta on: kõledavõitu maja vestibüülis üles seatud klubiruum mõneti hajali publikukohtadega mõjub nagu valimisjaoskond, aga muusikat saab teha sealgi. Õige džässiklubi ei ole pelgalt suvaline ruum, kuhu on püstitatud lava, baarilett ja laiali laotatud hulk kõlareid-juhtmeid.

Peale klubide on džässikontserdid. Küsimus, kus ja millisel ajendil džässi kõlbab viljeleda, on sama vana kui see musitseerimisvorm ise. 1920ndatel vaadati džässile eelkõige kui tantsumuusikale. Ometi ei olnud džäss kunagi tarbemuusika selle sõna lihtsakoelises tähenduses, vaid kandis endas XX sajandi noortekultuuri esimese möirgena ühtelugu ärgitavat ja väljakutsuvat allteksti.

1930- ja 1940ndatel hakkasid tantsukingad valusalt pitsitama. Üha kõrgemale ja kaugemale pürgiv džässmuusika murdis end kontserdipaikadesse, mis muidu olid reserveeritud klassikalise muusika ettekannetele. See oligi džässi­kontsertide algus. Sestpeale on džäss kõlkunud kahe pooluse vahel: kord kummitab mälestus algusaegade ülevoolavusest; kui aga tikutakse klassika­lise kontserdikultuuri ligidale, siis riskitakse liigse akadeemilisusega sinilinnul tiivad põletada.

Džäss otsib Tallinnas endale kohta seal, kus saab. Kontserdisaali sisenetakse siiski harva. Kas pole mingis mõttes kõnekas, et läinud kuul jäi silma vaid üks Estonia kontserdisaalis toimunud džässikontsert (David Liebman ja Kristjan Randalu), samuti see, et nimetada pole ühtegi bigbändi etteastet? Klubiõhustikus annavad ootuspäraselt tooni klassikalised kuni viieliikmelised koosseisud. Tasakaal näib nihkuvat liialt ühele poole, jättes õhku küsimuse, kas harvad ülesastumised kontserdisaalis on teadlik valik või pigem džässmuusika retseptsiooni peegeldav praktiline paratamatus.

Võib-olla ei peagi džässikontserte üleliia taga igatsema. „Kontsertidel ei lõõgastu mitte keegi, ei muusikud ega rahvas. Muudkui istud ühe koha peal, ei saa liikuda ringi, ei saa võtta drinki. Selleks et jõuda rahvani, peab muusik laskma endas kõik vabaks. Kui muusik ei võta vabalt, kuidas saab ta siis panna inimesi tundma seda, mida ta ise tunneb?“ (Miles Davis)

Kui mängitakse džässi, siis mis õigupoolest kõlab? Laias laastus on kolm varianti: bluus, võõrad lood (sh džässi­standardid) või omaloomingulised palad. Nende piir on tihtipeale hägune. 1940ndate bebop’i stiili loojad laenasid mõnest üldteada loost akordijärgnevuse, komponeerisid siis selle järgnevuse põhjal uue instrumentaalselt nurgelise viisi ja lasid niiviisi moodustunud omaloomingu käibele uue pealkirja all. Sellel oli palju eeliseid, muu hulgas väidetavalt asjaolu, et niigi nappe veeringuid ei tarvitsenud esitusõiguse lunastamiseks võõrasse kaukasse veeretada.

Džässmuusika uued tulijad armastavad kätt proovida omaloominguliste paladega. Festivali „Tudengijazz“ lõpuüritusel Philly Joe’s vahetati sel teemal mõtteid. Vaevalt hellitavad džässmuusikud lootust saada niiviisi osa teab mis suurtest autoritasudest, kuivõrd samas sedastati mõneti nukralt, et raadioeetris on džäss üha haruldasem nähtus. Pigem võib selles märgata üldisemat arengut. Kui klassikaline kompositsioon ja džäss on juba kord ühise katuse all, siis on loomulik, et vastastikune lähenemine kogub üha hoogu. Oopused on mahukad ja mõte kulgeb laia kaarega.

„Kui sul on hiilgav bänd ja keskpärane trummar, siis sul on tegelikult keskpärane bänd. Kui sul on keskpärane bänd ja hiilgav trummar, siis sul on tegelikult hiilgav bänd!“ Nii on tõdenud Duke Ellington. Tunnustades küll täielikult trummarite teeneid mis tahes ansambli alustalana, pean siiski möönma, et märtsikuu paremate esituste eesliinil olid saksofonistid: Raul Sööt ansambli Sööt Standard Trio koosseisus, Aleksander Paal kvintetis Trading Fives, David Liebman pianist Kristjan Randaluga, Aleksei Kruglov kvartetis kitarrist Jaak Sooääre osalusel ja lätlase Deniss Paškevitši kvartett.

Džässistandardid, need igihaljad palad pakuvad alati meeldivat äratundmist. Sööt Standard Trio lähenemine on koosseisust (saksofon, bass ja trummid) tulenevalt eripärane, sest harmoonia jääb rohkem kui muidu saksofonisti lahti harutada. Coleman Hawkins näitas juba 1930- ja 1940ndatel, kuidas selles olukorras toime tulla: meloodialiin peab olema nii rikkalik ja mitmekihiline, et akordistruktuuride kondikava avaneb pilli ühehäälsusest hoolimata. Teisalt on kiiduväärt, kui tuntud lugusid ei lükata kohe liialt ette, vaid jäetakse mõnel juhul rohkesti tähendusrikast äraarvamisruumi.

Kvintett Trading Fives, kes kasvas välja klubi Philly Joe’s majabändist, on oma mängulaadi tahunud välja bebop’i klassikute stiilitoorikust. See on õige ansambel kuulajale, kes hindab tehnikat ja rõõmustab isekeskis, kui aimab ära mõne Charlie Parkeri tsitaadi.

Oluline ei ole see, mida mängida, vaid kuidas. Klassikapalade džässitöötlused läksid moodi millalgi 1950ndatel, kui tundus, et vanad rajad on jäänud kitsaks ja väljendusvahendid nõuavad endale õhtumaist lisa. David Liebman sopransaksofonil ja Kristjan Randalu klaveril võtsid ette Mussorgski „Pildid näituselt“. Sel puhul ei olnud tegemist ikonoklastilise ümbertöötlusega, vaid peenetundeliste lisandustega, mis säilitasid algsest meloodiajoonisest nii palju kui võimalik. Ajuti leiti soodne ajaaken mahukamaks mõttelennuks, mis kasvatas originaalis umbes pool tundi kestva klaveritsükli kaks korda pikemaks. Liebmani mängus oli teadlikku tagaplaanile asetumist, mida saab endale lubada ainult see, kes ei pea enam midagi tõestama.

Mussorgski „Piltidega“ olin peagi taas silmitsi, kui kvartett Kruglov-Sooäär-Mälgand-Ruben taaselustas oma paari aasta taguse plaadi „The Mighty Five“. Nende mängulaad on sootuks teistsugune, bluusi ja roki heiastustega, kohati ka kõlaefektide järele maias (kõik need saksofonilt huuliku rebimised ja vilinate-sahinate tekitamised). Kruglovi iluloetud luule lisas etteastele tugeva kirjandusliku lisamõõtme. Mängiti hea vaatega Lounge 24s, mis džässipaigana näib end kehtestavat. Muide, plaadi pealkirja saaks veelgi täiustada, nii et see oleks Dave Brubecki austajaile eriti meelepärane: „Take (the Mighty) Five“.

Riias omanimelist džässiklubi pidav Deniss Paškevitš on tenorsaksofonil täiesti omaette nähtus – tehniliselt pidurdamatu ja mõttelennus kulunud viisikäändudest vaba. „Mis nüüd juhtus?“ pahvatas ta spontaanselt, kui umbes poole kava peal meenus klubi TAFF külastajail esimest korda soolole reageerida. Asi ei olnud aga kaugeltki flegmaatilises osavõtmatuses, vaid pigem selles, et Paškevitšit kuulates oli nii mõnelgi vajunud suu ammuli. Raivo Tafenau lisandumine lõpupoole tegi niigi hea etteaste veelgi paremaks.

Kui vaadata džässielu üleliigselt teabe­lasusse kaevumata ja puhtalt mulje ajel, siis näiteks klassikakontsertidega võrreldes tundub see mahu ja sageduse poolest märksa kiduram. Tõsi, võrdlus on mõneti ebaaus, sest džäss ongi palju kitsam nähtus kui paljusid eri ajastuid, musitseerimispraktikaid ja koosseise hõlmav klassika. Niisamuti märkigem, et pilk märtsikuule kujunes rõhutatult instrumentaalsolistide keskseks. Džäss on muusikaelus vägagi oluline indikaator, sest selles saavad viljakalt kokku akadeemiline professionaalsusekultus ja populaarmuusika loomepraktika. Igatahes on džäss midagi palju enamat, kui ekstsentriliselt pealkirjastatud palade ja improvisatsiooniliste siseringinaljade laadung. On etteasteid, mis haaravad endaga nii, nagu seda suutis Paškevitš, kuid ka niisuguseid, mille puhul saab mõneti vaoshoitumalt tõdeda, et „džässi mängitakse“ ja „protsess käib“. Ometi pole 52. tänav Tallinnas kaugeltki asustamata, selle tundma õppimiseks on vaja lihtsalt veidi rohkem teadlikkust ja infokildude kokku asetamist. Või teisiti väljendudes: igaüks peab 52. tänava kõigepealt iseendas üles leidma.