Maskide langemise aeg

Sakarias Leppik

Kasin aeg nõuab ilusaid inimesi. Noid, kes käituksid kui kuningad: tagasihoidlikult, väärikalt ja au hoides. Kasin aeg ei anna võimalusi mugavalt fassaade imetleda. See kisub maha kõik maskid inimestelt ja nende suhetelt ning paneb vastastikku alasti seisma oma tõelise olemuse ja tõeliste väärtustega. Eesti rahvusooperi Estonia 2009. aasta esimene ooperilavastus, Giuseppe Verdi „Maskiball” on paljuski sümbol. Lavastaja Arne Mikk vaeb  lavastusprotsessi ühes kogenud teatrimehe pilguga Eesti muusikateatri hetkeseisule.   

Ooperimees Arne Mikk on lahutamatult, otsekui viinapuu läbipõimunud vääte pidi seotud Giuseppe Verdi „Maskiballi” nende lavastustega, mis toodi Estonias lavale enne teda. Kas Eesti praegune sotsiaalne olukord  nõuaks muusikateatrilt üha modernseid Verdisid või Puccinisid, pärib Arne Mikult preester Sakarias Lepik .

Kas teie silmade läbi on Eesti muusikateater terve ja arenguhimuline? Mis on vajaka ning mida võiks teha paremini?

No heade solistide puudus on alati. Meil ei ole ju „Wilhelm Telli” tenorit! 1960. aastatel oli Eesti ooperi kuldaeg. Siis sai Estonias ühe ooperi kohta välja panna kaks omakoosseisu.  Nüüd aga … Maailma ooperitööstus kurnab noored lauljad ära. Häältel ei lasta küpseda ja teatrid nõuavad lauljailt, et nad võtaksid vastu ka rolle, millele nende hääl oma arengus ei ole järele jõudnud. Kui ütled ära, siis ju enam ei kutsuta ja nii edasi. Sellised hirmud on arusaadavad.

Kas Eestis on samamoodi?

Eestis samamoodi. Nii Vanemuine kui Estonia peavad etendustele kutsuma soliste väljastpoolt. Praegu on ju kahetine periood: ühelt poolt on hea, kui noored saavad välismaale õppima. Paljud balletiartistid on ju välismaal tööl. Aga ooperi puhul toimib see, kes ja kuidas välismaal olles suhtub taas kodumaal laulmisse. Kõik ju teavad, et me ei ole võimelised rahvusvahelise taseme palka maksma. Puht järelkasvu ja koolitamise osas on Eestis mitmeid võimalusi ja vajakajäämisi. Muusikaja teatriakadeemias on küll ooperistuudio, aga  esinemispraktikat on vähe. Eks me muidugi püüame, aga siin on vaja mõlemapoolset usaldust. Estonia ajaloos on peaaegu kõik solistid läinud läbi koori ja saanud oma lavalise tegutsemise vabaduse sealt. Samas sõltub ka sellest, kuidas keegi küpseb.

Rolli, mis vastab nende hääle arengule?

Jah, mis vastab sellele.

Mis on siis Eesti muusikateatri tugevus, kui soliste napib? 

Olen alati üritanud rõhutada, et 1960ndate koosseisu meil ei ole, ent ilma praeguse tugeva muusikalise baasita ei oleks me kindlasti teinud ei „Wallenbergi” ega „Armastuse valemit”. Meil on palju muid väärtusi ka peale solistide. Ühtlaste ansamblite mõttes on pilt väga rõõmustav. Estonia kiituseks tahaks ansamblietenduse näitena ära märkida Rossini „Tuhkatriinu”. Kui keegi jälgib Estonia repertuaarivalikut, siis mõistab, et igal ajal tuleb  valida repertuaar olemasolevate solistide võimaluste järgi. Kaks uuslavastust aastas on meie jaoks ja eriti inimeste rakendamise seisukohast ikka väga vähe. Vastne teatrijuht Aivar Mäe soovib küll, et üks ooperilavastus aastas peab tulema lisaks. Oleme valinud repertuaari ka ooperite kontsertettekandeid, et anda solistidele tööd. See asjaolu avardab publiku vaatevälja.

Kas on üldiseks tavaks, et Verdi „Maskiballi”  mängitakse ooperimajades keskeltläbi iga veerandsaja järel? Või on see ainult Estonias nii?

Ma ei tea päris hästi, on see nüüd juhus või, miks mitte – hoopiski rütm? Esimene lavastus tehti ju 1928. aastal, siis 1961. aastal, lavastas Paul Mägi, siis 1985 Hendrik Krummi lavastuses ja nüüd siis aastal 2009. Need lavastused on kõik väga tugevalt ja emotsionaalselt seotud õpetajate-õpilaste omavahelise suhtega. Muuseas, väga huvitav on ka lavastuse väljatuleku aeg. See, et 17. veebruaril möödub täpselt 150 aastat „Maskiballi” maailma esiettekandest! Verdi „Maskiball” tuli minu juurde täiesti juhuslikult, siin ei olnud midagi ette plaanitud. Kui poolteist aastat tagasi muusikajuht Arvo Volmer mulle selle ettepaneku tegi, kaalusin tollal hoopis „Saatuse jõu” lavaletoomist. Toda ooperit ei ole ju Eestis veel tehtud. Aga järele mõteldes on „Saatuse jõud” hoopis laialivalguvam  ja pikem. „Maskiball” jällegi on väga tugev dramaturgiline tervik. Võib ju aimata – Verdi oli enne seda kirjutanud üle 20 ooperi ja pärast jäi kirjutada veel vaid viis ooperit. Tal oli „Maskiballi” ajaks juba selline läbiminev dramaturgiline tunnetus.

Miks on „Maskiball” nüüdki päevakajaline? Mida tahab lavastaja ühiskonnale just praegu selle ooperiga öelda?

(Muigamisi.) Tänapäeval on ju ka see suund,  et teatud klassikalisi oopereid panna lavale kaasaegsete kostüümidega. Seda katsetatakse kogu aeg lavakunstnike poolt. Ajalooliste teemade kaasaega toomine on aga väga raske. Puccini mõningaid oopereid ju saab. Klassika puhul on nii, et kui see on 150 aastat vastu pidanud ajastutruuna, siis selles on midagi, mis puudutab publikut ka tänapäeval. Vaadake kas või „Maskiballi” ooperispetsiifilisi momente, kus näiteks tasandiliselt toimib samal hetkel  kolm tegevust. Õukond kiidab kuningat, kuningas samal ajal unistab armastusest ja vandenõulased plaanivad teda mõrvata … Mitmetasandilisus annab võimaluse õigustada esmapilgul mõneti staatilisi ansambleid, et ansamblite siseemotsioonid tuleksid esile. Samas on lavastuses ka sürrealistlikke momente.

Verdi oli ju tulivihane, kui libretist viis „Maskiballi” tegevuse Ameerikasse ning  tegi peategelaseks Rootsi kuninga asemel Bostoni kuberneri …

Otsustasime („ja kunstnik Ralf Forströmi kaasnägemus on selle lavastuse puhul väga oluline,” rõhutab Arne Mikk, viidates eelmisele koostööle ooperi „Aida” lavaletoomisel – S. L.), et me ei vihja Bostonile. Peategelane on kuningas, täiesti ilma nimeta. Seetõttu on raske ka otse öelda, millal tegevus toimub. Kindlasti mitte praegusel ajal, võib-olla hoopis 50 aastat tagasi? Oleme aja üldistanud ning läheme alles finaalis Gustav II aega. Meil ei ole ka lavakujundusel konkreetset ruumi. Kasutame kolme suurt maski, mida saab liigutada ja millel on etenduse käigus mitmeid funktsioone. Need domineerivad ja on rõhutatult suured.

Rootsi kuningas Gustav III, ooperi sisuline peategelane, on vägagi seotud Eestiga, nimelt alustas just see kuningas sõda  Venega, et võita Rootsile tagasi Läänemere provintsid, sealhulgas Eesti. Kas lavastuses peitub vihjeid peategelase seotusele Eestiga või keskendub kõik üldistele dramaatilistele inimsuhetele?

Otseselt sellist seotust muidugi ei ole. Kuigi sääl on üks stseen lipuga, kus on kõrvuti soome ja eesti värvid sinine ja valge. Ei kasutanud nimme rootsi lippu. Ei, konkreetset viidet Eestile küll ei ole. 

Gustav III juurest ei taha lahkuda. Tema ajal sai Rootsis alguse suur teatrite ehitamise buum. Tema lasi ehitada kuningliku ooperimaja ja ka hukkus seal. Ehk peitub „Maskiballi” lavaletoomises Arne Miku signaal rahvusooperi maja ehitamiseks?

(Järgneb põgus ja muhe naerupahvak, siis uitavad silmad mõtteotsingule.) Nojah. Sellised lavastused on ju olemas, kus lavaline tegevus peegeldub teatrisaali. Olen lavastust läbivalt  kasutanud maskimotiivi. Kunagi Eesti ajal kasutati väljendit „näokatte pidu”. Kasutame näo katmist ja selles võidakse muidugi igasugu asju näha. Aga et ma kellelegi püüan näidata ooperimaja valmimise vajadust laval, seda muidugi mitte.

Mille poolest erineb 2009. aasta Arne Miku lavastus Estonias kõikidest varasematest lavastustest maailmas?

(Imestunult.) Seda ma küll ei tea. Maailma muusikateatri  elu on ju nii mitmekülgne. Ma arvan, et Estonia „Maskiballil” on oma nägu, rõhutatult mittemodernne. Ma käisin Amsterdamis vaatamas sakslase Claus Guthi lavastust. Mida ma nägin, oleks olnud lavastustehniliselt iga lavastaja unistus. Pildid vaheldusid silma pilgutamata ilma dekoratsioonide vedamiste ja kinnitamisteta. See imponeeris väga. Mis aga mitte, oli ooperi rõhutatud kaasaegsus. Mind on tõeliselt vaimustanud DVD kaudu nähtud  „Traviata” lavastus 2005. aasta Salzburgi festivalil, kuid tänapäevastes ülikondades tehtud „Boriss Godunov” on ka elavas ettekandes külmaks jätnud. Saksamaal öeldakse, et kui ooperi esietendusel šokki ei saa, siis on lavastus läbi kukkunud. Nad on sääl ilmselt kõik võimalused juba ära vaadanud. Ja vahel, tahtes viia ooperit kaasaega, tekib lavastajal kiusatus teha pulli. Näiteks, et võllamäe stseen toimub prügimäel, kus vedelevad külmkapid. See ei  imponeerinud Amsterdamis mulle kuidagi. Ma küll mõistsin, et lavastaja oli tahtnud kontraste luua, ent Verdi on aus helilooja, kes pole kunagi taotlenud groteski.

Kas lavarežii on „arnemikklikult” traditsionaalne või leiab selles ka modernistlikke elemente?

Tas on mingeid uuenduslikke elemente. Peamiselt maskide ja just sürrealistlike motiivide (näiteks verised pead) puhul. No eriti  hea oleks ju üks võimalus – mis on küll ilmselt ebareaalne –, kui saaks teha kaks paralleelset lavastust. Üks oleks pea peale pööratud ja teine väga traditsiooniline. Oeh. No sellise asja tahaks muidugi ära teha.

Ja siis selgub, millist lavastust publik eelistab vaadata …

Jah, siis selgub, mida publik tuleb vaatama pikema aja jooksul. Aga puhtvisuaalselt on see lavastus teistsugune kui varem Eestis tehtud. 

Kas lavastaja peast ei käinud läbi mõtet minna verismi rajale ning libretistist mööda minnes tuua tegevus Stockholmi?

Hmm. Kunstnik on soomerootslane ja kui meil oli sellest võimalusest juttu, ütles ta, et lavastuse eelarve läheks ajastutruuduse taotlusega mitmeid kordi suuremaks, eeskätt kostüümide tõttu. Jäime siis minimalistliku variandi juurde, et mitte fikseerida tegevust ajastu ja kohaga.

1961. aastal lavastas „Maskiballi” Estonias  Paul Mägi. Mu isa õppis siis Tallinnas ja ta meenutas, et teda vapustas eeskätt Aino Külvandi esitus Ameliana. Kes vapustab seekord?

Seda ei saa lavastaja enne esietendust nüüd küll öelda. Siiski olen rõõmus, et saime ka praegu “Maskiballi” lavale tuua peamiselt “Estonia” oma lauljatega. Tänu mitmetele kombinatsioonidele ja olukordadele oleme suutnud kokku panna peaaegu kolm omakoosseisu. Meie kõige kaugem külaline on Ankara ooperist – Şenol Talinli, aga kaasa teevad ka Merle Silmato ja Maria Melnik, kes tegutsevad Soomes.        

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming