Me veel ei tea, mida heli suudab

Festivalil „Üle heli“ avanes publikule omalaadne ja väga mitmekesine audiovisuaalne džungel.

STEFAN PEETRI

Festival „Üle heli“ 25. – 28. X Tallinnas, kunstiline juht Aivar Tõnso.

Üle heli“ korraldati esimest korda 2015. aastal ning see on 2001. aastast toimunud festivali „Hea uus heli“ mõtteline jätk. Teema poolest üritused siiski erinevad: „Hea uus heli“ oli keskendatud põrandaaluste artistide esiletoomisele, festivalil „Üle heli“ on võetud selgelt kontseptuaalsem suund ning tegeletakse audiovisuaalselt ruumi ja heli suhtega. Mõlemat ühendab siiski eesmärk ületada kuulaja ootushorisont. Enamik artiste, keda sel festivalil kohtame, kuuluvad mikro-label’ite alla või on ise oma plaadid välja andnud. See tõendab, et festival on spetsiifilise kontseptsiooniga. Sinna ei oodatagi suurt publikut, kuid ka juhuslik külastaja ei pettu, pigem avaneb talle omalaadne ja väga mitmekesine audiovisuaalne džungel.

Festivali avakontserdi tutvustuses väidab korraldaja Aivar Tõnso, et „Üle heli“ liigub tundmatuse suunas ja tegeletakse liikumisega „heli ruumiliselt ulatuvuselt kujuteldaval vertikaalsel teljel asuvale helisündmuse tasandile“. Seda komplekssust lahti harutades avastame, et heli sulatatakse ruumi, s.t see samm tundmatusse ongi uue suhte leidmine heli ja ruumi vahel.

Seda pakkus festivalil heliobjektidega tegelev Resonart Stuudio, mille heliinstallatsioon viis kuulajad kümnekesi lamama pimedasse ruumi, kuhu oli paigutatud kümme heliväljundit. Natukese aja pärast hakkasid helid valguma igast nurgast, ka meie alt ja kõrvalt. Kosmosesüstiku kujundit kasutades (heliefektide kogum mõjub selle õhkutõusuna) võib rääkida vertikaalsest liikumisest, ent inimesed lamavad teistega kõrvuti horisontaalselt. Nagu enne teada saime, üritati meile kirjeldada seisundit tundmatuse ees. See võimendub, kui ollakse kollektiivina tundmatuse ees ja vaadatakse tühja musta lage. Üksi olles tunduks see seisund paratamatu (iseenesest kaval ja hea kujund festivali mitteametlikuks avanguks).

Festivali avakontsert „Eksperimendid horisondiga“ oli läbilõige Eestis 1990ndatel loodud underground-plaadi­firma Ulmeplaadid tegevusest ning sealgi kajastus horisondi teema. Plaadifirma tegevust võib iseloomustada taotlusega ületada kuulaja ootushorisont. See haakus ka festivali tänavuse teemaga „vertikaalhorisont“, s.t kujuteldav heliline vertikaalne telg püüti tuua helisündmuse enda tasemele. Kontsert algas minimal’i ja dub-tehnolike helidega, mis iseloomustab ka Ulmeplaatide otsinguid 1990ndatel, ning kontserdi edenedes põigati ka ambient’i ja välisalvestustelt pärit helimaastike poole. Samasugust transformatsiooni võis täheldada ka helendaval ekraanil, kus alguses oli näha 1990ndate küberkultuuri visuaalkeel. Kogu vähene kehalikkus, mis oli seostatud minimal’i ja dub-tehnoga, hakkas pihustuma ambient-laadi helilisteks värelusteks. Vahepeal oli liigutud mittemateriaalse ja isikuülese suunas.

Nikolaienko jättis oma elektroonikaga mulje, nagu oleks hõljunud avakosmoses nõukogudeaegses kosmosejaamas.

Maria Aua

Kohati sekkus ka post-club’i muusikale omane eklektiline lõhkuvus või plahvatuslikkus, aga see pigem ikaldus mittemateriaalsuses või isegi teatud gnostilisuses. Ka visuaalid olid liikunud kuhugi kaugemale ja tänapäevasema keele poole, mille sümbolid olid näiteks läbipaistvad kassid, mis tõusid maisest maast kõrgele taevasse ja lõpuks galaktikatevahelistele aladele.

Nüüdisaegsel audiovisuaalsel lainel jätkus festival Erinevate Tubade Klubis, kuhu oli loodud installatsioon „Hargnevate helide aed“. Koha poolest tundus kõik kuidagi enesestmõistetav – erinevad toad ja hargnevad helid. Installatsiooni pealkiri viitab Jorge Luis Borgese lühijutule „Hargnevate teede aed“. Borgese teos keerleb ühe teise teose ümber. Selle teoses asuva teose universumis juhtub kõik samal ajal, mis omakorda viib uute võimalike olukordade vohamiseni, nii et üks olukord koosneb lõpututest variatsioonidest. Ka „Hargnevate helide aed“ viis meid Erinevate Tubade Klubi ühest toast teise, ekraanidel võis tabada eri momente, helisid ja olendeid, kuid neid ei sidunud pealtnäha põhjuslik loogika. Selles unenäolises maailmas on kõik võimalik nagu Borgese omas.

Nagu installatsioon, mida ei ühenda pealtnäha miski peale aistinguliste motiivide, juhatas ka Andres Lõo albumi „Unemana“ esitlus meid helide kompleksi, mis oli nagu risoomne võrgustik. Seal kohtuvad tehnoloogiline post­humanism ja inimeelne vegetatiivne elu, mis tekitavad kõrvades ja kõhus tehisliblikaid. Sellele järgnenud Furtherset mõjus, oli teisestav ja afektne. Tohutute meloodiliste ja müramassiivide lõimimisega ning kiire tempo kaudu tekkisid seosed Briti elektroonika- ja drone’i-muusikaduo Fuck Buttonsiga, kuid Furtherseti kübergootilisem ja -evangeelsem droonilis-müraelektroonika mõjus värskemalt. Kuna mulle on enamik Fuck Buttonsi heliobjekte meeldinud, siis võin väita, et Furtherset mõjus kogu festivalil kõige võimsamalt ning muusika taustaks loodud visuaal oli samuti suurepärane saatja Furtherseti heli- ja vibramassiividele. Samuti kuuleb drone’i- ja müravalingute all rütme ja järgnevusi, mis moodustavad samal ajal tervikuga meeldiva erinevuse ja korduse. Samuti pole Furtherseti heli kaugel post-club’ilikust mängulisest suhtest reivimuusika ja klassikalise nüüdismuusikaga – see väljendub eelmainitud kübergootilisuses ja -evangeelsuses.

Nimest Black Zone Myth Chant võib eeldada hübriidset afromütoloogilist poeesiat. Tegelik heliobjektide kogum polnudki eelarvamusest väga kaugel. Tegemist on afrofuturismiga, mis on tulistatud chop&screw toel kuhugi süvakosmose lainetele. Need heli­objektid on lähedal sellele, mida muusika­kriitik Kodwo Eshun on nimetanud UAOks (unidentified audio object), et luua lugejas võrdlus UFOga. Muusikat saatis deformeerunud vokaal, mis kutsus esile mälestusi gore-tüüpi B-kategooria õudusfilmidest ja mille kummastav efekt resoneerus hästi nii muusika kui ka hämaraks tehtud Erinevate Tubade Klubi ruumidega.

Viimane esineja oli Oopus, kelle etnomustritest lämmatatud psy-trance mõjus natukene seniilselt. Tekkis tunne, et midagi sellist on kuuldud liiga palju ja liiga hiljuti, mistõttu Oopus oma püramiidse helistruktuuriga jättis pigem reklaamiartikli tunde, ehkki „EV 100“ järelpeole sobiks see suurepäraselt.

Sammu kõige süngema ja tundmatu poole esindab vahest Rumeeniast saabunud Blypken. Tema terror-glitch-muusika resoneeris ARSi maja külma betoonruumiga suurepäraselt. Agressiivsuse poolest meenutab Blypken doomcore’i, kuid selles jõhkruses, millega ta ründab kuulaja sensooriumi – selles peletamisjõus –, on omapärane võrgutav efekt. XX sajandi futuristide kombel väidab Blypken (oma muusikaga), et inimese ja masina suhe on valulik: masin või tehnoloogia deformeerib, lõhub inimese osadeks, mitte ei täiusta teda. Nagu ka sõna glitch viitab, on tegemist millegi vastu tõrkumisega, ning tegu ongi inimkeha pideva tõrkumisega tehnoloogia arengu vastu.

Klubiõhtu Naganagas oli nagu pidev fluidum, mis kohati aurustus, kuid enamasti voolas mööda ääri maha. Kahjuks ei jõudnud kohale Flaty, kuid meeldejäävamad artistid olid Galaktlan oma albumi „En Garde“ esitlusega ja Nikolaienko. Galaktlani sillerdav ja mitmetasandiline muusika liikus kohati IDMi suunas, mida võisime leida sellistelt 1990ndate tegijatelt nagu B12. Muusika liikus pilvede suunas ja seda illustreeris ka klubiruumi täitmine tossupahvakatega. Õnneks tulid muusikasse reivilikumad liikumised, mis lisasid suitsusele atmosfäärile rohkem kehalisust. Nikolaienko jättis sel õhtul kõige meeldejäävama mulje, nagu oleks hõljunud avakosmoses nõukogudeaegses kosmosejaamas. Tema muusikas võib paralleele tõmmata ka Tarkovski „Solarise“ stseenidega ning mitte ainult helide poolest, vaid ka kummastava efekti tõttu, mille tekitanud signaalhelid jäid minusse kümblema nagu mälestused teisest elust.

Seni olid kõik suhted heli ja tema keskkonna vahel leidnud aset urbanistlikes paikades. Viimasel päeval viidi kuulajaskond maale, et pakkuda vaheldust. Väljasõit Anija mõisa oli korraldajatelt huvitav lüke. Sellisel raagus puude hooajal ja sombuse ilmaga Anijale jõudes oli tunne, et satun mõnda tänapäeva eesti filmi nagu „November“ või hiljutine „Põrgu Jaan“. Kohapeal ootasid meid aga köetud ruumid, soojad ja külmad suupisted ning palju muud head ja paremat. Tekkis väga terav kontrast eelseisva eksperimentaalse elektroonilise muusika­õhtu ja kohaliku õhustikuga.

Õhtut alustas 6000 Miljööväärtuslikku Ala Vee All, mille pikk ning keeruline nimi vastas selle triivivatele ja tuulistele meloodiatele (tekkis resonants õues valitseva ilmaga), mida saatsid tummised löögid. Minu kontrastitunnetusele Anija mõisa hubasuses andis vastuse Flaty, kes oli eelmise õhtu peolt puudunud. Flaty mõistmisele tuleb kasuks võrdlus Blypkeniga. Kui esimene kasutab glitch’i mehhanisme, et lõhkuda tavalise tehno ja house’i barjääre, siis viimane keskendub glitch’i enda mehhanismidele ning toob esile teatava võõristuse. Flaty glitch’ilikus helimaastikus on inimlikku puudet või emotsiooni, mis ei mõju nii masinlikult.

Audiovisuaalse festivali „Üle heli“ puhul võiks esteetilistele küsimustele lisanduda ka eetilised ja poliitilised. Näiteks, kuidas käitub heli meie ja meie keskkonnaga ning kuidas meid käituma paneb? Kuulaja on seega osa keskkonnast ja materialiseerumise protsessist, mille sümbioosist tekib teatud ruumi-heli-kuulaja ökoloogia. Just selles mõttes ootangi festivalilt „Üle heli“ eneseületamist või rohkem sekkumist, et peale audiovisuaalsete kontsertide oleks ka arutelusid (oli üks vestlusring), kuhu kaasataks eri valdkondade inimesi. Samuti ootan vastuolulisemaid esinemispaiku, kusjuures sugugi mitte skandaalsuse või provokatsiooni, vaid suuremate kontrastide pärast – helide n-ö sulandumise aspekti saab nii paremini esile tuua. See omakorda aitaks festivalil vabaneda nišistaatusest ja sekkuda rohkem avalikult helisageduste poliitikasse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht